Miks teha täna seda, mida võib homse varna lükata? Kunagi oli ühes mu enimloetud Miki Hiire koomiksis see lause vist pealkirjaks. Teepeal koju tuli meelde. Olen endale suvest saati pea iga päev korranud, et blogi võiks kirjutada, ja nii on mööda lennanud sündmused ja reisid ja igat sorti suvalised mõtted, mida on jagada saanud vaid need, kes ise kohal või teiselpool telefoni- või internetiliine. Nüüd lõpuks jõudsin. Oli vaja vabandust rõdule istuma tulla - täna on esimest korda kevadine tunne. Õhk pole enam külm ja kerge, vaid õrnem, soojem, ja hakkab raskeks muutuma, nii nagu ta suvepoole ikka on. Ja kiriku ümber õitsevad krookused.
Praeguseks jäävad siia selle aasta fotod, kogu eelneva võtan järgemööda ette ja tuletan meelde. Nii mõnus - ja natuke kurb - on vaadata kuudetaguseid fotosid ja mälestustetulva alla mattuda.
Tallinn, 1.01.2012. Külm ja päikseline, igati tore algus uuele aastale.
Hetke lemmikkaelakett.
Sama vana koht, sama vana vaade, mis selliste õhtutega ikka veel ilus on.
Vana hea lemmik uuesti telekas.
Restoran Leamington Spas, kuhu sisse ei läinud, aga ukseesine oli lihtsalt nii armas.
Korraks sai lumegi maha, veebruari alguses, nii paariks päevaks sentimeeter-kaks.
Ilus-armas-magus-imetore pakk kodust sõbrapäevaks. :)
Jahedaks kisub ja kõht on tühi, seega praeguseks kõik. Varsti saab veel. Ja veel. Ja veel.
