Reading

Hetkel kaaslaseks olev raamat:

Kui välja arvata kõik pikad lõigud finants- ja börsimaailmast, mille futuuridest, optsioonidest ja positsioonidest ei tea ma mitte midagi, ja huvipuuduse tõttu ei kipu uurima ka, mõnus lugemine. Kuna ise pole kriitik, siis jätan nende töö neile ja nemad võrdlevad Faulksi romaani Thackeray ja Dickensiga, mis annab piisavalt aimu, ma arvan, millega tegu. Pöial püsti ja edasi lugema, püüan puhkuse ajaks uue raamatu ette võtta.

Pendulum mängib hetkel raadios. Nädala pärast on nad ka lavalt nähtud. Põnev, põnev. Ma pole siiani päris kindel, kas nad mulle meeldivad või ei hooli ma neist väga. Igatahes nende elektrooniline pool meenutab mulle praegu reede õhtut, mil taas Subway's ringi sebisime ja tantsisime ja juukseid loopisime. (Kelly nimelt tahtis headbangi õppida. Õppida?! Oehjah, neiule isegi ei meeldi muusika, millega see tegevus tavaliselt seostub. Igatahes loopis ta oma head veidi ette-taha ja vahtis, silmad pärani, noormehi, kelle tehnika palju parem oli. :D Endale sain kerge kaelavalu...mmm)

Eilne lühike linnaskäik (sest kõht oli tühi ja toitu oli vaja) muutus pooleldi jumalikuks ja pooleldi põrgulikuks, sest toidufestival on taas linnas, mis tähendab loendamatuid lette kõikvõimalikuga, mis lõhnab ja näeb (kuigi mitte alati) taevalikult. Jaanalinnu-, känguru- ja krokodilliburgerid ei köitnud väga, aga juustuletid, küpsised-koogid, hispaania paella lõhnad seevastu - need I say more?

Täna sajab, sajab, sajab... Suvest pole haisugi. Pff. Mõne päeva pärast olgu olla, mitte siin, tõsi, vaid kodus. :)

Catching up

Nädal pärast vahupidi oli ees justkui vaiksem nädalavahetus, Barcelona F1 etapiga. Pärast laupäevast kvalifikatsiooni aga tuli tohutu igatsus nimetet linna järele ja nii lõpetasin rõdul mõnusalt maheda muusika ja paari klaasi Hispaania veiniga. Kojujäämisest ei tulnud suurt midagi välja, sest Kelly'l hakkas igav ja leppisime Actressi külastuse kokku. Ei jäänud lühikeseks too öö, sest koju jõudsin, kui päike kõrgel, ehk millalgi pärast kuut hommikul.

Reede pärast seda ei lõppenud ka sugugi varem kui umbes samal ajal laupäeva varahommikul, kui Danny mind lõpuks Subside'i kiiret külastust koju jalutas ja siis ise tagasi linna põrutas. Mina haarasin poest (jah, Tesco oli juba lahti selleks ajaks) kiire võileiva ja pärast poolikut keerasin end teki all kerra, tänades oma tumedaid kardinaid. Eelneval õhtul sai ka Subway'd esimest korda külastatud. Ülihea muusikavalik neljas ruumis, ettearvamatult igasuguse rahvaga ja kodust max kümne minuti kaugusel. Perfecto!

Aga tol laupäeval pidi end kuidagi kiiresti vormi ajama uuesti, et õhtupoolikul töökaaslase venna pulmapittu minna. Kogu suur peoruum oli nii...valge ja punane ja armastust täis ja nunnu, et peaaegu hakkas halb, aga siiski mitte. Armas oli. Meie laudkond oli lõbusas tujus, ja kuidas teisiti, kui lauaalune poiste kaasavõetud õllepurke täis, tühje muidugi.

Reede pärast seda avastasin taas Subway'd ja seekord sai varem koju - pool kuus vajus pea padjale. Ja ka seekord ei saanud kaua und näha ega laiselda, sest ka sel laupäeval oli vaja inimese moodi välja näha õhtupoolikul. Danny eesseisvat sünnipäeva oli vaja tähistada ja seega oli ta perel suur grillipidu organiseeritud. Me pisike seltskond jõudis absurdselt hilja kohale, kui pool rahvast enam-vähem korralikult lõbusas tujus olid. Hullupööra lõbus hakkas siis, kui töökaaslaste lapsed Kelly't ja mind ja poisse hüppama vedasid. Mis ta nimi nüüd on? See...õhku täis pumbatud loss, kus hüpata saab. :D Hahah, päris inetu lugu, et meelde ei tule. Igatahes sai korralik treening ette võetud hüppamise, tagaajamise ja säärasega - sest lapsed ei väsi ju kunagi! Maadlus lastega asendus veidi hiljem täiskasvanutega.

Üsna hilja öösel väljas istudes ja grillides (sest allesjäänud rahval olid kõhud uuesti tühjad) hakkas Lorraine'st päris kahju, sest ma ei tahtnud ette kujutada, kuidas ta kõik tühjad pudelid, topsid, papptaldrikud, toiduriismed, suitsukonid jms järgmisel päeval nii aiast kui majast seest ära suudab koristada.

Pärast toda pulmapidu oli esmaspäev vaba, muuseas, bank holiday, nii et sai kaks puhkepäeva. Seekord sai vaid pühapäeva ja esmaspäeval oli veel kergelt väsinud olla. Aga ei miskit, varsti on uuesti reede, siis nädalavahetus ja siis - lennujaam. :) Yay!

Vahupidu

Eilne pärastlõuna/õhtu/öö olid huvitavad. Alustasime pärast tööd pubis, kus kellelgi tekkis (geniaalne?) idee teha ring tekiilat. Hmm. Kell neli pärastlõunal? Aga ühtegi eid ei kuulnud küll. Mõned tunnid hiljem maandusime Kelly juures, mugisime chipse ja hakkasime uut Jackassi filmi vaatama. Hullukesed. Kelly suutis suure ümbriku tagaküljele lauamängu joonistada ja siis hakkas päris lõbus.

Veel natuke hiljem jõudsime tagasi linna ja kuna ma nii väga ei tahtnud meie tavalisse (päris halva muusikaga) Risa klubisse enam minna, siis kõndisime edasi ja leidsime eest Walkabouti, mille järjekorras seistes ja flaierit uurides avastasime, et neil toimus vahupidu tol õhtul. Ha! Ja järgnev oli tõsiselt lõbus mitu tundi vahus ringi tantsimist ja hüppamist ja tagaajamist. Darude'i "Sandstorm" esimeseks vahulooks oli ka kuidagi eriti vahva. Nostalgia, noh, olles härrat ja lugu lives näinud-kuulnud. Ja üle põlve vaht oli mõnus meenutus talvest, kui sama sügavas lumes ringi sumbatud sai. Lõbus, lõbus, lõbus oli! (Nüüd mõtlen, et oleks kuskilt Pärnu, Sunset ja nende välitingimustes toimuv samasugune peoke võtta, oleks veel parem.)

Goodiness/I love vouchers

Läksin täna Tho Body Shopi kupongiga (see sõna kõlab millegipärast kuidagi odavalt) linna ja koju tulin kotitäie nämmade pudelikestega. Näevad väga nämmad välja, mitte et ma neid sööma hakkaks (kuigi mul on tunne, et nende kurgi-mündi ja arbuusi-eukalüpti dušigeelidega tekib kiusatus küll, sest nad lõhnavat taevalikult). Ma olen nüüd täitsa elevil, tahaks kõike korraga proovida. Kanepi kätekreem on igatahes väga mõnus nahal.

:)

Picture update

Eelmise nädalavahetuse omlett

Eelmise nädalavahetuse vihm

Selle nädala uus rõdumööbel. Juhhuuu! Enam ei pea oma pisikesel vaibal rõdul istuma/lamama, et raamatut lugeda. :)

Pea terve kuu vaja jälle meelde tuletada ja kirja panna.

Lihavõtte nädalavahetus oli põnev ja sisaldas kiiret Londoni-külastust. Ja kõik see polnud üldse plaanis, mitte pikemalt kui mõni päev ette. Eelneval esmaspäeval võtsin taas ette rongisõidu Wolvesi, kus Civicu lavalaudu trampisid seekord Fury UK, Wolfsbane ja Saxon. FuK oli hää nagu alati ja suutsid terve suure saali täis rahvast korralikult n-ö üles soojendada. Enne Wolfsbane'i läksin poistele (ja nende emale, kes merchiga tegeleb) tere ütlema, olles veel mitte päris kindel, kas järgmist bändi väga näha tahan. Detsembris olid nad head küll, enne Wildheartsi, aga seekord ei tahtnud ma väga Blaze'i näha, kui päris aus olla. Esimesed paar lugu vaatasin-kuulasin ära, aga kesk "Did It For the Money" pressisin end läbi rahva uuesti saalist välja ja samade inimeste juurde juttu rääkima. Iroonia oli liiga suur ja halb. Saxonist nägin osa, sest olin lihtsalt liiga väsinud, et terve aeg seista. Ja millalgi kogu selle juturääkimise ajal suutsin nii Chris, Luke kui madame ema mind veenda Londonisse minema. Hmm.

Reedel läksin täiesti etteplaneerimata uuesti keikkale - kahe kuueteistaastase neiuga, tundes end saalis korralikult vanana. Viis bändi, kellest esimesed kolm suht kokku sulavad mälus, neljas enam-vähem oli ja peaesinejast jäi igale poole suur hunnik kuldset tolmu. Lõbus oli siiski. Ja meeldivalt varajane kojuminek, sest järgmisel hommikul oli vaja uuesti sama teed pidi bussijaama vaja minna. Soe oli, väga soe, ja päikseline, seega ei pakkinud õlakotti ega heitnud õlgadele midagi pikemate varrukatega kui T-särk.

London oli veel soojem ja umbne ja pärast pooleteisttunnist jalgsikõndi Shepherd's Bushi, oli Walkabouti jahedus ja veel jahedam klaas õllet eriti meeldiv ja teretulnud. Ja miks otse pubisse? Sest Fury'l oli seal kolme paiku pärastlõunal akustiline set enne õhtust suurt kontserti. Üllatavalt hästi sobisid nende lood ka sellises esituses. Veidi hiljem pubist väljas, kõrvalhoone uste kõrval piletijärjekorras oodates, hakkas vihma tibutama. Ka mõnus vaheldus. Õnneks asus hotell viie minuti kaugusel. Mõned tunnid hiljem olime tagasi samas kohas, saalitäie väga entusiastliku rahvaga - ja Inglismaa lipuga, mille väljast päästnud olin, lebas teine nukralt seal. Pealegi, oli St George's Day, seega täiesti sobiv.

Pühapäeval sai kenasti sisustatud kena jalutuskäiguga Hyde Parki. Paus. Edasi mööda Oxford St-i (mille suur hulk poode olid suures osas pühade tõttu kinni) ja veel miskit tänavat pidi kiire ümbernurgakäiguga Piccadilly'le ja Green Parki, kus lõpuks end toita sain ja enne kojuminekut paar tundi raamatu seltsis veetsin. Ikka veel oli väga soe.

Järgnev nädal oli vaid kolmepäevane - töö suhtes, sest esmaspäev oli pühade, reede pulmade pärast vaba. "Where there's a Will, there's a day off" teatasid T-särgid. Igal pool olid lipud, tänavapeod, ja vist kõigi pubide, kohvikute ja kaubamajade teleekraanid BBC 1-le lülitatud. Ise ärkasin pärast neljapäevast väljaskäimist kümne paiku, et end kiiresti riide panna ja linna jalutada, et seal suurelt ekraanilt riigi suursündmust vaadata. Sinna kogunenud rahvale jagati väikseid lippe, millega entusiastlikult lehvitati iga kord, kui keegi kuninglikust perest ekraanile ilmus. Esimesed pilgud Kate'ile (ja kleidile, mida kõik kannatamatult näha ootasid - oli see ju riigisaladus peaaegu ju olnud) ja rahvast käis läbi rõõmus ohe. "Ohhh...," kui neiu rahvale lehvitas, itsitused, kui Harry üle õla kiire pilgu viskas, ja päris palju pisaraid kõikjal ümberringi. Ja täiesti oodatult ja paar šampanjapudelit, mis avatud said. Minu täiesti eksprompt-minekule vastupidiselt olid paljud tolle päeva ja trepilistumise korralikult ette planeerinud. Pärast pulmi, veel kolm vaba päeva, mille jooksul sai korra kinos käidud ("Insidious", mis üle pika aja enam-vähem korralikult hirmu nahka ajas) ja palju Nikki raamatut loetud sai. "This Is Gonna Hurt" saabus nimelt paar päeva varem ja ma suutsin end sellesse täiesti ära kaotada - nii lugemisse kui fotodesse. Neetult andekas härra siiski.

Ahhaa, ja tollel pühapäeval tassisin linnast koju pisikese raamaturiiuli. Need kümme kilo ja 20 minutit jätsid paar sinikat käsivartele, aga lõbus hakkas siis, kui kõik osad pakist välja võtsin ja kruvikeeraja haarasin. Tuli meelde, kuidas lapsena koduõues haamriga naelu puuklotsidesse taotud sai või oma toa sahtleid-kappe kokku monteeritud. Ise tehtud, hästi tehtud, eks? Riiul püsib siiani koos ja on kenasti raamatute, muusika ja filmidega täidetud.

Sel neljapäeval käisin taas Wolvesis. Seekord laval neli bändi, saal palju väiksem kui eelneval korral, ja oodatuimaks peaesineja, mitte esimene soojendusbänd. Too esimene grupp oli kohalik ja tundmatu, aga mitte halb. Teise nimeks Collision Process ja nood olid paremad kui esimesed, suutes kuidagi segada veidi progret kurjaga. Romeo Must Die (bänd laval, mitte film) oli veel parem - palju testosterooni (tattood, musklid, higi ja kuri vokaal) ja circle pit, mis paaril korral ka mind esimese rea inimeste otsa lennutas. Piti kõrvaltvaataja võlud, noh. The Defiled - kaua oodatud ja palju kuulatud Murderdollsist alates, kui nad ootamatult saalilavalt mängimas leidsin, ja need helid liiga head olid, et unustada või ignoreerida. Mmm. Ka seekord ei pidanud karvavõrdki pettuma, ehk võib-olla ainult selles, et nad kell kümme lavale tulid ja vaid viiskümmend minutit mängisid. Aga siiski - need viiskümmend minutit olid paarist tehnilisest veast möödavaadates ülihead. Nojah, kui trummikomplekt koost laguneb, ei saagi tegu olla halva keikkaga ju.

Täna hommikul sadas tundide viisi tihedat vihma, mida nädalaid juba nähtud polnud, ja õhk väljas rõdul oli nii kerge ja värske. Telekas näitas laupäevahommikust kokasaadet (Michel Roux Sr-i kirsi meringue....mmm, nämma), pärast mida F1 kvalifikatsioon ootas. Teine ring. Aeg blogide täitmine lõpetada ja pilk ekraanile suunata.

17 again

Puhkus, mis algas eriti hästi väikese Belgia ringreisiga, oli üldiselt kodune ja vaikne, välja arvatud kaks õhtut, millest üks vajas veel veidi reisimist, aga tunduvalt vähem kui üle kanali ja läbi Prantsusmaa. Kahel hommikul ärkasin piisavalt vara, et turule jalutada ja endale head-paremat koju tuua. Kõik oli värske ja värviline ja maitses imehästi.

Neljapäeval tõmbasin saapad jalga ja võtsin taas ette tee bussijaama. Seekord sihtpunkt Manchester, kuhu jõudsin ka veidi liiga vara, seega jalutasin mööda õhtust kesklinna, kuna polnud varem muud kui bussijaama näinud. Olgu, paari tänavat olin, kui teel Glasgow'st tagasi oli vaja pea tund oodata ja pisike bussijaam üldse mitte põnev polnud. Mälu ja pisikese fotoga kaardist, mille oli arvutiekraanist igaks juhuks teinud, liikusin Academy poole. Veider, kuidas vahel kedagi tänaval nähes tead täiesti kindlalt, et näed teda hiljem keikkal, isegi kui too pole bänsisärkides ega muul moel ses suhtes äratuntav. Aga etteruttavalt - ta jõudis minust umbes kümme minutit hiljem kohale.

Kuna minu keikka oli keldrikorrusel ja teisel korrusel oli, hm, Funeral For A Friend vist, oli Academy fuajee pungil rahvast täis, aga oleks vaja olnud pimedat, et mitte ära tunda õige järjekord. Särkidest suurte juuste, kettide, kontsade, kitsate teksade ja värvideni oli kõik täiesti omal kohal ja oli tunne, nagu oleks taas Helsingis mõnd kohalikku bändi vaatamas. Otsapidi tagasi minevikku, veidi veider, aga sama lõbus.

Menüüs tol õhtul olid Crashdiet, Harcore Superstar ja 69Eyes, kellest esimest polnud kunagi näinud, teist kaks ja viimast n-ö pool korda Helsingis, seega tõotas tulla huvitav õhtu. Pisike Club Academy oli korralikult rahvastatud ja õiges meeleolus, hea oli kuulda karja rahvast Crashdieti laule kaasa laulmas. Ise teadsin nende kuuest loost kolme, millest üks on uuem ja teised kaks veel härra Leppardi ajast.

HCSS, keda viimati umbes aasta varem Rainbow's näinud olin, ja enne seda Rabakal, oli täpselt sama energiline ja tolle mõnusalt ülbe hoiakuga, mis nad laval nii kaasahaaravateks teeb. Jocke ei seisa paigal, tundub, et mitte kunagi. Ka nende puhul ei teadnud ma osa lugudest, neist uutest, aga vanemad "Wild Boys", "Someone Special", "We Don't Celebrate Sundays" olid ikka veel sama head kui tol esimesel korral. Ainus, mis nende seti umbes poole ajast ära rikkus, oli see, et Jocke mikri heli kadus. Ühe loo ajal polnud teda üldse kuulda ja sealt edasi pikemat aega vaid poolenisti. Helimeest oleks tahtnud lüüa natuke, ja ma polnud ainus.

69Eyes. Ohsapoiss. Selleks ajaks olin kuidagi sujuvalt esimesse ritta libisenud, Timo ette, ja naeratasin omaette, et keskooli viimastel aastatel oleks ma mida iganes teinud, et neid näha. Sellepärast olingi seal tegelikult, kõik need kolmi bändi olid nii tähtsad ja järelikult tähendavad siiani piisavalt palju, et isegi mitte mõelda, kas minna, vaid olla vaid veidi mures, kuidas keskööl tagasi koju saada kolme tunni kauguselt. Jyrki narmastega nahkjakk ja Elvise-olek, Jussi eksimatult äratuntav trummipeksmine ja trikitamine viisid veidi ajas tagasi, tõsi, aga ka reaalses ajas olles oli väga nauditav. Ja millal poleks mulle Jyrki mmmõnusalt mmmmadal hääl mitte meeldinud? Setis oli "Devils", "Brandon Lee", "The Chair", "Lost Boys", lühike akustiline osa ja palju uuemat kraami.

Veetsin tol päeval ja öösel umbes sama palju aega bussis kui kohalolles ja vajusin pool neli hommikul voodisse, unine, valutavate jalgadega (ei võinud ju tenniseid jalga panna?!), aga rahul ja õnnelik.

Belgian waffles and rock'n'roll

Oli mõnusalt soe ja päikseline reede pärastlõuna, jalutasin läbi turu, kõigi selle imetoredalt värskete lõhnade ja tundsin, kuidas kõht korises. Aga tol hetkel otsustasin, et ootan kuni Londonini - mõte vürtsikatest samosadest oli liiga peibutav, et end varem millegi muuga täita. Keskööl vaatasin alla tumedasse vette, üles täiskuu poole, hingasin sügavalt sisse - mereõhk siiski -, kerge Guinness ja raamat (tagasi ühe lemmiku, Bourdaini juurde). Mõned tunnid hiljem, astusin bussit välja jahedasse Brüsseli varahommikusse. Kell oli liiga vähe üldse millegi tegemiseks, ja nii veetsin paar tundi rongijaamas raamatu ja teetopsiga, enne kui pikemat teed pidi kesklinna poole jalutasin. Kuna mingi osa minust elas sügavalt Bourdaini raamatus, siis naeratasin tahtmatult, kui hommikusi kala- ja muude mereelukate saadetised kastide kaupa poodidesse ja restoranidesse tassiti. Kalalõhnadest eemal, kesklinnas levisid teised aroomid. Kõigil vanalinna osa tänavail keerlesid magusad vahvli- ja šokolaadituuled ja pea iga kohvik ja brasserie oli pungil täis. Istusin isegi ühte väiksemasse neist, kus kaks vanemat prantsuse keelt kõnelevat, pisut kulme kortsutavat härrat laudade vahel sebisid. Minu laual maandus Liege vahvel maasikatega.

Raske on neil tänavail mitte end hästi tunda, kui päike paistab ja igalt poolt vaatab poeakendelt vastu šokolaad, eri värvi pakendites, eri kujudes ja suurustes ja maitsetes. Aga ehk on see üleküllus, mis ei sunni igast teisest poest kotitäit endaga kaasa vedama. Jalutasin paar tundi ringi, nautisin nädalase puhkuse algust, olin endaga väga rahul, et olin siiski otsustasin tolle väikese nädalavahetuse reisi ette võtta - isegi, kui see tõotas küllaltki unevaba tulla.

Pärastlõunal istusin rongi ja veidi rohkem kui tund hiljem olin Deinzes. Õigemini, tolle linna rongijaamas, linnast endast ei teadnud midagi ega näinud midagi muud. Õnneks oli bussipeatus sealsamas ja nii sõitsin täitsa kohaliku bussiga edasi Lotenhullesse, tee kõrval talus ja lehmad, teel kohas-kahes munakivid. Bussijuht peatas, viipas mulle ja teatas, et see on minu peatus. Hmm. Väike ja täiesti vaikne külatänav, majad - jah, inimesed - ei. Ja siin pidi toimuma festival kümne bändiga?! Ma polnud ometi vales kohas keset tundmatud Belgia küla....? Tänava nimi oli õige, küla nimi oli õige, niisiis hakkasin astuma ja sain õige pea aru, et tegu oli õige kohaga - ühest mehest bändisärgis ja mootorrattast piisas. Kümme sekundit hiljem nägin pisikest gruppi tuttavaid pikajuukselisi, haarasin telefoni ja teatasin, et ma olen kohal.

D. ilmus nurga tagant, juhatas mu bäkkari poole ja andis mulle mu kaardi. Wizzfest Crew. Jahedast õllest ja toolist piisas, et ma end taas veidi inimesena tundma hakkasin. Seejärel läksime D., Nico ja Claudioga pagariäri otsima. Leidsime kaks pubi, kiriku ja sildi noolega lossi poole. Loss! Saiakesed unustatud, jalutasime mööda kohati eriti mudast teed metsa all, päike, linnud ja metsalõhnad, ning otsisime lubatud lossi. Aga loss polnudki loss. Kui lõpuks kohale jõudsime, nägime heleroosat hoonest, mis võis heal juhul mõis olla. Olgu, ta oli veega ümbritsetud, aga lossi ei meenutanud ta oma kahe pisikese torniga küll ja - heleroosa! Claudio nimetas tolle maja sobivamalt ümber geilossiks, kus toimuvad paraadijärgsed peod. Hakkasime arutama erinevaid õudusfilmide süžeesid, kus väiksest grupist matkajates keset metsa järsku inimesi kaduma hakkab. Tjah. Selle peale hakkasime tagasi küla poole liikuma, aga teepeal arenes teine süžee/klišee - black metal video, kus noor blond neiu tuuakse ohvriks misiganes jumalale. Hmm...ma olin ainus blond ja neiu ja neist tunduvalt noorem ka. Privileegid, privileegid.

Pagariäri leidsime üles küll, aga alles tagasiteel ja selleks ajaks oli pood ammu kinni. Mis muud kui tagasi festivalisaali, osta väljast letist friikartuleid ja seejärel end treilerist sisse kantud väivoodisse pikali visata ja põõnata.

Õhtul ootas ees veidi paanikat ja planeerimist, kuidas täpselt ja kellega Carmen pärast keikka lõppu (nii poole kahe paiku öösel) Brüsseli ligidale lennujaama viia, õhtusöök friikartulite ja salatiga, natuke üht ja veidi teist bändi ja keskööl BB. Teades, mida ma siis juba teadsin, nii palju kui keegi neist üldse kõigest sellest teada võis, polnud nende parim laval oldud poolteist tundi, aga ehk seepärast sain aru vigadest, mis siin-seal ette tulid. Sain aru sellest tohutust väsimusest, mis ulatus kaugemale kontsertist ja vähesest unest tuuril, mis D. näolt vastu vaatas, kui ta enne kiiret pakkimist korraks puhkama istus. See oli hirmutav ja kurb, too ilme.

Head aega ja kuni järgmise nädalani Fury UK poistele, autosse ja teele, õllepudel käes, püüdes kõigest väest silmi lahti hoida. Ei õnnestunud. Ärkasin korraks kuskil bensiinijaamas, aga isegi tühja kõhuga ei suutnud end välja süüa ostma vedada, ja jube külm oli ka. D. tõi tagant magamiskoti, mille endale suure tekina Nicoga peale tõmbasime ja edasi magasime, kuni lennujaamani, kus kell pool neli - täpselt siis kui oli vaja -, Carmenile ciao öelda. Ärkasin taas kell seitse hommikul keset Antwerpenit hosteli ees. Koperdasime treppidest üles, seintel erinevate bändide fotod, mida vaevu märkasin, ja maandusime kolme narivoodiga hostelitoas. Luugid kinni ja head ööd.

Uuesti ärkasin pärast keskpäeva ja nägin esimese asjana Mötley Crüe'd. Seinale kirjutatuna. Kiire dušš ja kammitud juuksed tundusin eriti mõnusad. Tund hiljem lehvitasin head aega, kalli ja uuesti treppidest alla. Hostel ise on rokk-klubi kohal ja seega väga mugav esinevatele bändidele ja kaugelt tulijatele. Igatahes jalutasin järgmised paar tundi Antwerpenis, vahvlilõhnade asemel pitsalõhnad, aga siiski päike ja soe, siin isegi veidi vett laia kanali näol, mille ääres tsipa istusin ja mõtlesin, et Euroopa mandrilinnade vanalinnad on nii tohutult armsad ja mõnusad, kuidagi väga hubased. Veel üht sooja, magusat vahvlit mugides jalutasin rongijaama poole reedel tekkinud äkkmõtte tõukel.

On tuttav torn? Nagu millalgi hiljem D.-le seletasin, ei külasta ma just tihti kohti, kus filmitakse suuri Hollywoodi filme. Seega, kui juba Belgias olin, siis miks mitte tunnikese kaugusel olevat Brügget külastada? Saabusin pühapäeva pärastlõunal ja suure hulga vastujalutavate inimeste pärast kartsin, et ehk on linn nüüdseks inimtühi. Aga ei - suveniiri- ja šokolaadipoodidega pikitud vanalinna madalate majadega tänavale jõudes leidsin eest korralikult suure inimhulga. Jalutasin tänavail, kanalite ääres, ja jõudsin lõpuks ringiga tagasi tollele platsile, mille kolmes küljes olid tihedalt üksteise kõrval välikohvikud ja -restoranid. Istusin ühe sellise nurgalauda, küljega torni poole, ja tellisin toredalt jutukalt härralt veidi süüa ja küsisin heade kohalike õllede kohta. Ta näitas pikast nimekirjast mulle kolme nime, millest üks - Delirium - nii hästi kõlas, et ma edasi ei mõelnudki. Pudel, mis nüüd mu aknalaual seisab (küll mitte kohvikust, vaid hiljem Brüsselist pisikeset poest ostetuna), on beež ja sinine, ja millel on roosad elevandid. Otsige wikist delirium nocturnumi kohta, siis saate aru. Õlle ise oli oi kui hea ja oi kui kange, noh, minu jaoks, kes siit kuskilt 8.5%-st heledat õlut ei leia. Omlett seente, salatikuhja ja imehea leivaga oli ka just see, mida vaja, ja mis oli nii toredaks lõpuks nii toredale nädalavahetusele.

Ees ootas rong Brüsselisse, buss ja praam Londonisse, ja lõpuks buss tagasi Brumi. Vahvlilõhnad olid kaugel, terve kuhi tohutult häid mälestusi mõtteis, padi pea all pärast kolme pea unetut ööd.

inspiración

Tahan tagasi Barcasse...

Long time, no see

Neile, kes ei käi MySpace'is, kellele ei meeldi MySpace, kelle arvutitele ei meeldi MySpace või kes ei tea MySpace'i. Ehk tänud Merlile, kes mu lõpuks siia tagasi tõukas kirjutama. Kaua tiirlesid peas mõttes, et peaks ja peaks, aga tegudeni jõuan alles nüüd. Häbi ka on? Jah.

Mis-kes-kus?
Ikka samamoodi nagu alati. Veebruari keskel nautisin kaht vaikset nädalat üksi korteris, nii et reedeti öösel hilja väljast tulles ei pidanud ülitasa ringi hiilima, kartuses teisi üles äratada. Siis viidi mind Glee Clubi ehk stand-up komöödiat vaatama. Polnud käinud varem, ei osanud miskit oodata, aga tol päeval - alates varastest tundidest tööl kuni õhtu lõpuni - sai hullupööra naerda, Glee's head kaks tundi järjest.

Nädal hiljem pidi olema BB keikka veidi linnast väljas, aga see jäi põhjustel x ära. Seega leidsime, õigemini leiti mulle asendus - Foo Fighetersi näol. Errrrm. Ohsa. Nii hüppasime tuttavaga Belfastist neljapäeval rongi...õigemini püüdsime. Meie rongi kõrval ilutses punane cancelled. Urr. Mis nüüd? Kui nüüd väga kokku võtta, siis läks kokku viis eri rongijaama, kolm erinevat rongi, millest kahes pidi ukse kõrval püsti seisma, tundes end kui tikutopsis, aga vaid 40 minutit hilinemist kokku. Kergelt lõbusamas tujus Londonisse jõudes kiire toidupoe tiir, hotell, suurepärane muusika läbi minikõlarite ja underground. Wembley Arena. Jaaah...suur teine. Vahtisin, silmad pärani, sisse astudes ringi - kõik kohad olid kuni silmapiirini rahvast täis. Kujutan ette, et Wembley staadionil on veel pisema sipelga tunne. Igatahes - ukerdasime õnnelikult ettepoole, mina, suu kõrvuni peas, sest teadsin esimese soojendusbändi mngitavat lugu. Hea lugu oli. Hea bänd ka. Band of Horses.
Pärast neid lõbustas rahvast parim DJ üldse. Pole aimugi, kes too härra oli, aga muusika oli vapustav - ta keerutas kokku jube hea valiku rokk- ja metallugusid miksituna eriti hea elektroonikaga. Seejärel Cee Lo Green, kelle laulja - ümbritsetuna pealaest jalatallani nahka ja/või lateksisse riietatud pilli mängivate neiudega -, nagu me lõpuks välja nuputasime, oli tuttav Gnarls Barkley'st. Ohsa. Veel DJ'd ja siis tulid Foo'd. Ahhh. Ma ei oodanud neist miskit väga, sest pole suurim austaja, aga show'd pidid kuuldatavasti head olema. Oli ka! Heli oli...nooh, neetult hea, bänd veel parem. Kõik oli hea ja õnnelik ja naerusuine.

Järgmisel päeval suutsin pärast unist rongisõitu tagasi end poodi vedada ja õhtul midagi eriti ehmatavat teha. Ehmatavat teile siis. D. tuli külla - polnud samahästi kui miljon aastat näinud ju - ja mina, hea võõrustajana, eksole, tegin lisaks oma pooleldi juhuslikult leiutatud eriti heale pastakastmele ja nuudlitele - hoidke nüüd toolist kinni - kanafileesid parmaga. Mitte endale otseloomulikult. Toorest liha ostsin esimest korda nii umbes viie aasta jooksul? Katsuda...oli kergelt veider, aga samas on tööl toores peekon ja igasugu muud lihad kogu aeg nina all. See selleks. Aga mingi ime läbi suutsin selle kõik eriti hästi valmis teha ja serveerida. Plusspunkt endale.

Muus osas pole väga suuri muutusi, ei midagi põrutavat ega üllatavat. Juunis ootab väike kodukülastus - Rabarock ju, ja 30STM!!! Võib-olla ka nädalavahetus juulis, aga seda peab veel vaatama. Tahan küll.

"Vaade" Londoni hotelli aknast. Mul rumm koolaga, neil tööpäeva lõpp. :D

Brokkoli-tomati quiche. Veel üks köögiteemaline plusspunkt endale. Mmm...

Mõned nädalad tagasi oli nii soe (no nii umbes 10 soojakraadi), et sain linnas käidud kolme õhema kihiga. Kuigi too kollane kiht on üsna soe. Seejärel oli taas kaks eriti külma nädalat. Ok, külma. Külmavõitu. Pendeldas nulli ja viie plussi vahel. Päikest ka peaaegu null. Hetkel on tsipa parem taas. Eile lõhnas täitsa kevade moodi ja krookused õitsevad ka St Paulsi kõrval.

5AM on the bathroom floor

Harjun ikka veel uutmoodi juustega. Ei tea, kauaks jätan, aga hetkel on nii. Oeh. Ja viimasest postitusest on nii kaua möödas.

Too nädalavahetus, mis tõotas hea tulla enne jõule, oligi hea. Lumi, takso, JB's ja BB keikka. Paar päeva hiljem Wolfsbane ja The Wildhearts, siis õhtusöök Nando's ja "The Tourist". Öine sõit lennujaama ja läbi lume koju Pärnusse. Jõulud, lumekuhjad, gängijõulud, Tallinn Kristi, Nele ja Lauraga ja tagasi siia, kus lumi oli kadunud.

Uuest aastast alates on olnud päris mitu väga toredat õhtut ja ööd väljas täitsa erinevate inimestega ja veidi draamat, mis tegelikult on üsna naeruväärne, seega selle jätan puutumata. Too nädalavahetus algas halba klubiringiga Broad St-l, aga läks laupäeval paremaks Scruffy'ga ja lõppes kinos - "The King's Speech". Hea, hea, hea.

Sellele järgnes tantsuline reede Actressis Kellie'ga. Ja DJ tõmbas mu rahva seast kõrvale oma puldi äärde, et teatada, kui lahe tattoo mul on. Ta enda albumitaskut kaunistasid samad kolm hüplevat jänest. Thumbs up!

Tolsamal pühapäeval tegin poetiiru ja jõudsin koju saabastega, mille eile hommikul ärgates vannitoa põrandalt täpselt nii leidsin, nagu fotol. Ei tea, millal reedel...laupäeva varahommikul koju jõudsin, ehk oligi viie paiku. Too reede oli veider. Algas jubedalt samas klubis sama jubeda muusikaga, kus kaks nädalat varem, ja kust ma pärast kaht mitte väga meeldivat tundi lihtsalt välja jalutasin, jättes kolm noormeest/töökaaslast sinnapaika. Scruffy, üksi ja hea. Hea muusika. Sealt edasi heas seltskonnas edasi Subside'i, mis on vist umbes kuueni hommikul lahti. Veel toredam.

Ja eile tegime lühikese ja kiire pubitiiru minu valitud kohas "minu" muusikaga ja kellelgi polnud midagi selle vastu öelda. Vot. Aga kuna keskööks jäin ilusti magama, siis läksid silmad hommikul kell 8 lahti ja enam und polnud. Õudne, tegelikult - pühapäeva hommikul kell 8 üles tõusta.

Enne uut aastat leidsin hullupööra laheda koti:

Poisid on Brasiilias. Randade ja ookeani lähedal. Soojas. Ok, üleujutuste kohapealt ei kadesta neid teps mitte, veidi hirmus on mõelda ka. Aga ikkagi.