Meil oli korteris armas jõuluõhtusöök, järgmisel päeval küpsetasin porgandikooki, eile puhkasin ja hakkisin kartulisalatit (Tescos on isegi hapukoort!), täna lähen mängin natuke jõuluvana...ee...jõulu-Gizmot. Ja puhkan, puhkan, puhkan, sest neli vaba päeva on midagi erakordset ja kordumatut.
Sunday, December 27, 2009
Gizmo plays Santa
Meil oli korteris armas jõuluõhtusöök, järgmisel päeval küpsetasin porgandikooki, eile puhkasin ja hakkisin kartulisalatit (Tescos on isegi hapukoort!), täna lähen mängin natuke jõuluvana...ee...jõulu-Gizmot. Ja puhkan, puhkan, puhkan, sest neli vaba päeva on midagi erakordset ja kordumatut.
Thursday, December 24, 2009
Happy Christmas!
Sunday, December 20, 2009
Breaking the habit
Pärast pikka tööpäeva ja seaksvihastamist, et, nagu lubatud, poldud mu pakikest mulle ära toodud, ja väga kiiret kodukülastust jooksin bussile, mis mind isegi vara kohale viis. Nii vara, et pidin ka esimese soojendusbändi üle elama. Ei midagi pööraselt halba, seda mitte, aga aeg-ajalt kõrvakriipiv power-metal (koosseisu nimi teadmata) ja lehvivate juustega kitarrist. Mmh, next! Siblisin oma JB'se tuledes helendava valge särgiga (mis oli üpris erakordne nähtus...valge särk siis, mitte neoontuled) ette ja keskele, vedades ka teised kaasa, et seal klaasi, kätt ja häält tõsta. Tublid poisid! Peaesinejast, Michael Schenkerist ei teadnud ma enne peaaegu midagi - välja arvatud fakti, et ta The Scorpionsi kitarristi vend on - ja ei tea ka praegu just rohkem, sest ma ei pööranud talle ülearu palju tähelepanu. Ju siis oli okei. Tol õhtul vähemalt kõlas piisavalt hea.
Oma ühistranspordisõiduharrastust pole ma nähtavasti maha jätnud, sest kui laupäeva liiga varajane hommik nägi mind bussis tööle sõitmas, nägi toosama õhtupoolik mind uuesti samas bussis tagasi linnast välja sõitmas, kaasas hunnik pitsasid ja film. Millalgi "Almost Famousi" ajal sadas lumi maha. Õrn, umbes tollipaksune kiht LUND! Maa oli valge! Hüplesin veidi köögis ringi ja vahtisin toda valget ollust maas. Veider. Täitsa oligi kohe päris lumi. Ja see lumi oli ka veel hommikul olemas.
Isegi õhtul kell pool kuus oli seesama lumi veel maas. Kahjuks. Mind kutsuti üheainsa sõnumi kahe reaga kella kuueks tööle ja ma olin lootusetult hiljaks jäämas. Kuigi ma olin pigem nõus hiljaks jääma kui ära ütlema röstsaiale juustu ja ubadega (kõlab veidralt, aga maitseb hea...või olen ma inglaseks muutumas), mida me hellitavalt Kolumbia pitsaks nimetasime. Niisiis jooksin tennistes lumisest mäest alla (pole just kõige kergem ülesanne) ja bussile...et viis minutit hiljem uuesti üles joosta, avastades pileti jaoks münte puudu olevat, et uuesti alla joosta, et järgmisest bussist mitte maha jääda. Oeh. Tööl oli külm. Ja olin sunnitud kuulma miskit islami muinasjuttu kuningast, kelle poeg õuna sõi ja ära suri. Või midagi taolist. Selle asemel, et olla sooja teki all ja telekast suvalisi saateid vaadata, olin sunnitud liiga õhukestes sokkides ja tennistes jalgu külmetada, samal ajal maasikaid šokolaadi kastes. Pühapäevade võlud ja valud.
Ja millegipärast ei luba blogi mul fotosid siia enam lisada. Mh.
Wednesday, December 16, 2009
Sunday, December 13, 2009
Wolves and boys
Teel koju oli suu kõrvuni venitatud, sest tore sõnum teatas, et ma õhtul mitte pileti eest maksma ei pea. Nii armas. Ja nii jalutasin enne kaheksa paiku JB'sse sisse (onu turva pakkus mulle vanuseks 19, oh õnne) ja leidsin piisavalt kiiresti Dave'i ja Asia üles.
Wolfsbane oli hea. Blaze'i oli veider teise koosseisu ja teise muusikaga näha-kuulda, aga mitte teps halvem ja nalja sai loomulikult. The Quireboys oli vana hea tantsuline rock'n'roll, mis pani nii mõnegi kauboikaabuga onu põlve nõksuma. Vähemalt.
Kokku sai tore, aga segadust täis õhtu, üks purunenud joogiklaas ja kadunud sokid.
Thursday, December 10, 2009
Alive / Special Needs
Saturday, November 28, 2009
We need to sleep, we need to rest
Wednesday, November 25, 2009
Rock'n'Roll suicide
Kallid sõbrad!
Järgmise suve hakul jäävad telgid pakkimata ja ootama rabarokkimiseks paremaid aegu. Festival Rabarock 2010 jääb ära, põhjuseks jätkuv depressioon majanduses ja Eesti Vabariigi kultuurivaenulik poliitika. Olukorras, kus publiku ostujõu kahanemise tingimustes tõsteti kontserdipiletite käibemaksu neli korda, ei pea me võimalikuks eelmiste aastate tasemel festivali korraldada. Otsus ei olnud kerge, aga peame pausi selle nimel, et aastal 2011 teiega taas kohtuda.Teie Rabarock
Halb.
2007 - Kui kõik sai alguse...
2008 - Üks parimaid Rabaka fotosid siiski! :D
2009 - (P)äikest ja vihma
Vaatasin "Almost Famousit" paar päeva tagasi. See film on üks parimaid. Alati.
Eile kuulasin Guns'n'Rosesit ja Rammsteini ja tantsisin mööda tühja korterit ringi, tegin süüa ja küpsiseid. Täna mängib Bowie. Selline tunne on, et tahaks oma Zara (truuks ma neile jään) velvetpüksid jalga tõmmata ja Penny moodi mööda tühja saali tantsida. Lihtsalt niisama.
Väljas sajab ja on tormine ja tuul on hull, siis paistab päike ja vahepeal on kõik korraga.
The boys are back in town...and out of town again.
Sain Merlilt armsa kaardi ja veel armsama kirja. Saksa perelt sain sama armsa kirja ja pean nüüd oma saksa keele teadmised kokku kraapima, et vastata...või kasutada Berliinis üles kasvanud korterinaabri abi. Haa!
Sunday, November 22, 2009
A kilty pleasure
EnsiferumMetsatöllScala, LondonGiven that Ensiferum are one of the more, shall we say,
streamlined members of the folk/battle metal contingent, it's rather a pleasant surprise to find the earthier Metsatöll [8] playing a support slot tonight. Hailing from Estonia, the band utilise traditional instrumentation (e.g. pipes) with impressive effect, dipping into the uplifting 'knees up' vibe of bands such as Turisas or even Korpiklaani, before moving into darker, more primal territories. It makes for an unusual, but not unwelcome, combination.
/---/Dayal PattersonMetal Hammer, no 199, December 2009
Ja muuseas, kas Mr Brennani kena vokaal ei meenuta siin mitte väga Chrisi (Malice in Wonderland)? Või kujutan ma asju ette...
The curious case of the mysterious towel
Friday, November 20, 2009
Cool breeze and autumn leaves
Tuesday, November 17, 2009
Loveable, vol 2
Sunday, November 15, 2009
Saturday's treats
Too oma hambaauke demonstreeriv härrasmees on enne digimuutumist (digital warrior, siiski ;)) st juuste sirgendamist ja meiki hoopis teine tera - jooksis eelnevalt nii julgelt ka mööda klubi ringi. Täitsa kenad lokikesed olid.
Olgu Dope Stars Inc'i tüübid kes iganes, kui nõmedad tahes (uskudes Motherstone'i poisse ja nende julma naeru, mil iganes keegi "Victor Love" ütles), laval on nad igatahes väga meeldivad. Kõik vanad hääd, tantsulised, digitaalset ja instrumentaalset muusikat. 10.000 Watts is never enough! Pealegi oli eelnimetatud Mr Love'il Bowie särk seljas, mis minu silmis alati plusspunkte teenib. Nii et sünnipäeva-keikkaks oli seda küll hea nimetada - kolm toredat koosseisu ühes õhtus. Uus kleit, uus aasta, uus juuksevärv, uus klubi, uus ja vana muusika. Suurepärane.
Friday, November 13, 2009
November rain
Teel koju läbi nüüd avatud jõuluturu, mille tulukesteread vihmapiiskadelt ja lompidelt mitmekordselt tagasi peegeldusid, võitlesin ühena vihmavarjudearmees, kotis kingitus iseendale ja sooja sees hoidmas chai latte. Ühel hetkel puges hinge soe, mõnus tunne ja huulile kerge naeratus - mõtlesin, et keegi mõtleb mulle ehk tol hetkel. Aga võib-olla oli see tunne teest. Jalad läbimärjad, tatsasin rahulolevalt kodu poole.
July ja Daria laulsid sünnipäevalaulu, veidi hiljem sõime kooki, mis - olgugi, et veidi vildakas ja veidra välimusega, mida ma küll sulašokolaadi alla peaaegu edukalt peita suutsin - ei olnudki kõige hullem. Šokolaad siiski. Kuulasime tormi ja veidraid signaale ja pauke väljast.
Täna oli selle aasta kolmas reede kuupäevaga 13.
Dressed up to the eyesIt's a wonderful surprise
To see your shoes and your spirits rise
Throwing out your frown
And just smiling at the sound
As sleek as a shriek
Spinning round and round
Always take a big bite
It's such a gorgeous sight
To see you eat in the middle of the night
You can never get enough
Enough of this stuff
It's Friday, I'm in love
(The Cure - "Friday I'm in Love")
Thursday, November 12, 2009
The great disappointment
Wednesday, November 11, 2009
I search for life and sights to see.
Somewhere beyond this cold
Machinery
I'm stuck and cold.
I'm stuck and cold in marshland.
I'm stuck and cold where life is
Plentiful but nothing lives(Mortiis - "Marshlands")
Rõõmustasin töölt koju jalutades päikese ja kerge udu üle ja otsustasin viimaks minna avastama seda rohelist plekikest kaardil, mis tõotas olla park kahe minuti kaugusel. July teatas seepeale, et seal on surnuaed. Great success. Aga läksin ikka, sest ei püsinud toas olla.
Tänavalt paar sammu eemal, ses vaikses puhkekohas, kõlasid need sõnad (ülal) kuidagi kõhedalt - tõsi, elu oli küllaga, aga miski ei elanud.
Ja täna ründasid mind jõulud. New Streetil (Nele, kui sa mäletad, siis seal jupis, kus suvel olid toidufestivali letid reas...ja vahvlilõhn, mmm) oldi valmis seadmas puutarkesi nipet-näpet jõuluvidinate ja käsitööga, Victoria väljak on ajaga piiratud ja kuskilt selle äärest vahtis pimedusest vastu suur jõluvana pea - üsna kõhe, kui aus olla.
Enne seda, tegelikult, umbes tunnike, kui olin juhataja pangakaardiga arvutitüübile pangaautomaadist raha toomas ja kella poole viieses pimeduses, tuledes ja sagivate inimeste vahel siblimas, valdas mind mõneks lühikeseks hetkeks, oeh, jõulutunne. See veider ootus ja ärevus, mis tavaliselt umbes päev enne jõule kuidagi hinge poeb. Veider oli. Aga see kõik kadus viinamarjade ja tolle ülisuure plastist jõuluvana pea hulka. (Ja ei oota ma seda tagasi ka veel, sest tavaliselt ei mõtle ma neile pühadele enne vanemaks saamist, mis on veel ees, ja üldse enne detsembri keskpaika umbes.)
Oh, ja kuidagi nii novembrikuine on kuulata Katatoniat, Paradise Losti (neid loomulikult ka ühel teisel mõjuval põhjusel), Type O Negative'i, London After Midnighti, Sisters of Mercy't, End of Greeni - bass, sügavad, madalad meesvokaalid - hea. No ja siis Crash Love, millest ma siiski ei suuda ei üle ega ümber minna, album, mis ikka veel mu aknalauda oma kuldses säras ei kaunista.