The shadow of the summer sun

Barcelona suvehõlstidest ja -papudest ei tulnud suurt miskit välja, aga lühikesed varrukad ja päike olid olemas. Vihma tibutas vahepeal ja Andorras ajas külm tuul tänaval taga, sekka aasta esimesed tibatillukesed lumehelbed. Veider, et ma pole siiani suutnud sellest reisist sõnagi kirja panna, kuigi mõtteist on nii-nii palju läbi käinud, seal olles ja hiljem, ja isegi enne sõitu. Kuniks jõuan mõtteid koondada ja vähemalt endale mälestuseks midagi kirja panna, jätan mõned fotod. Nende järgi tundub, nagu oleks ma seal pool ajast ainult söönud - ja tegelikult tundus seal ka, et ühe päevaga sai rohkem head-paremat-maitsvat-joovastavat kõhtu kui varasematel kordadel terve nädalavahetuse ajal kokku. Mis pole muidugi halb variant. :)

Rednose

Nädala aja pärast peaks ma suvepapudes ja -hõlstides Barcelonat nautima. Hetkel nuuskan nina peast ja püüan kogu aeg mitte köhida. Pärast ülipikana tunduvat kuut tundi tööl, lubati mind õnneks koju. Teised rääkisid pool päeva, et mine-mine, mida sa tööl üldse teed, aga ei lastud varem ära. Seega istun nüüd kahe kiivi, ühe sidruni ja paratsetamoolipõhise külmetusvastase ja rõvedalt maitsva kuuma joogiga kodus teki all ja püüan magama jääda, et homme siiski veidi rohkem inimese moodi end tunda. Phähh. Sellised äkkrünnakud tervise vastu ei meeldi mulle üldse. Oleks tipptopp terve, oleks eile end kinno vedanud seda vaatama - nüüd peab DVD ära ootama:

Weekends of no importance

Nädalate sees on töö, pärast tööd on valutavad jäsemed - käeprobleem on asendunud hirmsasti valutavate põlvedega - ja mitte midagi olulist. Mitte millegi huvitava ega superlõbusaga pole hakkama saanud ja vahepeal on natuke nukker niimoodi. Aga kui vahel on isegi oma toast kööki minek valus, siis kuhu ma niiväga ikka siis trügin. Ilmav kisuvad ka sügise poole, vihm ja tuul on nüüd juba päris jahedad, ja mitte enam palavusele ja tolmusele õhule vaheldust pakkuvad. Aga oma pisikesi hetki leian ma ikka, teetopsist või apelsinist või millest iganes. Täna - postkastist vastu vaatava uue Blaqk Audio albumi näol. Davey hääl on alati hea. :)

Of weekends, weddings and cake

"Can you see the green man?"

"What green man?"

"Look, there! Green man."
"Where?"
"Third window down. Green man. How can you not see it?!"

Reedeõhtune vestlus väidetavalt Brumi vanima pubi hoovis. Rohelist meest ei näinud sealt küll ühegi nurga alt, aga Custard Factory's on ta ometi olemas. Käisime vaatamas ja ahhetamas. Kõrge roheline trolli ja Dimmu Borgirit üheaegselt meenutav...mees? Peab tagasi minema ja fotosid tegema päevasel ajal. Pärast tolleõhtust baaridekülastust, mis huvitaval kombel lõppes Scruffy's - sest vaid kaks meist viiest käib seal tihedamalt ja muusikamaitse pärast -, otsustasin nädalavahetuse vaikse ja mõnusa teha.

Isegi süüa viitsisin teha tavalisest rohkem. Esimesel fotol Linda McCartney spargli- ja porrupirukas, Jamie Oliveri lehtsalat ja salatikaste, enda tehtud kartuli-brokkolipüree ja lihtsalt ahjust läbi käinud seened. Täna hommikul tegin ise porgandipirukaid, sest eelmise laupäeva pärastlõunal taasarvastasin, kui palju need mulle siiski meeldivad, ja eile tegin rabarberikooki.

Nädal enne rohelise mehe otsinguid siin olin reede õhtul hoopis Tallinna Radissoni katusel Laura ja Nelega viimase lahkumispeol. Jäime vaid üheks margariita-mojito ringiks, sest pärast kaht pudelit šampust Laura juures enne väljaminekut olime kõik valmis koju minema. Ja ilmselt oli see ka õige otsus, sest isegi enne kümmet üles ärgates, pidi lõpuks kiirustama, et end õigeks ajaks valmis saada ja EMTA üles leida. Seega veel pool tundi enne Aire ja Kaspari pulmi Kaarli kirikus olime kõigega pisut segamini ja pooleldi valmis.

Tseremoonia oli vaikne ja armas, Aire lõpmatult ilus ja ilm väljas täiuslik. Too viimane osa muutus pulmarongi oodates. Maantee ääres, viiekesi autos pirukaid nosides, mida Laagri Maksikast kontsade klõbinal ostmas olime käinud, sest kõik olid näljast nõrkemas, kingialbumit lehitsedes ja oodates. Märjamaale jõudes andis vihm järele ja fotosid sai juba peaaegu kuiva jalaga teha. Jalgadest rääkides olid minu omad pärast paart tundi uutes ja kõrgetes kingades suht surnud.

Mugavamates jalanõudes pühapäeval Nõmmele sõites ootas mind ees päeva mitte midagi muud kui piparmünditeed ja kooki. Mitte et ma kurdaks muidugi. Ja kui emps mu lõpuks siiski Merli juurde ära sõidutas (aitäh veelkord, polnud ju nii hull :)), sai filmi juurde veel teed ja kooki. Hah, super.

Ja üle pika aja ei tea ma enam, millal ja kuhu ma järgmisena pileteid broneerima pean. Nädal puhkust on veel  vaja enne jõule võtta ja midagi peab välja mõtlema. Ehk Taani siiski. ;)

Down here

Olen hetkel, täna vähemalt, Blaqk Audio lainel. Nädalavahetusel aga oli teistmoodi laine. Nimelt muretsesin endale pisikese kruvikeerajakomplekti, et reede õhtul senine voodipõhi lahti kruvida, tolmust puhtakse pühkida ja kapi taha panna (hetkeks vähemalt, kuni uue kodu leiab). Ülejäänud õhtul möödus Lindsey juures miski eriliselt halba chick flicki, roosa veini ja jutulobaga. Laupäeva hommikul toodi uus voodiraam ja see oli vaja tollesama kruvikeerajaga siis kokku kruvida. Miskipärast ei sobinud mõned kruvid üleüldse olemasolevate aukudega, seega pidi need ise tekitama. Soovisin endale tol hetkel üht korralikku Black&Deckerit. Raami sain töökaaslase kaudu tasuta ja kohale tõi meie igahommikuise juur- ja puuviljavedaja kaubik, kah pindi hinnaga.

Õhtul sai kummikommidega uues mittekriuksuvas voodis lesida ja raamatut lugeda.

Ja kuna kahel töökaaslasel oli kahel järjestikusel päeval sünnipäev, siis mõtlesin, et küpsetaks vahelduseks taas midagi. Pikalt mõtlemata suundusin kodus esimest korda tehtud, proovitud ja suurepäraselt välja kukkunud rabarberi-maasikakoogi juurde. Kuigi kodus sain rabarberid aiast ja moos ise keedetud ning vahukoorele lisaks kohupiim, kukkus seekordne versioon purgirabarberite ja toorjuustuga ka sama hästi välja.

Muus osas - pean uuesti korterikaaslast otsima hakkama, sest praegune kolib tagasi Londonisse. Juhhei...ma nii lootsin sellega sel suvel mitte tegeleda.

Some exceptional times

KÕIK teavad, et paari nädala pärast algavad Londonis olümpiamängud. Ja isegi kui paljud pole sellest kõigest huvitatud, on just too suursündmus pärast Eurosid ja Wimbledoni tervet riiki vallutamas. Inglismaal on ilmselgelt spordisuvi ja olles ise aastaid tugitoolisportlane olnud, ei saa minagi kõigest sellest mööda vaadata. Olümpiamänge olen niikuinii mäletamistmööda eluaeg vaadanud. Nüüd tuuakse kui mitte just koju kätte, siis ligidale küll - ilmselt lähemale kui kunagi üldse jõuan neile. 30. juunil sai veel eriliselt lähedale. Nimelt lipatakse olümpiatõrvikutega 70 päeva üle kogu riigi ringi ja see tuur jõudis tol päeval viie minuti kaugusele kodust. Päris elevil olin, kui aus olla, eriti kui aeg viimaks niikaugele tiksus, et tänav liiklusele kinni pandi, politseiautod ja -mootorrattad mööda vihisesid ja sponsorite bussid nende järel. Ühes neis istus ülal pildil tsipa varem samal päeval tõrvikut kandnud Sir Cliff Richard. Istus bussis, pöidlad püsti, kõrvuni naeratus näel, ja ma ei osanud muud teha kui lehvitada. Tohoh. Võttis tegelikult paar hetke aega, et aru saada, kellega tegu. Tõrvik järgnes mõne aja pärast ja liikus siis kellegi härra kergel jooksusammul edasi kantuna kuhugi edasi.

Suure spordivaatamise (Wimbledon ja eesolev Silverstone'i GP) vahepeale mahtus õhtu tibakese nostalgiaga. Nimelt ootas mind eelmisel reedel pärast tööd ja täiesti ootamatut lahkumis-/beebipidu mõne töökaaslasega Frankie&Bennie's - ja paari hilinenud rongi, sest vihma kallas nii kohutavalt, et häiris igasugust liiklust - suures LG Arenas Roxette. Jep, seesama Roxette Marie ja Periga, keda lapsena vene piraat-CD pealt pidevalt kuulasin, nina arvutis Džungliraamatu mängu mängimas. Igatahes, reede õhtu ja Roxette pärast kaht kokteili oli ülimalt mõnus ja rahulik ja roostes häälepaelu vallandav. Kõik hea sai kuuldud-nähtud eriliselt heade vokalistide esituses. :)

Paar tundi und hiljem sain jälle rongiga samas suunas ja natuke edasi sõita. Birmingham-Northampton-Silverstone.

Aastaid on F1 kastike ilma linnukeseta olnud ja nüüd sai lõpuks see linnuke sinna tehtud. Või vähemalt pool sellest. 7. juuli hommikul kell 9 jõudsin Silverstone'i Briti GP kvalifikatsioonile. Õigemini siiski kolmandale treeningule, siis paari teise sarja kvalifikatsioonidele ja alles siis F1 kvalifikatsioonile. Ilm oli kohaliku traditsiooni kohaselt kohutav, nii et kaasas oli tüüpiline festarikott saabaste, vihmakeebi ja -varjuga.

Olin valmis selleks, et saab vali olema. Aga et NII vali?! Esimene ring treeningut ja mu kõrvad olid valmis peast hüppama, sest raja kitsaimas kohas, paarimeetrisel mururibal seistes, tulistati mõlemalt poolt. 24 korda. Hakkasin päris tõsiselt kõrvatroppidele mõtlema. Ükski keikka pole kunagi isegi lähedale jõudnud neile detsibellidele. Pikkamööda hakkas ära harjuma, aga siis oli treening otsas ja vihma hakkas kallama. Järgnev sari tegi hoopis madalamat ja tasasemat mürinat, mis ei sarnanenud sõjatsooniga.

Vormelid tuli pärast head kohta otsides alla kugistatud burgerit taas rajale. Viuhh-viuhh-viuhh. Sain aru, et mu kodutöö oli kergelt tegemata, sest kui üks auto on kaks sekundit vaateväljas, peab nende väljanägemise ja sõitja kiivri sekundi murdosa jooksul ära tundma. Aga veider ja samas ülimalt vägev oli vaadata mööda kihutamas neid, keda igal teisel nädalavahetusel telekast vaatan, kõik need nimed olid nende mõnede meetrite kaugusel päriselt roolis istumas. Webber ja Schumi ja kõik teised. Vau.

Muidugi sai päris pikalt vihmapausi pidada, st tühja ja väga märga rada, muda ja lootust, et kõigele veel kriipsu peale ei tõmmata. Mark pidi veel võitma ju, noh. Ja seda ta peaaegu teha ka sai, kui rada vihmast kuivemaks pühiti ja autod tagasi vurasid, kordi aeglasemalt muidugi. Ma olin muuseas ainus, kes siis plaksutas ja kilkas, kui Hamilton mööda sõitis ja 6. koha sai lõpuks. Rõõmust, et ta esiritta ei trüginud. Ja siis veelkord rõõmust, et Webber...okei, teiseks jäi.

Tiba hiljem tuli veel miski GP sari oma võidusõitu sõitma, veejoad taga, ja päikegi ajas enamiku pilvedest laiali. Uurisin natuke F1 Village'i poolt, kus nt järgmisel õhtul esines Eddie Jordan bändiga, tiimide merchi-telke ja miskis Batmani filmis osalenud autot, enne kui sammud tagasi bussi ja sealt rongi peale seadsin. Üksik soome lipp jäi ka teele ette.

Dreams do come true. Järgmine kord - võidusõidupühapäev!

(Veidral ja üllataval kombel polnud pärast esialgset kerget helišokki kõrvadel midagi viga. Hea.)

Ja täna hommikul kell 7 tööle jõudes sain teada, et kuninganna tuleb täna Birminghami. Ja ta oli nii ligidal, et peaaegu nägin ka. Töö juurest üle platsi rongijaama ees. Me veel lootsime minutiks, et ehk tuleb tal kurgivõileiva isu.

Nüüd ootan kangesti augustikuu lõppu, olümpiat (muuseas, Jamaika ja USA kergejõustiklased treenivad Birminghamis, nii et herr Bolt lippab ka siin kuskil ligiduses järgmisest nädalast ringi) ja oktoobrit.

DIY vol. 2

Puhkuselt naastes ootas mind ees sildike telefoninumbriga, paludes remonditöödega seoses ühendust võtta. Tuli välja, et pea terves hoons lekivad tualetipotid, duššid ja vannid ning härrad tahavad seda kõike meil korteriomaniku loal parandama tulla. Mul oli vaja vaid vannitoast oma asjad eemaldada potitaguselt riiulilt. Lükkasin kõik purgid-potsikud-pudelid paberkotti ja sinna nad jäid. Tahtsin viimaks ometi kas riiulit või karpe, kuhu kõik muidu kaootiliselt paiknevad tolmukogujad paigutada. Otsisin ja vaatasin, aga ei leidnud, ja täna tuli ühenaelapoes inspiratsioon peale. Lahkusin kahe plastkarbi ja mõne köögirätikuga. Niit-nõel kätte ja natuke aega hiljem:

Sain asju ära visatud ja ülejäänud mahtusid üllataval kombel ära. Isegi Rakverest laadalt ostetud kodumaised tõrva- ja õlle-kadaka-kaeraseebid said lõpuks puidust seebialustele. Huuh, kena, korras vannituba taas. Ülihuvitav teisipäevaõhtu iseenesest muidugi, eks. :D Ja meenutades tegelikult ülilihtsalt Photoshopi võtet, jäin poolest Hell's Kitchenist ka ilma.

DIY

Võtsin kätte ja tegin endale koti eile õhtul. :) Ei midagi uhket, tahtsin lihtsalt kätt proovida.

Muus osas on sel nädalavahetusel Kataloonia F1 etapp, seega istun paar head tundi teleka ees täna ja homme ja püüan nohust lahti saada.

Nokk kinni, saba lahti

Päike! Väljas on päike ja natuke pilvi ja mitte ühtegi vihmapiiska ega sünget halli vaipa peakohal.Soojem on ka. Peaaegu kevadine tunne oli täna. Peaaegu. Seega täitsa tore ju. Aru ma ei saa ainult, miks peab alati mingi totter tasakaal olema positiivse ja negatiivse vahel. Sain eelmisel kolmapäeval pärast kaht ja poolt nädalat sooja vee tagasi ja kerge telefonipaanika oli vaid üleöö alla andnud laadija süü, mille tore härra telefonipoes nagu naksti välja vahetas (mõni selline pisiasi lihtsalt suudab vahel täiesti jubeda päeva/nädala kordi paremaks teha). Aga siis tulevad agad - et mu käed ikka veel korda ei saa, kuigi tsipa parem on nüüd (pikk jutt ja ei midagi tõsist, aga kergelt piinav on küll) ja siis veel hommikul üles ärgata iga liigutuse peale põrgulikult valutava ülaseljaga. Phähh. Väikesed asjad, eks, ei tohiks ju nii väga häirid ja tuju rikkuda, aga kui neid pisiasju järjest koguneb, vajub meeleolu tunduvalt allapoole. Tahad või mitte.

Igatahes - tänase päikesega on raske nukker olla. Kreemipotsikud kõrval ja selja taga kolm patja, püüdes end mitte väga liigutada pärast tööpäeva, on päris ok olla. Sukeldun ehk taas kas raamatusse (Graham Greene The End Of the Affair) või telesarja (The Killing taani originaalversioon) või otsin Mansoni uue albumi kuskilt üles ja kuulan seda (positiivsuse tipp, muidugi). Kuu aja pärast on suvi ja Soome ja puhkus ja sõbrad ja pere. :)

Superheroes and super food

Viimasel ajal on päevad umbes nii välja näinud:

Pärast aprilli üht nädalat päikest ja erilist sooja on üks pilv teist taga ajanud ja vihma kallanud. Hiliskevade kohta liiga külm ja hall. 8-10 kraadi pole teps mitte ilm, millega maikuud tervitada, eriti veel kolmepäevast nädalavahetust (sest esmaspäeva on veidi hilinenult 1. mai vaba päev), mil võiks ju tavalisest rohkem väljas olla. Oma Londoni-päeva plaani olen ammu maha matnud, sest vihma ja tuult trotsides ei kõla seal terve päev ringijalutamine just kõige mõnusamalt. Pealekauba püüan penne lugeda-koguda, et suvine kahenädalane puhkus korralikult ära veeta kodus ja ülelahe. Can't wait!!!

Seega kogu selle vabatahtlikult kohustusliku koonerdamisega pole suurt midagi teinud ega kuskil käinud ega millega hakkama saanud väga. V.a Marveli The Avengers Assmeble, mis on ajuvabalt vägev film. Mõned aastad tagasi oleks ma end hetkel väga veidralt vaadanud, sest koomiksikangelaste filmid pole kunagi mu suurte lemmikute hulgas olnud. Erandiks ehk siis Heath Ledgeriga Batman. Aga mõned nädalad - kuud isegi - tagasi, kui treilier kinodesse jõudis ja kuidagi erilist kihvt tundus, ja Thor ka vaadatud (mmmmmm), siis otsustasin kaualubatud hittfilmile ka võimaluse anda. Filmivaatamisele eelneva nädala pühendasin kodutööle ehk vaadatud said Iron Man, Iron Man 2, Captain America ja The Incredible Hulk. Ja siis oli reede õhtu, IMAX-i suuuuuuur kinolina, 3D prillid ja - ohsapoiss KUI hea see oli. Sai naerda ja hinge kinni hoida ja sõrmi väänata ja kõike seda. Muidugi pole ühegi taolise filmi süžee just maailma parim, aga selles polegi nende mõte.

Terve vihmane ja külm, hall nädal hiljem ootas kerge üllatus. Tee Lasani, kuhu ma viimased paar aastat kangesti minna olen tahtnud. Viie minuti kaugusel minu korterist, aga peateelt nurga taha ära peidetud, ei aimakski, et Gordon Ramsay parima Briti restorani tiitli võitnud koht seal end peidab. Tagasihoidlikult, aga elegantselt, nii seest kui väljast.

Õdusalt hämaras baaris sai menüüdega vaid paar minutit oodata, kuni maitre d' läbi üllatavalt väikese restoraniruumi ülakorrusele lauda juhatas. Reede õhtul olid pea kõik lauad täis, kuid mõnusalt vaikne oli siiski. Teenindus oli kiire, kuid anti piisavalt aega menüüga tutvuda ja valikuid teha, vaikne ja asjalik, üdini professionaalne, meeldiv, sõbralik. Enne eelroogi tuli kelner tagasi ja hoiatas, et lauda tuuakse kalakoogid, mis mulle ei sobiks süüa. Ma uurisin selle asemel musta nelinurkset matti taldrikut, millel need pisikesed korvid seisid ja mõtlesin endamisi, et vesikressi näiliselt juhuslik asetus on ilmselt viimase millimeetrini paika pandud.

Eelroaks väikesed sibula ja magusa maisi pakorad, mida kergelt vürtsika tomatikastmega serveeriti. Ma veidi kahetsen nüüd, et ei võtnud kaasa telefoni, et paar pilti klõpsata ja oma pearoog üles kirjutada, sest hetkel ei suuda ma meenutada muud, kui et ühes armsas pisikeses potis oli vürtsikas kastmes lillkapsas ja teises läätsed. Öeldu keegi veel, et need kaks on igavaimad toiduained, mida leida võib, ja ma võin sellele julgelt vastu vaielda. Maitsekombinatsioonid olid uued, üllatavad ja ülimalt meeldivad. Portsjonid näiliselt väikesed ja kerged, aga vägagi toitvad. Interjöör ja meeleolu ning tohutult maitsev õhtusöök ei tahtnud kuidagi ära minna lasta. Eriti veel, kui magustoidumenüü lõpust vaatas mulle vastu kann india chaid. Ohh. Kui ma alati väidan, et SB chai on teiste kohvikettide omadest peajagu üle, siis Lasani oma oli veel pool pead kõrgemal. Intensiivse, kuid mitte liiga tugeva maitsebuketiga tee, tükk pruuni suhkrut ja veidi piima oli kui kirss tordil. Sain proovida ka lauda tellitud pistaatsiajäätist, mis erineb itaallaste pistaatsiajäätisest kui päev ja öö. Siinne oli kerge, suussulav ja kerge mündimaitsega. Taevalik oli ainus sõna, millega seda kirjeldada võisin, ja sõin oma pallikest nii aeglaselt kui suutsin.

Kelnerite ja maitre d' hoolivate naeratuste saatel välja jalutades mõtlesin omaette, et see peab olema Birminghami üks parimaid restorane ja peakokk Aktar tõesti vääris eelmise suve Great British Menu üht neljast võtjakohast. Kesklinna San Carlo, mis on fotode ja juttude järgi kuulsuste üks lemmikuid - minu sünnipäeva ajal oli meist paari laua kaugusel keegi jalgpallur (ärge küsige, kes, ma tõesti ei mäleta enam) -, Jaime Oliveri itaalia koht ja pisike india restoran Bilash (nende naan on siiani parim) olid kõik sel skaalal samuti väga kõrgel, kuid Lasan jättis isegi hommikuks naeratuse näole ja - teate seda tunnet, kui sööte midagi nii head, et ei taha kunagi enam mitte midagi süüa, et need maitsed ära ei kaoks? - vot selle tunde jättis ka.

(Vaadake siit ja siit)

Nüüd olen ma toidust nii palju rääkinud, et kõht läheb tühjaks. :)

Amaryllis

Ilmaga panin eelmine kord küll puusse. Mõned nädalad tagasi oli soe, nii 19 kraadi soe, 5-6 päeva järjest,  ja siis läks uuesti vihamseks, jahedaks ja halliks kõik kätte. Ja millegi huvitava ega põnevaga pole ka hakkama saanud. Mõned filmid on ära vaadatud, viimati The Cabin In The Woods, kus pööratakse kõik praeguse aja tüüpilisele õudukale omane suht peapeale, Wrath Of The Titans (oli okei) ja The Devil Inside (jura). 

Ahaa, sain lõpuks kauaoodatud-otsitud ehetepuu endale. :)

Ja kodust sain pakiga (lisaks kommidele) lille, mis öösiti rõdul "õitseb".

Ühel hommikul jäi tööle minnes teepeal järgnev silma ja kell pool seitse olen sellega täitsa nõus.

Pole liiga pikka aega ühtegi uut albumit kuulanud, aga nüüd sain lõpuks Shinedowni Amaryllise mängima. Hea ja hoogne ja ülltavalt vähe ballaade on. Võib-olla natuke ühetooniline on, aga vähemalt läbi ja lõhki Shinedown, ja Brenti võiks ma kaua-kaua-kaua kuulata. :)