Pole juba õige ammu siia kirjutama sattunud. Põhjust nagu oleks olnud, aga pole jõudnud vist.
Kui pea kaks nädalat ajas tagasi rännata, leiab mind töölt selle kerge veidra ootusärevusega, mis kõhus ringi keerleb, ja pärast tööd otse koju kihutamas. Järgmise päeva tööriided kotti, seelik selga, tanksaapad jalga ja minek! Marssisin ja sahisesin läbi tänaval vedelevate sügislehtede bussipeatuse poole, et järgmised viiskümmend minutit peaasjalikult kesklinna ummikutes istuda ja uimaselt ringi vahtida. Seltsiks oli pakk kummikomme - ainus söök pärast töölõunat millalgi kella 10 ja 11 vahel hommikul.
Oldbury's püüdsin nii kiiresti kui võimalik tollest künkast üles marssida, vastutuult, ja üles jõudes püüdsin kõigest väest mitte köhida. Hinga siis veel läbi suu, eks, rumal laps. Dave õnneks pakkus klaasitäie mahla ja natuke aega hinge tõmmata, kuni ta meie piletid välja printis. Ja uuesti marss mäest alla.
Vana hää Civic lubas isegi mu Vana sisse (pärast seda, kui turvanaine pool minutit teda igast otsast uurinud oli ja kindlaks teinud, et objektiiv ei tule otsast ära). Awake By Design, keda (seekord täiesti juhuslikult) teist korda nägime, oli siis juba laval. Prooviesinemine nr 2, kas nad sobivad BB-s soojendama JB's või mitte. Minu poolt pöial püsti (põhjuste peale D. ainult naeris ja kiusas mind terve ülejäänud õhtu). Rootsi Pain of Salvation oli huvitav. Progressiivne ja kriitiline.
...Ja siis läksid minu häälepealad valla. Kuidagimoodi õlletopsi (sest ma olin otsustanud tol õhtul sünnipäeva tähistama hakata ja D. otsustas seepeale neile topse juurde tuua) ja kotti ja Vana tasakaalustades, sain kõigega hakkama. Ja oh, mida setlisti - "Bittersweet", millele pool saali kaasa laulis, kellegi toreda härrasmehe vokaaliga "I'm Not Jesus", "End Of Me" ja "Bring Them To Light", paar vana head Metallica lugu, sekka nende endi uut ja vanemat kraami, päris lõppeks Griegi alati toda lõug-pärani-silmad-punnis effekti tekitav "Hall of the Mountain King". Mmmm! Apocalyptica ON ja lemmik live-bände. Ja, ohoi, seekord mängis isegi trummar herra Siren tšellot (vist, aga ei luba et, "Beautifuli" ajal).
Sünnipäevaeelsel õhtul läksime suurema osaga tööseltskonnast otse töölt pubisse ja see pole kunagi parim idee. Aga sellegipoolest oli väga, väga vahva. Saime endale isegi jõulupeo laua kohta uurida ja juhatajat hoiatada, et me tuleme. (Me oleme niikuinii peaaegu igal reedel või laupäeval seal.) Ja kuna õhtu algas kell neli pärastlõunal, oli igati hea mõte pärast kümmet koju vaaruda. Magama sain ikka poole kahe kandis. Nojah.
Hommikul ärkasin veidralt vara ja lesisin oma toas, oodates, kuni korterikaaslased ja nende külalised sebimistega valmis olid ja hommikust sõid. Hiilisin korraks toast välja, aga nad püüdsid mu poole tee pealt kinni, soovisid kõik õnne ja pärisid plaanide kohta. Tol hetkel oli neid veel null. Kuna ilm oli, ütleme ausalt, täiuslik - sinine taevas ja ainult päike -, tegin pisikese linnatiiru, mille lõpetas suur ja hea chai latte. Mmmmm....
Kodus polnud palju aega enne kui Kelly teatas, et ta on 15 minuti pärast all ukse taga. Tõmbasin õhtuks kleidi selga, tõmbasin kingad jalga ja jalutasime linna (kus peaaegu vältisime jõuluparaadi). Kelly juures lükkasime juustupitsa ahju (mis suurepärane sünnipäevagurmee!) ja jätsime Dani ainult natukeseks linna meid ootama. Khm. Totu noormees, kui arvas, et me vara sinna jõuame. Pärast lühipeatust eelmise õhtu pubis, viisin nad Scruffy'sse. Rock ja metal pole kohe üldse nende teetass, seega kaks korrusetäit pikajuukselisi nahkjakkides härrasid polnud just nende tüüpiline seltskond. Mina olin omas õnnemullis muidugi. Sain Larry'ga enne keikkat paar sõna räägitud, nii nii tore oli teda jälle näha (nüüd kus teda enam BB-ga ei näe).
Paar lugu pärast keikka algust peaaegu käskisin Kelly'l ja Danil ära minna ja mind kuskil mujal oodata. Jube halb on piinelda tundide kaupa kohas, mis ei meeldi, tean omast käest väga hästi. Ja kuna paar tuttavat nägu oli publiku seas olemas, polnud hullu. Pärast rääkisin veel tsipa Annaga, keda ka enam BB-ga ei näe, et keikka oli tohutult palju parem kui veebruaris JB's (mis mulle tookord üldse mingit muljet ei jätnud).
Jalutasin tagasi pubisse oma kahe kaaslase juurde, kes mõnusasti õlleklaaside taga istusid, aga kuna too pubi uksed keskööl kinni pani, jalutasime järgmisse kohta. Ja selle jalutuskäigu alguses hoidsin telefoni totaka irvega kõrva ääres, sest D. helistas teiseltpoolt Atlandi ookeani, et head sünnipäeva soovida. Hiiii :)
Lõpetasime õhtu Actressis, kus oli - nagu ikka - mõnus rahvas, hea muusika ja seekord isegi toitsime end soojade wrappidega. Nämma. Jõudsin kahe eriti valusa varbaga kell pool kolm öösel koju - olin oma kontsadel head kümme ja pool tundi püsti seisnud siiski.
Päev vs õhtu
Pühapäeval sõin lõpuks oma juustukooki, mille oli varem valmis teinud ja mida teised juba üle poole ära söönud olid (minu loal ja käsul), vaatasin viimast F1 etappi, mis minu jaoks veidi kurvalt lõppes, sest hoidsin siiski Webberile mõlemat pöialt, ja ei teinud suurt midagi muud.
Jõuluaja lennud ja plaanid....ohsapoiss.
Ja - hõissa kuninglikud pulmad järgmisel aastal!!!
