Catching up

27. november ootas mind õhtul Fury UK keikka ees ja poisse oli taas nii tore näha. Väljas oli külm, aga uksel sain kohe esimese suure kalli ja tere Chrisilt. Kohal oli nii mõnigi tuttav nägu, kellele tere öelda ja lehvitada ja paar sõna rääkida. Ja Fury tundub iga korraga aina paremaks muutuvat. Sain Chrisi ja Luke'iga pärast vaid paar sõna vahetada, enne kui viimasele bussile tagasi linna kiirustasin. Asjata - buss jäi hiljaks ja ma lõpetasin väljas külmas oodates. Grr.

Nädalavahetus hiljem külmetasin B'hami lennujaamas kell 10 õhtul, kui pärast poolikut tööpäeva ja töökaaslastega paari tundi pubis, Nico ja Jane'i Belfasti lendu ootasin, ja kedagi autoga Oldbury'st. Lennuk jäi hiljaks, aga jõudis ikkagi varem kohale kui Eline ja Dave autoga. Mind soojendati kuuma šokolaadiga üles ja anti kella 2 paiku öösel maisihelbeid ka süüa, sest kõht korises totralt.
Hommikul ootas ees teekond Prestatyni (Walesis) Hard Rock Helli - kolmepäevase festivali viimasele päevale, mil trampisid teiste seas lavalaudu ka Helloween, Saxon, L.A Guns ja Blaze. Meile tehti kiire tuur, riputati passid kaela ja siis kupatati Lynne ja mind välja autosse särke ja pusasid ja muud merchi lugema. Külm oli ja vihma tibutas ja me olime näljas. Pugisime kõhud täis, ümbritsetuna igasugu rahvast - bändidest ja mitte, ja mul polnud aimugi, kes on kes. Tol õhtul sai palju nalja, palju õllesid ja palju head muusikat. Helloween!!! Jooksime Lynne'ga ringi ja, haarates, Phili kaasa, pugesime salabaari. Blaze kui headliner sai lavale alles 1 paiku öösel. Pikk öö oli. Kuigi ärkasime alles 11.30 paiku, ärkasin päris üles, kui teepealsest Starbucksist oma chai latte ja puuviljasalati sain. Pole vist mõtet mainida, et esmaspäev oli väga unine.

Teisipäev oli sama unine ja raske, aga õhtul ootas midagi nii head ees, et uni ja muu väsimus ununes sekundipealt. Rockstar Energy Drink Taste Of Chaos Tour oli tagasi linnas (eelmisel aastal In Flamesiga) ja seekord ei saanud paremat koosseisu tahta - Halestorm, Buckcherry, Papa Roach ja Disturbed. Algas hästi ja aina paremaks läks. Halestorm tegi mõnusa alguse, Buckcherry oli lõbus ja krutslik ja energiline, Papa Roach hää punk-rock vanade heade lugudega ("Geting Away With Murder", "Last Resort", "Scars") ja Disturbed...oehh. DISTURBED!!! Vihane ja agressiivne, mosh-pitide ja õhku taguvate rusikatega. Täpselt see, mida mul vaja oli. Seisin ühe piti ääres, sest vaade sealt oli palju parem kui inimeste vahele pressituna, hüplesin ja tantsisin ja püüdsin seisma jääda ja sain käsivarrele kellegi küünarnukist sinika. Need mõned tunnid lõid mu tuju nullist lakke. Minu stressileevendus ja hea koht. No kurat, noh, vabandust, aga oli neetult hea õhtu!

Järgmisel päeval olin muidugi väsinud ja sinikas laiutas ka käel (siiani seal, muuseas). Reedeks aga olin taas kannatamatu ja käisin naeratusega ringi, sest tol õhtul viis rong mu Londonisse, kust kahe metroo ja bussiga edasi Gatwicki reisisin. Hommikul lennutas EasyJet mu Baselisse, kus ma mõned tunnid ringi jalutasin, taasavastades nende jõuluturgu, ostes šokolaadi, jalutades teiselepoole linna, klõpsides pilte ja juues hõõgveini. Edasi sõitsin Prattelnisse, kus pärast lühikest ajaviitmist Z7 poole kõmpisin. Tuttav koht, vanad head tuttavad näod, tuttav hotell ja hea söök. Laval Fury UK ja Blaze ja kuigi tahtsin vahepeal suitsu pärast silmad peast kraapida (seal võib nimelt siseruumides suitsu teha), läks kõik suurepäraselt. Õhtu lõppes mõnusalt juttu puhudes, jalgu puhates ja võileibu tehes. Kohalik rukkileib oli liiga hea, et seda kell pool kaks öösel mitte süüa! Mulle jätkus und kella kaheksani hommikul, bänd sai seda vaid paar tundi nautida, sest hotelli jõudsime 2 paiku ja Berliini poole pidid nad kolm tundi hiljem startima.
Mind ootasid rong ja buss lennujaama, lennuk, kus enne õhkutõusmist magama jäin, rong ja metroo Londonisse ja lõppeks veel üks rong tagasi B'hami. Nii mõnus nädalavahetus oli taas. Tahan veel!

Seega esmaspäeval ja ka teisipäeval kõndisin rõõmsalt tööl ringi, uue positiivse energialaenguga, aga tsipa enne tööpäeva lõppu teisipäeval kadus maapind jalge alt. Sõna otseses mõttes. Köögi põrand oli vee all ja paar sammu enne kraani kadus põrand jalge alt ja kohtus mu alaseljaga. Nii palju, et mind pidi keegi taas jalgele aitama. Istusin paar minutit, kogusin end, aga valu läks aina hullemaks. Kojuminek võttis pea kaks korda kauem aega kui muidu. Polnud hea ei seistes, istudes ega lamades. Eile hommikul oli veidi parem, aga mitte oluliselt, ja valuvaigistid ei aidanud, vaid tegin enesetunde veidi kehvemaks isegi. Täna sama lugu kuni sain töölt tund varem minema ja läksin otsejoones NHS-i. Õde seal pakkus välja valuvaigistid kui ainsa meetodi, millega valu eemal hoida, muud n-ö ravimit pole. Rääkisin talle siis, mis need minuga teevad ja sellepeale sain vastuseks, et mul võib valuvaigistite vastu allergia olla. Pff. Suurepärane. Lonkan siis ringi, krigistan hambaid ja kannatan ära? Vist jah. Ja pealegi - eile polnud SB-s chai'd ka, otsa oli saanud. No mis?!? Aga see laupäev tõotab taas tore tulla - kui seljavalu vaid ära kaoks.

Off and off again

Ja taaskord - hõissa pulmad! Willsi ja Kate'i pulmapäev, 29. aprill, otsustati mittesiniverelistele pidupäevaks teha ja töölt vabaks anda. Veel üks bank holiday. Ja see tähendab kahte kolmepäevast töönädalat ja kaht eriti mõnusat, pikka nädalavahetust.

Saksamaalt saabus (Pärnu kaudu) eriti tore pakk täis šokolaadi ja muud nämmat. :)

Viimaseks täiesti suvaliseks infojupiks: meil on nüüd ka siin täitsa talviselt külmad tuuleiilid mööda maad ringi roomamas. Põhjas, Šotimaal, olla lumi maas, meile lubatakse varsti-varsti. (Veider tahtmine on mägedesse minna ja õppida lumelauatama. Hmm.)

Iron Maiden

Nii sobivalt hakkas Maniast "Aces High" mängima, kui juuli lõpuks Iron Maideni piletit endale broneerisin. WOOOOOHOOOOOO!!!

Holidays

Lennud broneeritud. Saabun jõuluvanaga jõululaupäeval ja lahkun päev enne uut aastat.

After dark

Pole juba õige ammu siia kirjutama sattunud. Põhjust nagu oleks olnud, aga pole jõudnud vist.

Kui pea kaks nädalat ajas tagasi rännata, leiab mind töölt selle kerge veidra ootusärevusega, mis kõhus ringi keerleb, ja pärast tööd otse koju kihutamas. Järgmise päeva tööriided kotti, seelik selga, tanksaapad jalga ja minek! Marssisin ja sahisesin läbi tänaval vedelevate sügislehtede bussipeatuse poole, et järgmised viiskümmend minutit peaasjalikult kesklinna ummikutes istuda ja uimaselt ringi vahtida. Seltsiks oli pakk kummikomme - ainus söök pärast töölõunat millalgi kella 10 ja 11 vahel hommikul.

Oldbury's püüdsin nii kiiresti kui võimalik tollest künkast üles marssida, vastutuult, ja üles jõudes püüdsin kõigest väest mitte köhida. Hinga siis veel läbi suu, eks, rumal laps. Dave õnneks pakkus klaasitäie mahla ja natuke aega hinge tõmmata, kuni ta meie piletid välja printis. Ja uuesti marss mäest alla.

Vana hää Civic lubas isegi mu Vana sisse (pärast seda, kui turvanaine pool minutit teda igast otsast uurinud oli ja kindlaks teinud, et objektiiv ei tule otsast ära). Awake By Design, keda (seekord täiesti juhuslikult) teist korda nägime, oli siis juba laval. Prooviesinemine nr 2, kas nad sobivad BB-s soojendama JB's või mitte. Minu poolt pöial püsti (põhjuste peale D. ainult naeris ja kiusas mind terve ülejäänud õhtu). Rootsi Pain of Salvation oli huvitav. Progressiivne ja kriitiline.

...Ja siis läksid minu häälepealad valla. Kuidagimoodi õlletopsi (sest ma olin otsustanud tol õhtul sünnipäeva tähistama hakata ja D. otsustas seepeale neile topse juurde tuua) ja kotti ja Vana tasakaalustades, sain kõigega hakkama. Ja oh, mida setlisti - "Bittersweet", millele pool saali kaasa laulis, kellegi toreda härrasmehe vokaaliga "I'm Not Jesus", "End Of Me" ja "Bring Them To Light", paar vana head Metallica lugu, sekka nende endi uut ja vanemat kraami, päris lõppeks Griegi alati toda lõug-pärani-silmad-punnis effekti tekitav "Hall of the Mountain King". Mmmm! Apocalyptica ON ja lemmik live-bände. Ja, ohoi, seekord mängis isegi trummar herra Siren tšellot (vist, aga ei luba et, "Beautifuli" ajal).

Sünnipäevaeelsel õhtul läksime suurema osaga tööseltskonnast otse töölt pubisse ja see pole kunagi parim idee. Aga sellegipoolest oli väga, väga vahva. Saime endale isegi jõulupeo laua kohta uurida ja juhatajat hoiatada, et me tuleme. (Me oleme niikuinii peaaegu igal reedel või laupäeval seal.) Ja kuna õhtu algas kell neli pärastlõunal, oli igati hea mõte pärast kümmet koju vaaruda. Magama sain ikka poole kahe kandis. Nojah.

Hommikul ärkasin veidralt vara ja lesisin oma toas, oodates, kuni korterikaaslased ja nende külalised sebimistega valmis olid ja hommikust sõid. Hiilisin korraks toast välja, aga nad püüdsid mu poole tee pealt kinni, soovisid kõik õnne ja pärisid plaanide kohta. Tol hetkel oli neid veel null. Kuna ilm oli, ütleme ausalt, täiuslik - sinine taevas ja ainult päike -, tegin pisikese linnatiiru, mille lõpetas suur ja hea chai latte. Mmmmm....

Kodus polnud palju aega enne kui Kelly teatas, et ta on 15 minuti pärast all ukse taga. Tõmbasin õhtuks kleidi selga, tõmbasin kingad jalga ja jalutasime linna (kus peaaegu vältisime jõuluparaadi). Kelly juures lükkasime juustupitsa ahju (mis suurepärane sünnipäevagurmee!) ja jätsime Dani ainult natukeseks linna meid ootama. Khm. Totu noormees, kui arvas, et me vara sinna jõuame. Pärast lühipeatust eelmise õhtu pubis, viisin nad Scruffy'sse. Rock ja metal pole kohe üldse nende teetass, seega kaks korrusetäit pikajuukselisi nahkjakkides härrasid polnud just nende tüüpiline seltskond. Mina olin omas õnnemullis muidugi. Sain Larry'ga enne keikkat paar sõna räägitud, nii nii tore oli teda jälle näha (nüüd kus teda enam BB-ga ei näe).

Paar lugu pärast keikka algust peaaegu käskisin Kelly'l ja Danil ära minna ja mind kuskil mujal oodata. Jube halb on piinelda tundide kaupa kohas, mis ei meeldi, tean omast käest väga hästi. Ja kuna paar tuttavat nägu oli publiku seas olemas, polnud hullu. Pärast rääkisin veel tsipa Annaga, keda ka enam BB-ga ei näe, et keikka oli tohutult palju parem kui veebruaris JB's (mis mulle tookord üldse mingit muljet ei jätnud).

Jalutasin tagasi pubisse oma kahe kaaslase juurde, kes mõnusasti õlleklaaside taga istusid, aga kuna too pubi uksed keskööl kinni pani, jalutasime järgmisse kohta. Ja selle jalutuskäigu alguses hoidsin telefoni totaka irvega kõrva ääres, sest D. helistas teiseltpoolt Atlandi ookeani, et head sünnipäeva soovida. Hiiii :)

Lõpetasime õhtu Actressis, kus oli - nagu ikka - mõnus rahvas, hea muusika ja seekord isegi toitsime end soojade wrappidega. Nämma. Jõudsin kahe eriti valusa varbaga kell pool kolm öösel koju - olin oma kontsadel head kümme ja pool tundi püsti seisnud siiski.

Päev vs õhtu

Pühapäeval sõin lõpuks oma juustukooki, mille oli varem valmis teinud ja mida teised juba üle poole ära söönud olid (minu loal ja käsul), vaatasin viimast F1 etappi, mis minu jaoks veidi kurvalt lõppes, sest hoidsin siiski Webberile mõlemat pöialt, ja ei teinud suurt midagi muud.

Jõuluaja lennud ja plaanid....ohsapoiss.

Ja - hõissa kuninglikud pulmad järgmisel aastal!!!

Dirty windows and sunlight

Eelmise laupäeva linnatiiru tegin sellises riietuses (pluss sõrmedeta kindad), sest väljas oli päike ja hästi soe - oktoobri kohta. Õhtul piisas ka vaid kleidist ja jakist väljaminekuks ja isegi kell pool kolm öösel koju tulles polnud külm. Mmmõnus!

Järgmisel päeval oli natuke tegus, lõpetasin triikimise ja koristamise, natuke laisk ja siis marssisin kümne minuti kaugusel olevasse klubisse. Kell polnud veel viiski, aga soundcheckid olid tehtud, klubi avamiseks valmis. Tore kohake, kõik kohad suuri postreid ja lippe, fotosid ja CD toorikuid täis (nt nagu naiste tualeti pool seina). Viis pluss stiilile. Aga ajakava nähes polnud küll väga tahtmist järgmised viis ja pool tundi seal veeta, kuniks BB lavale läheb. Neli meist tahtsid süüa ka ja pärast n-ö ametlikku tutvustamist seekordsele trummarile ("I'm Paul, very nice...now get in the van!"), hüppasime ta valgesse minibussi ja parkisime poole minuti kaugusele meie maja peauksest - meie chippie oli ainus koht, kuhu ma oskasin neid sööma viia. Mina sain oma pizza, nemad oma kanad ja kõik hea mitu kõhutäit naerda.

Kilplane nagu ma olen, sõitsin nendega tagasi klubisse, ja alles siis tuli pähe tagasi koju minna paariks tunniks. Haarasime poolelt teelt paar Guinnessit kaasa ja minek.
Õhtu klubis oli lõbus. Kohal oli päris mitu tuttavat nägu ja kolmekesi ronisime - nagu truud fänniplikad ikka - otse lava ette. Polegi ammu ninapidi monitorides enam olnud. Aga mul oli vabandus - mul oli Vana. Õhtu lõppes kesköö paiku, asjad said pakitud tund hiljem ja kuigi mul oli vaid kümme minutit koju jalutada, aga ma lõdisesin külmas öös piisavalt ja nad ei tahtnud mul väga lasta üksi jalutada selles kandis (kuigi inimesi ümbruses oli null), viidi mind autoga kenasti koju ka. Esmaspäeva hommik polnud pärast kolme ja poolt tundi uneaega enam nii kena, aga plusspunkt mulle, et siiski tund tavalisest varem tööle jõudsin nagu vaja.

Pärast reedest väljasolemist, ei teinud ma terve eilse päeva mitte midagi. No peaaegu. Ajutööd leidus, aga välja ma end ei vedanud. Sadas ka. Ja õhtuks kogunes kogu see energia sinnamaani, et ma enam ei suutnud toas püsida. Tahtsin välja, aga just siis polnud kedagi kuskilt võtta, kellega kuhugi minna. Selle asemel oli paar toredat veebivestlust, palju head muusikat ja film.

Hommikul ootas vara-vara F1, mis lõppes...noh, mitte just kõige meeldivamalt minu maitsele.

Peaks vist välja minema. Null pilve ja palju päikest. :)

Sügis

Eile lõhnas väljas nagu sügis, niimoodi soojalt ja maas vedelevate puulehtede järele. Täna keerles kaela ümber sügiseselt jahe tuul, mitte enam soe ja paitav, vaid veidi karge juba. Aga päike pasitis siiski ja muutis kõik paar tundi enne loojangut kuldseks ja kollaseks ja rõõmsalt sügiseseks.

Veidi varem sain tööl lõpuks oma õige nimemärgi rinda. Siiani oli see mustale märgile kuldega kirjutatud, mis aeg-ajalt ikka maha kulus ja mida uuesti ja uuesti üle kirjutama pidi. Aga täna oli nimetseremoonia aeg - just midagi sellist, mida meie kergelt pöörane seltskond teeks. Väike aplaus ja rõõmuhõisked. Ja siis sebisin (õigemini lonkasin, sest parem jalg teeb väga palju valu, ei teagi miks, aga teeb ja lonkan ringi nagu haavatud jänes) edasi ja uuesti tööd tegema. Võikud ühe ja teise ja kolmanda koha lõunabuffeeks ootasid tegemist.

Reedese tööpäeva lõpuks olin ma sigaväsinud ja tahtsin ainult koju minna, et terve nädalavahetus vedeleda ja süüa ja filme vaadata. Aga millalgi keset nõudepesemist (oli minu kord tol nädalal) tuli äkkmõte üks kiire sõnum saata ja paar sõnumit hiljem olin teel koju, dušši alla ja bussi peale. Oma toa asemel vedelesin natuke Oldbury's, sõin Dudley's õhtust, pärast mida läksime Foundry'sse. Vana hää pubi, polnudki liiga kaua sinna enam sattunud. Keset head muusikat, õlleklaas käes ja paar head tuttavat nägu ümberringi, otsustati mu nädalavahetuse saatus. Ma võisin ainult pealt kuulata. Laupäeval võetakse mind Westonisse keikkale kaasa. Punkt. Aitäh, Dave, mul polnud plaaniski üldse mitte puhata sel nädalavahetusel.

Pikaksveninud ööle järgnes mõnusalt pikk uni, paar tundi autosõitu (taaskord peatusega Starbucksis maantee ääres) ja jälle uus linn. Mereäärne kohake eriti toreda sisustusega klubikesega - lillad seinad must-valgete detailidega jne. Aga kuna autosõidu ajal suutis mu kõht korralikult keerama hakata ja üldse oli kergelt halb olla, lesisin pärast kastide vedamist diivanil, Dave'i laenatud (ülilaheda disainiga ja hästi sooja) pusa sisse peitunult. Härra, kes söögi majja tõi, oli mu õhtu kangelane, sest meie chilli oli "vegetabletarian" (BB terminoloogia). Väike jalutuskäik, chippie (Nico jaoks), pood ja väike unepaus autos.



Keikka ise oli tore nagu ikka, välja arvatud soojendusbändi noor ja kergelt üleolev laulja, kes käitus, noh, ütleme nii, et lollilt siis. Nii ei teha bändile, kes on õhtu peaesineja, eriti kui ise oled esimene soojendusbänd, kellel on majas umbes neli fänni. Kasva veidi.

Kiirtee viis meid kõigepealt Bristolisse, kuhu paar endi autost maha jätsime - mõlemat ootas järgmisel päeval ees lend, üles Iirimaale, teisel Itaaliasse -, ja siis edasi kodu poole. Maandusime millalgi poole kuue paiku ja hoolimata kahest energiajoogist, mille endale (üsna suure vastumeelsusega) sisse kallasin, et mitte keset keikkat magama jääda, magasin pea terve tee. Ja siis magasin edasi kuni peaaegu lõunani. Paar filmi ja Simpsonid ja roheline tee ja lõunasöök. Laisk pühapäev, aga ikka veel mitte kodus. Oma tuba nägin taas pühapäeva õhtul. Niipalju siis nädalavahetusest kodus, keikkateta.

Ega seekord ka vaikselt olla saa. Võib-olla järgmine nädalavahetus...? Võib-olla mitte. Kes teab. Aga ei kaeble, ülitore oli. Isegi kui pidin kolm päeva samade riietega ringi lippama. Dušš oli mu parim sõber. :D

On wheels

Eelmisel laupäeval (kui, muuseas, möödus täpselt üks aasta päevast, mil siin bussijaamast hostelisse kõmpisin ja nullist alustasin) ei teinud peale linnatiiru ja interneti kingamaratoni eriti midagi. Puhkasin hilisest reede õhtust, mil paari töökaaslasega pubi-klubi tiiru tegime, ja ootasin sõnumit, mis lõpuks teatas, et ma pühapäeval Wakefieldi kaasa sõita saan.

Pühapäeval oli paar tundi autosõitu vahepeatusega Starbucksis (=chai latte=mina õnnelik) ja kastide tassimisega seekord klubisse nimega The Snooty Fox. Tundus too pisike ja õnnetu väljast ja tagantpoolt, aga kui sisse astudes kõlaritest Disturbed tervituseks karjub, siis ei saa miskit väga viltu olla. Pealegi oli klubi lagi T-särke täis ja seitel rippus paar kitarri. Riietusruumi polnud, seega süüa-juua ka mitte, aga õnneks oli üle tee kaks chippie't.

Tolle kena pühapäevase õhtu täitsid seega BB laval ja neiu Millie sünnipäeva tähistamine lava ees ja baarileti ääres (tal kaugelt rohkem kui mul). Pärast sai 20 minutit pitsat oodates jalgu kõlgutada, uuesti kaste tassida, neiu Millie kuidagi taksosse saada ja ise autosse vajudes kodu poole teele asuda. Kellaaegadest ei tea suurt midagi, aga pissipaus bensujaamas oli üliõigesti ajastatud. :D Jäin vist millalgi 4 ja 5 vahel hommikul magama. Olin suutnud esmaspäeva vabaks võtta ja nii ei teinud ka esmaspäeval peale mõne filmi ja sarja ("Antichrist", "Scrubs", "Simpsonid" ja miski põnev dok müütidest) vaatamise suurt midagi. Söök toodi ka sülle kätte. Mmmmõnus!

Pärast nelja täiesti tavalist päeva tööl jätsin tööriided nagisse rippuma, haarasin suure õlakoti ja marssisime kahe Danieli ja Kelly'ga bussijaama. Blackpool ootas....uuesti! Meile jäi kuutagusest külastusest väheseks, noh. Buss jäi üle tunni hiljaks ja oma pisikesse hotelli peretuppa jõudsime millalgi pärast kümmet õhtul, kui enamik väljasolevaid inimesi juba palju rõõmsamad ja vähem stabiilsed olid. Ise jõudsime keskööl välja ja pärast üht pubi ja kaht klubi millalgi viie paiku hotellituppa tagasi. Sinna vahele mahtus tantsu ja naeru ja saksakeelset vestlust võhivõõraga ja hulk fotosid Dani telefonis jne jne jne.

Laupäeval lahkusime hotellist tund aega pärast check-outi ja ees ootav päev vajas hilise õhtuni sisustamist. Ühele Danile tegi keegi tundmatu lind äkkrünnaku ja tekitas ta teksade säärele eriti jõleda ja suure pruuni laigu, tegime oma hullust nelikust toreda must-valge foto, käisime vaaterattal, sõime friikartuleid, seisime jalad pubis valuseks, meeletu uni oli, leidsime üles kino ja vaatasime filmi "Buried" (mina jään endiselt oma arvamuse juurde, et tegu on hea filmiga, mis siis, et mõni meessoost noor tola suutis idioot olla ja poole filmi ajal ainult poriseda ja toriseda), istusime taas hotellis ja käisime vist omanikule endiselt närvidele, sõime pubis õhtust (mulle jäätis, aitäh) ja külmetasime bussijaamas, oodates, mil juht ukse lahti suvatseb teha (miski probleem kellegi blondi neiu ja politseiga).

Ja kõige lõpuks, kui ma veidi pärast kolme öösel koduuksest sisse vajusin, püüdes eriti vaikselt kõike teha, tatsas minu toast meie külaline - Michael jälle - välja ja kolis oma voodipesu ja iseenda elutoa diivanile. Madrats katki ja July oli suutnud unustada, et ma kesk ööd saabun. Kolme karu tunne oli - kes mu voodis magand on?? Ja pühapäev? Jõudsin niikaugele kui poodi ja tagasi, et veidi süüa ja terve päev sarju-filme vaadata. Meeldiv ja vajalik.

...nüüd sulan ma oma GÜ sooja šokolaadisuflee sisse ära.

Love without words

Power Struggle

Femininity

Kiss and Tell

Mistletoe Kisses

Daisy Girls

That day we said good bye but never forgot

And we do it all over again

Enne neljapäeval pärast tööd Windsorisse minemist polnud ideepoegagi, et neljapäeval pint ette võtta ja nädalavahetuseks tuju valmis seada. Aga tuli välja nii, et neli väsinud tööinimest jäid mõneks heaks tunniks sinnasamasse laua taha istuma ja jooki rüüpama ja juttu vestma.

Reedeks olid mul aga nii kindlad plaanid tehtud, et mitte kellegi mitte ükski teine plaan ei tekitanud mus mingit tahtmist midagi muud teha. Kodus oli seekord piisavalt aega endale veidi viisakam väljanägemine muretseda kui võileivalõhnaline tööriietes higipomm (nagu me tavaliselt päeva lõpus kõik oleme) - kleit ja kingad (needsamad lukkudega tapjaollused allpoolt). Polnud eal varem bussis numbriga 37 liigelnud ja mõni linnaosa tekitas pisikese kultuurišoki, aga see selleks. Kuidagi ummikutevaba minek oli ja jõudsin ilmselgelt liiga vara kohale, sest Route 44 uksed oli veel väga kinnised. Tagahoovis muidugi mitte ja sinna mind D. ka kenasti juhatas. Õdusas restoraninurgas oli soe ja mõnus, mõned tuttavad näod ja mõned uued. BB oli pärast kuuajast pausi ja uue setlistiga väga tore taas.

Kuna bussid lõpetavad vist igal pool liikumise liiga vara, siis haarati mind autosse kaasa ja õhtu lõppes kella 3 paiku india söögi tarbimisega ülal Oldbury's. Majatäis näljast ja väsinud rahvast. Pisike Stripe jooksis alla vaatama, mis toimub ja kes kohal on. Ta on liiga armas, noh!

Jõudsin laupäeval tsipa enne kella 2 päeval koju, leidsin külmkapist natuke süüa, broneerisin paar piletit, vahetasin riided ja marssisin jälle välja. Kesklinn oli rahvast pungil täis, sest reedest pühapäevani toimus meil artsfest, millest ma täiesti ilma jäin (v.a siis rahvamassis), aga polnud hullu. Mind ootas ees rongijaam ja pärast tund ja neliteist minutit kestnud sõitu hakkasin Sheffieldi avastama. Või siis teed rongijaamast Corporationi klubisse, mille tagauksel tervitas mind (nagu liiga tihti juhtub), suitsu tegev Jay. Klubi ise meenutas suuruselt kilukarpi ja sinnajäämise ja heliproovi asemel tegin Jane'ga väikese jalutuskäigu mööda miskit suuremat tänavat. Nägime ilmaratast, veidrat second-handi ja paari pubi, enne kui meid teavitati proovi lõppemisest.

Potsatasin mõnusalt diivanile istuma, papptaldrikul paar pisikest porgandit, hernest ja kartulit (kana jäi minust puutumata) ja lasin Jay'l endast paari minuti jooksul, tal eriti õnnelik ja idiootne ülepingutatud kunstniku ilme näol, portree joonistada. Päris vägev sai. Parem kui 10-sekundi ponnistused nii Jay'lt kui Dave'lt Claudiost. Haa!

All klubis aga jõudis The Mercy House lavale ja jäin neid vahtima. Just, vahtima, sest laulja oli blond, noh. Hahah. Lootusetu juhtum. Igatahes - kohtasin taas Millie't, keda tean SOS Festist, ja Phili, kes ka eelmisel õhtul (küll hullumeelse hilinemisega) kohal oli. Loopisime neiu Millie'ga natuke juukseid esireas, sest kuradi hea oli. Parem kui eelmisel õhtul minumeelest. Aga neetult vara lõppes kogu see asi, sest kell 11 pidi saal klubiõhtuks tühi olema. Aitasime Carmenil merchi kokku pakkida ja autosse tassida, lehvitasime ja kallistasime kõigile head aega ja jalutasime rõõmsalt klubisse tagasi. Mu oranž AAA käepael tagas mulle ilmselgelt igasuguse ligipääsu ka pärast keikkat. :D

Muusika, mida DJ suuremas ruumis mängis, oli väga, väga hea ja tantsida saime niimoodi peaaegu head kaks tundi - vahepausidega baarileti ääres ja õues n-ö värskes õhus. All fun and rock'n'roll. Veidi enne kella 2 öösel istusime autosse ja Millie hakkas mu bussijaama otsima. Kaugel oli too ja juba kesklinnast välja saamine oli paras ülesanne kõigi nende ringteede ja muu jamaga. Minut enne bussi väljumist nägime silti jaama nimega ja nii ma jooksin, keset ööd, saabastes, jooksin, et avastada, et buss hilineb. Ja korralikult. Õigemini - õige buss oli kuskil teepeal otsad andnud, selgitas Edi suunduva bussi juht, ja meile saadeti 50 minutit hiljem teine buss. Need 50 minutit veetsin katusealuses toolil istudes ja külmetades, väsinud ja näljane, hoides end toreda sms-vestlusega ärkvel (haha, leidus keegi, kes nii ajuvabal ajal nii ajuvaba juttu suutsis rääkida). Jõudsin kell pool kuus koju ja voodi tundus parim koht maailmas. Soe, noh!

Silmad hüppasid liiga vara lahti, natuke pärast üheksat hommikul, sest Daria sättis end tööle valmis ja segu föönist, kiiretest sammudest, köögihäältest ja hõikamisest erinevatest tubadest ei piisavalt vali, et mind äratada. Pff. Enne 10 saabus vaikus ja nii sain keskpäevani kerra tõmbunult teki all imelises teadmatuses magada. F1 suutsin ka edukalt ära unustada - selle asemel olin linnas söögijahil. Ülejäänud õhtu möödus "Criminal Mindsiga". :)

Kael on siiani valus ja väike väsimus on veel kontides, aga see-eest oli nädalavahetus 110% tore.

Kuhu, millal ja kuidas järgmine kord?

Phototime

Blurry vision

New hoodie

Nothing new

Memories of Barcelona

Memories of Barcelona

Saturday morning candywrapper

To Blackpool and back

Eelmisel reedel, pärast kiiret tiiru Robanna'sse ja siis koju, et tööriided millegi normaalsema vastu vahetada, koperdasin, aeg-ajalt Dave'i käsivarrest haarates, et mitte ninali kukkuda, uute kingadega kino poole. Läksime "The Expendables'i" vaatama. Oli ja ei olnud ka. Jason Statham oli tore, Sly oli piisavalt jõle ja muus osas tüüpiline action. Selle vahega, et natuke sürr oli Bruce Willist, härra kuberneri ja Sly'd korraga ekraanil näha, ühes stseenis. Broad St. oli reede õhtu ja kella üheksa kohta veidralt surnud ja tühi, aga ega polnud plaanis sinna pidama ka jääda. Scruffy's oli palju meeldivam seltskond ja oi kui hea muusikavalik! Kilkasin ja särasin nagu totu.

Peeaproov uute kingade ja kleidiga seljataga, vedasin end järgmisel hommikul tsipa pärast kella seitset linna, et töökaaslastega kokku saada. Piisavalt uimane oli olla, aga sellest ülesaamise eest hoolitses piisavalt hullumeelne seltskond. Buss väljus üheksast, kolm ja pool tundi ja üks vahepeatus hiljem jättis see meid keset Blackpooli veidrat bussijaama maha. Sebisime end kahte taksosse ja sõitsime hotelli...

...mis ei andnud väga hotelli mõõtu välja, kui, pärast kolmest trepist ülesronimist, oma seitsmele inimesele mõeldud tuba nägime. Katusealune toake kahe kaheinimese- ja kolme üheinimesevoodiga, katuseaken, üks pisike vannituba ja mittetöötav telekas. Kaks voodit olid katki ja loksusid või kukkusid pooleks, kui neile istuda. Hmm. Otsustasime möbleerida ja suuremad-tervemad voodid kokku lükata ühte toa otsa, enne kui uuesti välja läksime - otse Pleasure Beach'i lõbustusparki. Alustuseks läbikäidav õuduste maja, kus igasugused veidrad ja filmidest tuttavad koledused pimedatest koridoridest välja kargasid, ja siis, käepeal randme ümber, edasi.

Järjekorrad olid pikad ja tuul oli metsik, aga see ei paistnud väga kedagi takistavat. Võtsime poole kambaga kohad järjekordades sisse ja lasime end edasi-tagasi-üles-alla loksutada ja loopida. Infusionil jäime tsipa enne lõppu kinni, no nii heaks 20 minutiks, kuni elektrikut ootasime. Enne, järjekorras, olime vihmast läbi ligunenud, nüüd sadas uuesti, tuul oli jäine ja niiviisi seal lõksus istuda oli ka üsna tobe. Aga ega's miskit - kui lõpuks välja saime, marssisime otse edasi järgmisele. Süda tagus hullupööra ja närvid olid tsipa krussis - seda siis enne, kui ise sisse istusime ja asjad läbi tegime. Nende paari minuti ajal oli adrenaliinitase kõrgustes, kurgud karjumisest kähedad ja silmad säramas. Kes aimu tahab saada - vaadake siia.

Viis ja pool tundi hiljem vedasime end, osad läbiligunenutena, tagasi hotelli, et veidi sooja saada ja end õhtuks valmis seada. Kleit ja kingad taas. Taksod linna. Geiklubi. Eeh...nojah. Okei. Muusika oli nagu, ma eeldan, (gei)klubis ikka ehk siis minu igapäevasest repertuaarist tsipa mööda. Ja too olevus kuldses kleidis, kes end Stella Artois'ks nimetas - ei-ei, vaadake, Stella on "a thing of beauty". Too härra-daam ei olnud. Aga naljad olid enam-vähem viisakalt naljakad ja piisavalt solvavad. Mingi hetk ronisime sealt klubist välja ja asusime uut peatuspaika otsima. Üks parimatest aga lasi vaid 8 naela eest uksest sisse ja selle jätsime seega seljataha. Lõpetasime miskis pubis sama tobeda muusikaga, aga rohke tantsuga.

Meie juhataja on too kena hätta esiplaanil. :D

Hotellis tagasi, ei läinud enamik meie toa seltskonnas mitte teps magama. Kõigepealt osalesid mõned neist wrestling-matšis, järgnes küpsisesõda, mille tulemuseks oli küpsisepuru voodites, põrandal ja seintel - jah, see jäi seinte külge kinni. Kella 4 paiku hommikul ronisime viiekesi üle piirete randa. Randa polnud, oli vaid kivitrepp alla vette. Nojah. Vähemalt leidsime pisikese kala. Ja teist ööd järjest sain umbes-täpselt kolm ja pool tundi und. Hommikusöögile marssisin mina pidžaamas - top ja lühikesed püksid -, suures valges pluusis ja saabastes. Viisakamad inimesed hotellis - ehk siis kõik peale meie seltskonna - jätsid vist mõneks sekundiks söömise pooleli, kui meie sisse astusime. Poisid tegid oma tavalisi lolle nalju. Ja pärast minu täiesti haledast esitust piljardis, jätsime suuremad kotid sinna ja rändasime ise uuesti välja.

Maandusime paar tundi hiljem pubis, et jalkat vaadata. Kohas, kuhu pidama jäime, oli umbes kuus suurt ekraani, ühel neist F1 (wohooo!), teised näitasid umbes kolme erinevat jalkamängu. Vot see on pubi, ma ütlen! Odav ka. Ehhee. Seega nägin ära Webberi teise koha ja natuke pallimängu. Joanne tutvustas mind seal maailma parimale joogile - Goldschläger, mis on läbipaistev ja mille pudelis hõljub kuldleheke. Jook ise lõhnab ja maitseb nagu kaneel. Ohsapoiss. Asi lõppes sellega, et Kelly, Danny ja mina jooksime piisavalt lõbusas tujus bussijaama, et tagasi Birminghami jõuda. Kelly'l olid kõigi piletid ja jooksma hakkasime - teadmata suunas - pool tundi enne bussi väljumist. Ohoi.

Õnneks oli too esmaspäev vaba.

Eile jõudsin pärast tööd mõne töökaaslasega taas kinno. "The Last Exorcism" seekord ja, kuulge, see oli väärtusliku pooleteise tunni reedese õhtu raiskamine. Ei soovita. Suures pettumuses läksime pubisse. Jõudsin õhtul veel väikest Stripe'i ja poisse enne tuuri algust vaatama minna. Öiste busside puudumisel toodi mind hoopis hommikul autoga linna tagasi, kus enne kojutulekut sain eriti suures - ja paradiisi meenutavas - muusikapoes ringi vaadata. Claudiol oli miskeid trummijubinaid vaja, meie Eliga olime tüüpilised naised ja vahtisime hõbedaselt säravaid trummikomplekte ja naersime. Aga neil oli terve suuuuuuuur ruum maast laeni kitarre täis!!! Oo, laupäevahommikune rõõm.

Mynewshoes

Bershka spring/summer 2010. £7.

:)

The weekend before

Annu magas pooleldi, ärkvel osaga krõbistas Dorritoseid süüa, Liina sõi ka neidsamuseid, mõlemal meil oli purk Stellat, filmiks "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" - ja ikka jäime kõik filmi eri etappides mõnusalt magama.

Too juustukook oli meil reedel ja laupäeval seltsiks. Kuna ma kunagi ei mäleta, mis retsepti järgi ma oma juustukooke teen, otsisin seekord ka uue, ühe eriti tunnustatud ja f-sõna armastava kokaonu oma, ja, noh, ennast peab ikka kiitma - tegid seda teisedki - päris hea tuli. :)

Laupäeval tegin pärast linna- (muuseum, raamatupood ja Primark) ja pubitiiru (Actress) kell 2 öösel väikese jalutuskäigu ja suutsin veel mõned head tunnid üleval passida, sest und polnud ja sms-suhtlus oli ka huvitav. :D

Pühapäeval ostsin tulevaks nädalavahetuseks kleidi, 4 naela. Blackpool, kuuldavasti, pole rohkem kulutamist väärt, küll aga pidavat seal hullupööra nalja saama. :D

Midweek

Nagu igal kolmapäeval, helises täna ja helises eelmiselgi nädalal punkt kell 10 hommikul tuletõrjealarm. Tavaliselt kestab see paar valju momenti, sest tegu on rutiinse testiga, kas alarm toimib. Eelmisel nädalal aga ei tahtnud see asjandus mitte vait jääda ja pärast minutit kohmakate naeratustega ringivaatamist ja üksteisele küsivalt otsavaatamist, marssisime uksest välja ja üle tee oma kogunemispunkti. Vähem kui kümne minuti pärast saime tagasi sisse, sest punane kukk tegutses ilmselgelt kuskil mujal (suitsu polnud kuskilt näha), aga alarm karjus veel kümme minutit edasi. Kõrvadel hakkas valus.

Igatahes oli (ja on) kolmapäev nädala keskpunkt, päev, mil võib veel eelmisele nädalavahetusele mõelda ja juba uut planeerida. Nädal tagasi mõtlesin veel eelnenud reedele, mil Dave'ga üle pika-pika aja uuesti kokku saime, keset parki, ja Scruffy'sse bände vaatama läksime. Ei teadnud bändidest midagi enne, aga päris hea oli. Üks pikajuukselistest koosnev grupp suutis oma meeletult pikaks veninud soundcheckiga väga spinal-tap-situatsiooni tekitada. Puhas kuld. Naerda sai.

Ja ette planeerisin tol kolmapäeval reedet, mil pärast tööd jälle hästi palju kiirustada sai. "Hurry, hurry, hurry...and then wait." Nagu reedeti ikka juhtub vahel. Seekord, pärast toredaid kinnitusi neljapäeval telefoni teel (kohast, kus septembris siiatulles head mitu päeva veeta sain ja mis nüüd vaevalt 15 minuti kaugusel on, st siis stuudiost, kus bänd seekord proovi tegi), et mul on vaja end vaid Bulldog Bashile kohale vedada ja kõik muu on korras, jooksin siis reedel töölt koju ja tagasi linna rongile, et Stratfordi sõita. Jah, seesama Shakespeare'i linnake, mida ma paari hetke jooksul vaid taksoaknast nägin. Festar asus ise 6 miili linnast väljas. Sinnajõudes sain minutiks küüti kahelt tüübilt valges minibussis, kes mind väravani oma lahtises külgukseaugus sõidutasid. Härrased, noh. Mida muud motika- ja metalifestivalilt oodata on??
Väikses bäkkarimajas ootas ees mõnus seltskond, õlle ja võileivad (nooo kuulge, see on mõnitamine, noh - reede õhtul ikka vahib töö vastu). Pärast väikest istumist ja peaaegu jaki põlemapanemist radikal, kui meeletu paduvihmahood järele jäänud oli, läksime Carmeniga teed lava ette otsima. See käis läbi ülisuure telgi lava tagant ja kõrvalt. Rahvast oli palju, Blaze heahea nagu alati, uus trummar selleks korraks ja puha, ja paar tüüpi arvasid pärast, et me oleme kahekesi nii kenad, et võiks meid fotole kutsuda. Nojah.
Customid jäid mul nägemata, sest Mauricioga härraseid vennakesi otsides läks aega ja lõpuks oli ühel neist veel vaja endale jook tuua ja veel aega kulutada. Telk pandi meie ninade ees kinni. Halb. See-eest viidi mind lohutuseks meeletult kõrgele, vurri meenutavale atraktsioonile, mis meid kahte kiiiiiiiiresti üles õhku viskas ja siis üles-alla loopides veel üle pea keerutas, nii et taevas, tuled, maa ja inimesed kõik üheks rattaks sulasid. Arvasin enne teisi inimesi üles loobituna nähes, et mul hakkab kas paha või lasen hirmust püksi, aga hästi läks. Paremini veel - see oli hiiglama tore. Adrenaliin ja kõik see. Ma ei suutnud pärast totakalt naeratamist jätta.

Kaks toredat reedet ja vaikset nädalavahetust seega. Peamiselt tsipa linnast väljas. Ja mõlemad meeletult armsa noore neiuga, kel nimeks Stripe. Väike Jack Russelli kutsikas. Liiga armas tegelane.

Seekord on ka hea nädalavahetus tulemas. Annu ja Liinaga. Ja minu suured küpsetamisplaanid läksid luhta - ahi ei tööta. Tüüpiline. Kuid pole peaaegu seda köögimööblitükki kasutanud ja nüüd, kui tahan, ei toimi too. Seega vean koju suure koguse mozzarellat, basiilikut, ciabattasid, maasikad, viinamarju jms taolist ja küll elame üle. Hommikuks röstsai tomatikastmes ubade ja praemunaga või pannkoogid. (Too esimene on poplaarne inglise hommikusöök, muuseas, jah.)

Novot, kui juhtub nii, et silma jääb näitleja, kes peaasjalikult action-filmides mängib ja neetult hästi siis oma võitluskunstide oskusi näitab, ei jää muud üle, kui need filmid ära vaadata. Jason Statham. "London" on hea ja mitte-action.

Cross-country

And you singing the song thinking this is the life
And you wake up in the morning and your head feels twice the size
Where you gonna go, where you gonna go, where you gonna sleep tonight?
(Amy MacDonald -"This is the Life")

- ja seekord ei teadnud ma tõesti, kus, millal ja kas. Aga niipea kui buss kella 2 paiku öösel lõpuks Edinburghi kesklinnas peatus ja me Annuga üksteise sõna otseses mõttes möödaminnes üles leidsime, sai ka see küsimus õige pea vastuse. Kuna neiud õhtust alates väljas olid olnud ja mina pärast busside hilinemisi ja lõputuid kurvilisi teid metsade vahel - rääkimata siis eelnenud tööpäevast, kojujooksust, kahe-minuti-duššist ja bussile jooksust - oli n-ö kojuminek (ehk siis Rachaeli juurde) ja teki alla pugemine kõige õigem mõte. Mitte et kõik eelnev poleks takistanud meil lõpmata kaua veel absoluutselt kõigest lobisemast.

Kell 9 silmi lahti ajades ei tahtnud väga veel ärkvel olla, aga aju arvas teisiti ja ei lubanud enam edasi magada. Annu telefon helises. Väljas oli liiga valge. Kui Annu lõpuks end tsipa paremini tundis - eelmise õhtu pindid ja shotid olid ilmselgelt oma töö teinud - ja me end kuidagi valmis saime, jalutasime linna poole - et Treacle's maanduda ja veidi süüa. Ja juua. Menüüs must-valgelt kirjas olnud JD, virsiku- ja kaneelisiirupi, õunamahla ja purustatud jää kooslus plekktopsis serveerituna kõlas lihtsalt liiga hästi. Too kooslus lõi näo särama küll ja kaks innukalt noogutavat pead, kui (stiilselt tunkedes ja tennistes) ettekandja-neiu küsis, kas on hea. Ohjaa.

Jalgsi saarele minek jäi sõna otseses mõttes poolikuks - julgesime vaid poolele teele minna, enne kui tõus vee liiga lähedale tõi. Selle asemel ostsime jäätist ja jälgisime tõusu kiviäärel jalgu kõlgutades (peaaegu maailma äär, poleks teisel pool vett maad olnud, eks), enne kui vihma eest autosse ja Tescosse põgenesime.

Üldse sõin ma laupäeval kuidagi väga palju. Tagasi "kodus", istusime brie, ciabatta ja viinamarjadega köögis, misjärel buss meid linna pubisse viis - sööma. Suutsin endale umbes poole tomati, mozzarella ja basiiliku võileivaga kaasa tulnud chipside kogusest sisse ajada, enne kui piir ette tuli. Järgmine peatus? Järgmine pubi ja joogid ja üsna käest ära minev vestlusteema, mida ei hakka kirjapildis kordama. Hambaarsti ei taha kaua näha.

Jalutasime Annuga Grassmarketil, otsides kohta, kuhu enne Dropkicki sisse astuda. Leidsime ühe, kus käisime WC-s, mille järjekorras oodates sain oma jänkude kohta uut ja põnevat infot. Tuleb uurida. Pangaautomaadi juures oli totralt pikk järjekord. Dropkick oli pooltühi, aga sellegipoolest lõbus - aga tuli välja, et kõige lõbusamast osast jäin ikka ilma. Edasi tuli veel kaks pubi, kaks jalgrattataksosõitu, nimeta joogid ja tore seltskond.

Ärkasin pühapäeval 12 paiku. Peavaluga. Nojah, seda tunnet polegi veidralt kaua olnud. Põhjus? Siider, mis kuidagi teiste jookide vahele end ära peitis. Grr, urr ja pähh. Selle vastu aitas vaid pikk istumine Starbucksis, kuni Annu linnast väljas oli ja vihma ladistas, ja jalutuskäik veepudeliga. Lloydsis vürtsikaid nuudleid süües oli too tüütu peavalu kadunud.

Saime veidi vihmas edasi-tagasi marssida - toidupoe otsinguil nimelt, et mulle tagasiteele miskit tahedamat kaasa leida. Kalliringid Annuga ja teadmine, et paari nädala pärast näeme taas. :) Glasgow's oli veidi üle tunni surnuks lüüa ja mitte ükski poekene enam lahti. Väike jalgsitiir suvalisi tänavaid pidi ja siis tagasi. Brumi buss vuras läbi öö, tehes siin ja seal ja kusiganes lühikesi peatusi, mis mul enamjaolt vist märkamata jäid, sest ma püüdsin kõigest väest magada. Raamat sai ka bussijaamas istudes läbi, seega polnudki midagi targemat teha. 5.58 hommikul - 13-minutilise hilinemisega - jõudsin Digbethi bussijaama, kust nii kiiresti kui jalad suutsid, koju marssisin. 24 minutit läks. Kiire dušš, tööriided selga, vähegi inimlik nägu pähe ja pool tuldud teest tagasi tööle. Silmad punnis ja suud ammuli - reaktsioon tollele tunnile bussijaama ja töölejõudmise vahel.

Ja jälle - kui esmaspäev on unine ja raske, oli nädalavahetus ilmselgelt äärmiselt tore. Jään selle juurde.

Viva Barcelona

"London calling, yes, I was there, too"

Laupäeva hommik, kell 9. Istusin Victoria bussijaama ligidal Starbucksis, Zafoni "Tuule varju" ja oma lemmiktee seltsis. Ärkasin tasapisi üles eelneva õhtu lühikesest pubitiirust ja jäätisest linnas - greibisorbett on nii õige ja hea -, filmidest ja kokteilidest kodus, kahe ja poole tunnisest unest enne kell 4 bussipeatusse kiirustamisest, mil linn veel pime ja peaaegu tühi oli, ja kolmest tunnist silmad-kinni-silmad-lahti une ja ärkveloleku vahel bussis istumisest. Tund hiljem jalutasin sihitult Hyde Parkis, jälgides Serpentine's ujuvaid triatlonivõistlejaid ja teisi jalutajaid, püüdes välja nuputada, kas ilm on soe või mitte - päike siras pilvede vahelt, aeg-ajalt lehvitasid tuuleiilid armsa kollase jaki hõlmi.

Mayfair oli ennelõunasel ajal vaikne ja tühi ja - hoolimata sellest, kui rikas elu suletud uste ja akende tagasi võib kulgeda - igav. Edasi, edasi, kiire põikega rahvast täis Oxford St-le, põikasin väikeseid tänavaid pidi Sohosse ja leidsin Lexingtoni ja Breweri nurgalt pärli - vintage ajakirju, postreid, postkaarte, särke jms müüva poekese. Sohos jõudsin samal päeval kaks tiiru teha - ühe kohe siis ja teise õhtul, leides eest teatreid, raamatupoode, kohvikuid, pubisid. Õhtul ostsin Whole Foods poest karbitäie maasikaid, millega ringi tiirutasin ja inimesi jälgisin.

Pärast toda esimest tiiru seiklesin sihitult edasi Piccadilly'le ja sealt edasi Trafalgarile, mis oli oma kummalisel moel - hoolimata sinna kogunenud rahvamassist - mõnus ja rahulik. Peitsin end mõneks ajaks National Portrait Gallery'sse, et BP Portrait Awards 2010 näitust uurida. Ehmatav on kaugelt eemalt fotona tundunud pildile ligemale astudes ja infot lugedes tõdeda, et tegemist on õlimaaliga ja tegelikult pidi nina peaaegu vastu maali toppima - mida mõned ka tegid -, et selles täiest kindel olla. Kes suudab värvidega edasi anda detaile nagu päikesepeegeldus prilliraamil või üksikud juuksekarvad või peegeldus silmis, on minu (kui lootusetult mitteandeka isiku) arvates kohe kindlasti Kunstnik. Ja ka siin nagu McCurry näituselgi oli see üks ehmatav moment, maal, mille ees seisatasid, lugesid, jõllitasid ja ei osanud midagi öelda. Mul polnudki kellelegi midagi öelda, aga neil, kel oli, ei osanud, vaid vaatasid ainult ja kortsutasid kulmu - (ei mäleta autori nime) maal emast kolm päeva pärast tolle surma.

Pool tundi hiljem otsisin lootusetult ülevalt korruselt Oscarit, härra Wilde'i portreed, mille olin alt poest postkaardilt leidnud ja mis pidi selle kohaselt galeriis numbriga 24 olema, aga mida polnud, seda polnud. Lahkusin, Oscar postkaardil kaasas, ja leidsin St Martini kiriku kõrvalt postri, mis mind plaanitust kauemaks pealinna jätnud oleks - õhtul mängiti sealsamas Mozarti "Reekviemi", mis vaieldamatult mu üks lemmik klassikalisi teoseid on. Istusin Trafalgaril ja mõtlesin, kas ja kuidas ja miks ei teanud ma seda varem, et hilisema bussi valinud oleks. Siiralt kahju oli. Selle asemel tegin tolle teise tiiru Sohos ja jalutasin vaikselt läbi Green Parki tagasi Victoria poole. 13-tunnine päev oli lõppemas ja mõte mõnusast külmast joogist ja istumisest tundus täitsa meeldiv.

"Birmingham!" hüüdis bussijuht päris valjusti üle terve bussi. Selge see, et oli. Nüüd polnud enam kaarti vaja, et õigesse kohta jõuda, ja siht oli ka - kodu. Londonis sain nii mitu korda kedagi õigesse suunda juhatada, iga kord küsimuse peale kiirelt kotist kaarti haarates, et nüüd oli hea tuttavas kohas olla. Lesisin, aknad lahti ja The Folk Implosioni "Serge" mängimas, voodis ja ei suutnud ikka magama jääda. See lugu tuletab millegipärast Barcelona öid meelde, kuigi ei teadnud ma siis veel sellest loost midagi ega ei seo seda tolle linnaga mitte midagi.

Pühapäeval lõpetasin "Tuule varju". Veel Barcelonat. Tahan seda linna ja tahan veel Londonit.

Veel fotosid

Weekends and -days

Nädalavahetuse veetsin vaid enda seltsis, käies läbi raamatukogust ja siis, raamat (Zafoni "Tuule vari" - aitäh, neiud :)) käes, astusin esimest korda kunstimuuseumisse sisse. Jalutasin umbes poole sellest läbi, jättes ülejäänud järgmiseks korraks. Veider, kuidas isegi mitte vähese rahvahulgaga muuseumides ja galeriides on siiski nii vaikne ja rahulik. Isegi sammud, mis muidu taoliste kõrgete lagedega ruumides kajaks, on justkui summutatud ja tasased. Keegi ei räägi väga ja kui, siis ainult väga vaikselt. Eriti tore oli väljapanek lasteriietest ja nende kujutamisest kunstis, nt pisikesed lastesaapad 19. sajandi keskpaigast. Päris ebamugavad tundusid.

Eraldiasuvas saalis käisin Steve McCurry fotode väljapanekut vaatamas. Pildimaterjali Afganistanist ja Indiast, kakskümmend aastat tagasi ja veidi hilisemast ajast. Mõni oli lõbusam, teine kurvem, aga kõik niivõrd erksad ja värvilised. Näiteks seepiavärvi taustal, keset liiva ja ledavat tolmu gruppi kogunenud kõige kirkamates punastes rõivasted naised. Too kuulus portree tüdrukust, kelle rohekad silmad on nii hirmsalt läbitungivad. Ja väike tumedasilmne poiss, kes, pisarad mööda põski alla voolamas, mängupüstolit pea vastu hoiab. See viimane on nii ehmatav, et keegi ei osanud väga midagi öelda. Mina vahtisin sõnatult, silmad pärani, ja jälgisin, kuidas teised, kes mitmekesi juteldes selle fotoni jõudsid, järsku vait jäid ja enam miskit öelda ei osanud.

Pühapäeval suutsin end raamatut lugema kaotada. Kodus, Starbucksi mõnusas pehmes tugitoolis kahe tassi chai lattega, siis jälle kodus. Hea, hea, hea ja võib-olla veel parem seetõttu, et tundsid mõne nimetatud koha Barcelonas ära - selle väikse naeratusega, kui trükitud sõna nähes mälupildid silme ette vupsasid.

Ja eile:

Chocolate and sugar

Mõtlesin peavalu eemale tõrjudes pärast tööd poest väike šokolaad koduteele kaasa haarata. Aga siis tuli Kelly ja küsis, kas me M&S-i tahaks minna - tassike kuuma šokolaadi? Eh, neiu luges mõtteid tol hetkel.

Lõpuks haaras Kelly meile kahele mõlemale tassi kõrvale veel suure šokolaaditükkidega küpsise ja koogitüki, mida me õnneks jagasime. Tassi kõrval olid veel vahommid ka. Suhkru üledoos pooleteise tunni tööklatši ja naeru kõrvale. Mmmmõnus.

Let's ride

Sel laupäeval ei lubanud ma endal väga kaua magada ja ajasin end veidi pärast kella 9 üles. Eelmise õhtu pubitiir ei andnud ühestki otsast tunda, seega võis kohe asjalikuks hakata. Kahe ja poole tunni pärast istusin vanasee heasse nr 126 bussi, et Oldbury poole sõita. Saapad ja lühikesed püksid - siinne ilm.

Millalgi enne kella kahte, kui pappkastid kenasti autosse lükatud, alustasime neljakesi teed Radcliffe'i - Blaze, E., Claudio ja mina. Jay ilmus festarile millalgi kuue ja seitsme vahel (vist), Luke ja Chris (vendadest vennakeste asendajad) olid niikuinii kohal. Esimene tund või nii möödus meil E,-ga merchilaudade paika panemiseks ja üles seadmiseks. Minu peamine tööpost tol õhtul. Ja ei kurda üldse.

Inimesi kogunes pisikesele siseruumis toimuvale SOS Festile päris paras hulk ja Fury UK ajaks oli lava ees mõnusalt suur mass eriti positiivset rahvast. Nende ikka ja alati väga nauditava seti lõpus kutsuti lavale lisaks veel mõni bändiinimene siit ja sealt, nende hulgas B., ja Dio sünnipäeva auks kõlas "Heaven and Hell".

BB set oli hea nagu alati, aga veider, sest Dave'i ja Nico asemel olid laval Chris ja Luke. Poisid tegid väga hea töö, aga siiski kõlas kogu asi veidi teistmoodi. Samas, kui "The Clansman" listis on, siis ei kurda mina mitte millegi üle. Hehee. Horns up!

Järgnev tund möödus kogu tavaari kokkupakkimisele ja autosse vedamisele. Tolle õhtu silmailu, tätoveeritus käsivartega norrakast trummar, koperdas samal ajal mööda saali ringi ja ei jaganud toimuvast vist väga palju. Noojah. Igatahes lõpetasime oma väikese seltskonnaga B. bäkkaris, kus ootas paar pudelit Becksi ja tore jutuajamine uue tuttavaga.

Kodutee - või, noh, B. juurde siis - möödus kiiresti, sest pärast oma kartulite hävitamist keerasin end auto tagaistmele kerra ja magasin kuni auto seisma nõksatas. Mulle eraldati lausa eraldi pisike tuba. Haa. Ja magada lasti ka nii kaua kui vaja. Ikka olin kell 11 ärkvel ja järgneva tunni otsisime Claudioga meeleheitlikult telekast midagi vaadatavat. Ei leidnud. Kuni hakkas F1. Siis istusime mõlemad, silmad telekale kleebitud, ja õnneks samu sõitjaid toetades. Ei tahaks itaallasega vaidlema hakata, noh. Õhtu lõpus oli seljataga äärmiselt mõnus nädalavahetus festari, hea seltskonna ja väga toredate tulemustega spordis - Webber ja Hispaania! :D

Väljas on umbes 17 kraadi ja vihm!

Flying away

Nädal tagasi reedel maandusime taas pärast tööd pubis. Olid joogid - kellele rohkem, kellele vähem - ja jutuajamised, silmast silma ja telefoni teel, ühed lõbusamad ja teised tõsisemad kuni koju jalutades päris kurvaks kippusid. Ma kuulasin rohkem kui rääkisin, ei osanud kuidagi nõu anda ega aidata.

Järgmise päeva kuumas päikesepaistes jalutasime July'ga linna, et taas Michaeliga kohtuda. Jäin etteplaneerimata lõunasöögile mõnusalt jahedas ja uues, modernses baaris. Õhtul seisime ligidaloleva baari ees väljas, nautisid sooja ööõhku ja naersime oma tobedaid nalju ja saksapärast huumorit.

Pühapäevane jalgpall oli olulisem kui kõik muu. Elu tänavailt oli pea pühitud, punavalged lipud lehvisid ja baaride ustel seisid turvamehed. Õhus oli tajutav veider põnevus ja pinge. Mina olin "vaenlaste" seltskonnas. July ja Michaeliga istusime samas baaris, kus eelmisel päeval, kus rahvas oli vaiksem, viisakam ja mitteähvardav. Ma ei valinud pooli, aga aimasin tulemust. Pärast mängu oli tänavail rohkem rahvast, aga mitte oluliselt rohkem hääli. Esmaspeävaks olid enamik lippudest kadunud.

Nädal tööl oli nagu nädal tööl ikka. Väljas oli palav, õhtud väsinuna kodus ja mõni harv jalgpallimäng telekas.

Ootasin reede õhtut, sest siis, pärast tööd haarsin kodust koti ja läksin. Rong ootas ja lennuk ootas (kuigi jäi tunnikese hiljaks), et mind Barcelona ligidal meeldivalt üllatavasse sooja öösse jalutada lasta. Nädalavahetus Barcelonas oli nii meeldiv vaheldus. Aga et ma end just täiesti tühjaks kirjutasin, on kõik siin kirjas. Veider mõelda, et veel eile jalutasin seal ringi, lasin end päikesel veel kergelt kõrvetada, ja täna ootas - pärast liiga lühikest und - taas igapäevane töö. Ja veel veidram oli keset pisikest lennujaama täiesti ootamatult Jay'le otsa jõllitada ja alles pärast mitut sekundit vaikust aru saada, et ta pole mitte veider hullumeelne hallutsinatsioon, vaid päriselt seal. Tema ja Blaze, tagasiteel Birminghami, sama lendu ootamas. Mitu tundi ootamist muutusid palju mõnusamaks ja lõbusamaks. Midagi nii ootamatut poleks üldse osanud ette kujutada ja üllatus oli mõlemapoolselt eriti suur. Nad päästsid mu arvatavatest lõpututest püüetest mitte mõelda mõningale siinolevale ja püüetest unega võidelda. Härrased sõidutasid mu öösel veel kojugi. Ühe väikese erandiga oli eriliselt mõnus nädalavahetus. Ja paariks minutiks kohtusin Vahemerega taas!
Ehk suudan ja jaksan mõni teine päev pikemalt kirjeldada. Fotod tulevad ka.

Weekender

Küsimärgiga väljaminek eile õhtul jäi päris kauaks küsimärgiga. Kui July ja Michael lõpuks linnast oma pisikeselt ärikohtumiselt siia jõudsid (noh nii pärast 11 õhtul) ja mina "Family Guy'd" vaatasin ja omaette itsitasin, olid nemad liiga väsinud, et enam kuhugi minna. Vahtisime paar tundi teismeliste rikkurite majasid telekast ja lõpuks, kui Michael end magama sättis, istusin ma äkkotsusel taksosse. Järgmine peatus - Rainbow. Üksi kell 2 öösel klubisse minna on veider. Õnneks läks tuttava näo leidmiseks umbes kaks minutit aega. Dance, dance! Veidi pärast 3.30 hakti uksi sulgema, aga kuna tegemist on vaat et R.-i teise koduga, siis saime edasi aftekale jääda. Küll mitte kauaks, sest keegi meist pidi kell 11 tööl olema.

Täna? Liiga vähe und taas, jalka, triikimine ja õhtul Deathstars. Night, electric night!

Ja mis loogika järgi Uus-Meremaa hetkel 1:0 Itaalia vastu juhib? Hah, seekordne MM - expect the unexpected.

Football fever pt 2

Ma kohe väga pelgan hetke, kui Saksamaa ja Inglismaa peaks jalkaväljakul kohtuma järgmises ringis. Sest siis ei oska ma pooli valida. Nojah, kui ma satun tol hetkel pubis olema, siis olen ma sunnitud puna-valge poolt olema, eks? Muidu lõpeb asi kehvasti, kui sakslaste värava puhul - erinevalt ülejäänud seltskonnast - üle ruumi "wooohooooo!!!" karjun. Eile õhtul igatahes karjuti ja lauldi Rooney ja seltskonna ponnistustele kaasa pubis, päris valjuhäälselt kohe, aga nonäed, ei aita ka terve riigi pubikoorid neid paremini mängima. Ohjah. Peaasi, et Uruguay edasi saaks! Haa. Diego!!

Hm. Ma olen teisipäevast alates iga päev pärast tööd hea tunni või kauem samas pubis MM-i vaadanud. Üks nägupidi tuttav vanapaar tervitab ka juba ja meespool uurib mängude seisu. Armsakesed teised.

Tänane viimane mäng ees ja siis...välja?

Ja miks pidin ma keset kena laupäeva nägema postimees.ee-s uudist, et Pärnusse ehitatakse McD.??? Öäkk.

Football fever

Reedest alates on ametlikult selle aasta viies aastaaeg alanud - jalgpalli MM. Kõik aknad (kaasa arvatud autoaknad) ja uksed ja Inglismaa puna-valgeid lipukesi täis pikitud.

Reede pärastlõunal (õhtuks on kell neli veidi palju pakutud) vajus peaaegu kogu meie rõõmus kollektiiv Windsorisse kahe laua taha istuma. Telekast näidati MM-i kõige esimest mängu. Üks jook, kinnitasid kõik, ja siis edasi midaiganes tegema. Üks jook? Noh, mitte päris. Teise mängu ajal istus pool seltskonnast ikka veel samas lauas ja mina leidsin endale esimese lemmikmeeskonna. Ja kuidas tekivad naissoole oma lemmikmeeskonnad? Muidugi siis, kui ekraanilt vilksab läbi mõni kena jalgpallur. Seekord siis Uruguay Diego Forlan. Hah, blondid lehvivad juuksed - pole ime.

Pubis istusime kokku head 7 tundi umbes, enne kui D.-ga edasi liikusime. Teel kuhuiganes jõudsin hakata elu pärast muret tundma, sest meie uusin töötaja suutis kuidagi keset tänavat 20-penniseid kerjava naisega korralikult tülli pöörata. Minu esimene õhtu töökaaslastega väljas lõppes veidralt...temal ka järelikult. Edasi koju kingi ja riideid vahetama ja pärast pikka jalgsimatka lõpetasime Rainbow's. Ja, no kurat, mõlemas kohas ja etteplaneerimata R.-i näha oli ka veider.

Nädalavahetus on 100% spordilainel - eilne ja tänane jalgpall (khõm, eilse Inglismaa-USA mängu ajal poleks tahtnud küll üheski pubis istuda) ja F1...millele ma nüüd taas keskendun.

Shoeday

Mõni päev tagasi paistas hommikul aknast, nagu oleks keegi ülejäänud maailma ära kustutanud.




Tagasi sündmuskohale ehk läksin tagasi kingapoodidesse. Sobisid siiani ja nii hästi. Leidsin teisest poest Miaow'd ka üles...nagu jalga valatud. Niu. Nüüd oleks üleliigset 150 naela vaja ja siis oleks need kaks paari iludusi minuga. Seniks aga nautisin sooja suvist vihma (vihmavarju all) ja tõstsin kotist välja toeseina äärde fotodel oleva paari.

Kohe hommikust alate mõnus päev.

Irregularchoice

Kardinatest on täpselt niipalju kasu, et liiga valge toa tõttu üles ei ärka, aga isegi need ei kaitse mind kell 8 hommikul saadetavate sõnumite eest. Õnneks suutsin end veenda, et mul on vaja edasi magada ja nii venisin alles veidi enne keskpäeva voodist välja.

Palav on. Ja lämbe. Aga õnneks ei prae päike, vaid on mõnusalt pilvine. Seega jalutasin linna, poodidesse...ja leidsin kingad, mis panid mind neid (olgu, vaid üht, sest teist polnud välja pandud) kolm porda proovima, kolm korda ahhetama ja ohkama ja siis poest välja jalutama, unistades, et millalgi saaks ma nad koju kaasa võtta. Tuhnisin paar minutit netis ja leidsin nad üles:

Ja siis veel:

Miaow

Rocko Yellow