Viva Barcelona

"London calling, yes, I was there, too"

Laupäeva hommik, kell 9. Istusin Victoria bussijaama ligidal Starbucksis, Zafoni "Tuule varju" ja oma lemmiktee seltsis. Ärkasin tasapisi üles eelneva õhtu lühikesest pubitiirust ja jäätisest linnas - greibisorbett on nii õige ja hea -, filmidest ja kokteilidest kodus, kahe ja poole tunnisest unest enne kell 4 bussipeatusse kiirustamisest, mil linn veel pime ja peaaegu tühi oli, ja kolmest tunnist silmad-kinni-silmad-lahti une ja ärkveloleku vahel bussis istumisest. Tund hiljem jalutasin sihitult Hyde Parkis, jälgides Serpentine's ujuvaid triatlonivõistlejaid ja teisi jalutajaid, püüdes välja nuputada, kas ilm on soe või mitte - päike siras pilvede vahelt, aeg-ajalt lehvitasid tuuleiilid armsa kollase jaki hõlmi.

Mayfair oli ennelõunasel ajal vaikne ja tühi ja - hoolimata sellest, kui rikas elu suletud uste ja akende tagasi võib kulgeda - igav. Edasi, edasi, kiire põikega rahvast täis Oxford St-le, põikasin väikeseid tänavaid pidi Sohosse ja leidsin Lexingtoni ja Breweri nurgalt pärli - vintage ajakirju, postreid, postkaarte, särke jms müüva poekese. Sohos jõudsin samal päeval kaks tiiru teha - ühe kohe siis ja teise õhtul, leides eest teatreid, raamatupoode, kohvikuid, pubisid. Õhtul ostsin Whole Foods poest karbitäie maasikaid, millega ringi tiirutasin ja inimesi jälgisin.

Pärast toda esimest tiiru seiklesin sihitult edasi Piccadilly'le ja sealt edasi Trafalgarile, mis oli oma kummalisel moel - hoolimata sinna kogunenud rahvamassist - mõnus ja rahulik. Peitsin end mõneks ajaks National Portrait Gallery'sse, et BP Portrait Awards 2010 näitust uurida. Ehmatav on kaugelt eemalt fotona tundunud pildile ligemale astudes ja infot lugedes tõdeda, et tegemist on õlimaaliga ja tegelikult pidi nina peaaegu vastu maali toppima - mida mõned ka tegid -, et selles täiest kindel olla. Kes suudab värvidega edasi anda detaile nagu päikesepeegeldus prilliraamil või üksikud juuksekarvad või peegeldus silmis, on minu (kui lootusetult mitteandeka isiku) arvates kohe kindlasti Kunstnik. Ja ka siin nagu McCurry näituselgi oli see üks ehmatav moment, maal, mille ees seisatasid, lugesid, jõllitasid ja ei osanud midagi öelda. Mul polnudki kellelegi midagi öelda, aga neil, kel oli, ei osanud, vaid vaatasid ainult ja kortsutasid kulmu - (ei mäleta autori nime) maal emast kolm päeva pärast tolle surma.

Pool tundi hiljem otsisin lootusetult ülevalt korruselt Oscarit, härra Wilde'i portreed, mille olin alt poest postkaardilt leidnud ja mis pidi selle kohaselt galeriis numbriga 24 olema, aga mida polnud, seda polnud. Lahkusin, Oscar postkaardil kaasas, ja leidsin St Martini kiriku kõrvalt postri, mis mind plaanitust kauemaks pealinna jätnud oleks - õhtul mängiti sealsamas Mozarti "Reekviemi", mis vaieldamatult mu üks lemmik klassikalisi teoseid on. Istusin Trafalgaril ja mõtlesin, kas ja kuidas ja miks ei teanud ma seda varem, et hilisema bussi valinud oleks. Siiralt kahju oli. Selle asemel tegin tolle teise tiiru Sohos ja jalutasin vaikselt läbi Green Parki tagasi Victoria poole. 13-tunnine päev oli lõppemas ja mõte mõnusast külmast joogist ja istumisest tundus täitsa meeldiv.

"Birmingham!" hüüdis bussijuht päris valjusti üle terve bussi. Selge see, et oli. Nüüd polnud enam kaarti vaja, et õigesse kohta jõuda, ja siht oli ka - kodu. Londonis sain nii mitu korda kedagi õigesse suunda juhatada, iga kord küsimuse peale kiirelt kotist kaarti haarates, et nüüd oli hea tuttavas kohas olla. Lesisin, aknad lahti ja The Folk Implosioni "Serge" mängimas, voodis ja ei suutnud ikka magama jääda. See lugu tuletab millegipärast Barcelona öid meelde, kuigi ei teadnud ma siis veel sellest loost midagi ega ei seo seda tolle linnaga mitte midagi.

Pühapäeval lõpetasin "Tuule varju". Veel Barcelonat. Tahan seda linna ja tahan veel Londonit.

Veel fotosid

Weekends and -days

Nädalavahetuse veetsin vaid enda seltsis, käies läbi raamatukogust ja siis, raamat (Zafoni "Tuule vari" - aitäh, neiud :)) käes, astusin esimest korda kunstimuuseumisse sisse. Jalutasin umbes poole sellest läbi, jättes ülejäänud järgmiseks korraks. Veider, kuidas isegi mitte vähese rahvahulgaga muuseumides ja galeriides on siiski nii vaikne ja rahulik. Isegi sammud, mis muidu taoliste kõrgete lagedega ruumides kajaks, on justkui summutatud ja tasased. Keegi ei räägi väga ja kui, siis ainult väga vaikselt. Eriti tore oli väljapanek lasteriietest ja nende kujutamisest kunstis, nt pisikesed lastesaapad 19. sajandi keskpaigast. Päris ebamugavad tundusid.

Eraldiasuvas saalis käisin Steve McCurry fotode väljapanekut vaatamas. Pildimaterjali Afganistanist ja Indiast, kakskümmend aastat tagasi ja veidi hilisemast ajast. Mõni oli lõbusam, teine kurvem, aga kõik niivõrd erksad ja värvilised. Näiteks seepiavärvi taustal, keset liiva ja ledavat tolmu gruppi kogunenud kõige kirkamates punastes rõivasted naised. Too kuulus portree tüdrukust, kelle rohekad silmad on nii hirmsalt läbitungivad. Ja väike tumedasilmne poiss, kes, pisarad mööda põski alla voolamas, mängupüstolit pea vastu hoiab. See viimane on nii ehmatav, et keegi ei osanud väga midagi öelda. Mina vahtisin sõnatult, silmad pärani, ja jälgisin, kuidas teised, kes mitmekesi juteldes selle fotoni jõudsid, järsku vait jäid ja enam miskit öelda ei osanud.

Pühapäeval suutsin end raamatut lugema kaotada. Kodus, Starbucksi mõnusas pehmes tugitoolis kahe tassi chai lattega, siis jälle kodus. Hea, hea, hea ja võib-olla veel parem seetõttu, et tundsid mõne nimetatud koha Barcelonas ära - selle väikse naeratusega, kui trükitud sõna nähes mälupildid silme ette vupsasid.

Ja eile:

Chocolate and sugar

Mõtlesin peavalu eemale tõrjudes pärast tööd poest väike šokolaad koduteele kaasa haarata. Aga siis tuli Kelly ja küsis, kas me M&S-i tahaks minna - tassike kuuma šokolaadi? Eh, neiu luges mõtteid tol hetkel.

Lõpuks haaras Kelly meile kahele mõlemale tassi kõrvale veel suure šokolaaditükkidega küpsise ja koogitüki, mida me õnneks jagasime. Tassi kõrval olid veel vahommid ka. Suhkru üledoos pooleteise tunni tööklatši ja naeru kõrvale. Mmmmõnus.

Let's ride

Sel laupäeval ei lubanud ma endal väga kaua magada ja ajasin end veidi pärast kella 9 üles. Eelmise õhtu pubitiir ei andnud ühestki otsast tunda, seega võis kohe asjalikuks hakata. Kahe ja poole tunni pärast istusin vanasee heasse nr 126 bussi, et Oldbury poole sõita. Saapad ja lühikesed püksid - siinne ilm.

Millalgi enne kella kahte, kui pappkastid kenasti autosse lükatud, alustasime neljakesi teed Radcliffe'i - Blaze, E., Claudio ja mina. Jay ilmus festarile millalgi kuue ja seitsme vahel (vist), Luke ja Chris (vendadest vennakeste asendajad) olid niikuinii kohal. Esimene tund või nii möödus meil E,-ga merchilaudade paika panemiseks ja üles seadmiseks. Minu peamine tööpost tol õhtul. Ja ei kurda üldse.

Inimesi kogunes pisikesele siseruumis toimuvale SOS Festile päris paras hulk ja Fury UK ajaks oli lava ees mõnusalt suur mass eriti positiivset rahvast. Nende ikka ja alati väga nauditava seti lõpus kutsuti lavale lisaks veel mõni bändiinimene siit ja sealt, nende hulgas B., ja Dio sünnipäeva auks kõlas "Heaven and Hell".

BB set oli hea nagu alati, aga veider, sest Dave'i ja Nico asemel olid laval Chris ja Luke. Poisid tegid väga hea töö, aga siiski kõlas kogu asi veidi teistmoodi. Samas, kui "The Clansman" listis on, siis ei kurda mina mitte millegi üle. Hehee. Horns up!

Järgnev tund möödus kogu tavaari kokkupakkimisele ja autosse vedamisele. Tolle õhtu silmailu, tätoveeritus käsivartega norrakast trummar, koperdas samal ajal mööda saali ringi ja ei jaganud toimuvast vist väga palju. Noojah. Igatahes lõpetasime oma väikese seltskonnaga B. bäkkaris, kus ootas paar pudelit Becksi ja tore jutuajamine uue tuttavaga.

Kodutee - või, noh, B. juurde siis - möödus kiiresti, sest pärast oma kartulite hävitamist keerasin end auto tagaistmele kerra ja magasin kuni auto seisma nõksatas. Mulle eraldati lausa eraldi pisike tuba. Haa. Ja magada lasti ka nii kaua kui vaja. Ikka olin kell 11 ärkvel ja järgneva tunni otsisime Claudioga meeleheitlikult telekast midagi vaadatavat. Ei leidnud. Kuni hakkas F1. Siis istusime mõlemad, silmad telekale kleebitud, ja õnneks samu sõitjaid toetades. Ei tahaks itaallasega vaidlema hakata, noh. Õhtu lõpus oli seljataga äärmiselt mõnus nädalavahetus festari, hea seltskonna ja väga toredate tulemustega spordis - Webber ja Hispaania! :D

Väljas on umbes 17 kraadi ja vihm!

Flying away

Nädal tagasi reedel maandusime taas pärast tööd pubis. Olid joogid - kellele rohkem, kellele vähem - ja jutuajamised, silmast silma ja telefoni teel, ühed lõbusamad ja teised tõsisemad kuni koju jalutades päris kurvaks kippusid. Ma kuulasin rohkem kui rääkisin, ei osanud kuidagi nõu anda ega aidata.

Järgmise päeva kuumas päikesepaistes jalutasime July'ga linna, et taas Michaeliga kohtuda. Jäin etteplaneerimata lõunasöögile mõnusalt jahedas ja uues, modernses baaris. Õhtul seisime ligidaloleva baari ees väljas, nautisid sooja ööõhku ja naersime oma tobedaid nalju ja saksapärast huumorit.

Pühapäevane jalgpall oli olulisem kui kõik muu. Elu tänavailt oli pea pühitud, punavalged lipud lehvisid ja baaride ustel seisid turvamehed. Õhus oli tajutav veider põnevus ja pinge. Mina olin "vaenlaste" seltskonnas. July ja Michaeliga istusime samas baaris, kus eelmisel päeval, kus rahvas oli vaiksem, viisakam ja mitteähvardav. Ma ei valinud pooli, aga aimasin tulemust. Pärast mängu oli tänavail rohkem rahvast, aga mitte oluliselt rohkem hääli. Esmaspeävaks olid enamik lippudest kadunud.

Nädal tööl oli nagu nädal tööl ikka. Väljas oli palav, õhtud väsinuna kodus ja mõni harv jalgpallimäng telekas.

Ootasin reede õhtut, sest siis, pärast tööd haarsin kodust koti ja läksin. Rong ootas ja lennuk ootas (kuigi jäi tunnikese hiljaks), et mind Barcelona ligidal meeldivalt üllatavasse sooja öösse jalutada lasta. Nädalavahetus Barcelonas oli nii meeldiv vaheldus. Aga et ma end just täiesti tühjaks kirjutasin, on kõik siin kirjas. Veider mõelda, et veel eile jalutasin seal ringi, lasin end päikesel veel kergelt kõrvetada, ja täna ootas - pärast liiga lühikest und - taas igapäevane töö. Ja veel veidram oli keset pisikest lennujaama täiesti ootamatult Jay'le otsa jõllitada ja alles pärast mitut sekundit vaikust aru saada, et ta pole mitte veider hullumeelne hallutsinatsioon, vaid päriselt seal. Tema ja Blaze, tagasiteel Birminghami, sama lendu ootamas. Mitu tundi ootamist muutusid palju mõnusamaks ja lõbusamaks. Midagi nii ootamatut poleks üldse osanud ette kujutada ja üllatus oli mõlemapoolselt eriti suur. Nad päästsid mu arvatavatest lõpututest püüetest mitte mõelda mõningale siinolevale ja püüetest unega võidelda. Härrased sõidutasid mu öösel veel kojugi. Ühe väikese erandiga oli eriliselt mõnus nädalavahetus. Ja paariks minutiks kohtusin Vahemerega taas!
Ehk suudan ja jaksan mõni teine päev pikemalt kirjeldada. Fotod tulevad ka.