Tahan tagasi Barcasse...
Thursday, March 10, 2011
Wednesday, March 9, 2011
Long time, no see
Neile, kes ei käi MySpace'is, kellele ei meeldi MySpace, kelle arvutitele ei meeldi MySpace või kes ei tea MySpace'i. Ehk tänud Merlile, kes mu lõpuks siia tagasi tõukas kirjutama. Kaua tiirlesid peas mõttes, et peaks ja peaks, aga tegudeni jõuan alles nüüd. Häbi ka on? Jah.
Mis-kes-kus?
Ikka samamoodi nagu alati. Veebruari keskel nautisin kaht vaikset nädalat üksi korteris, nii et reedeti öösel hilja väljast tulles ei pidanud ülitasa ringi hiilima, kartuses teisi üles äratada. Siis viidi mind Glee Clubi ehk stand-up komöödiat vaatama. Polnud käinud varem, ei osanud miskit oodata, aga tol päeval - alates varastest tundidest tööl kuni õhtu lõpuni - sai hullupööra naerda, Glee's head kaks tundi järjest.
Nädal hiljem pidi olema BB keikka veidi linnast väljas, aga see jäi põhjustel x ära. Seega leidsime, õigemini leiti mulle asendus - Foo Fighetersi näol. Errrrm. Ohsa. Nii hüppasime tuttavaga Belfastist neljapäeval rongi...õigemini püüdsime. Meie rongi kõrval ilutses punane cancelled. Urr. Mis nüüd? Kui nüüd väga kokku võtta, siis läks kokku viis eri rongijaama, kolm erinevat rongi, millest kahes pidi ukse kõrval püsti seisma, tundes end kui tikutopsis, aga vaid 40 minutit hilinemist kokku. Kergelt lõbusamas tujus Londonisse jõudes kiire toidupoe tiir, hotell, suurepärane muusika läbi minikõlarite ja underground. Wembley Arena. Jaaah...suur teine. Vahtisin, silmad pärani, sisse astudes ringi - kõik kohad olid kuni silmapiirini rahvast täis. Kujutan ette, et Wembley staadionil on veel pisema sipelga tunne. Igatahes - ukerdasime õnnelikult ettepoole, mina, suu kõrvuni peas, sest teadsin esimese soojendusbändi mngitavat lugu. Hea lugu oli. Hea bänd ka. Band of Horses.
Pärast neid lõbustas rahvast parim DJ üldse. Pole aimugi, kes too härra oli, aga muusika oli vapustav - ta keerutas kokku jube hea valiku rokk- ja metallugusid miksituna eriti hea elektroonikaga. Seejärel Cee Lo Green, kelle laulja - ümbritsetuna pealaest jalatallani nahka ja/või lateksisse riietatud pilli mängivate neiudega -, nagu me lõpuks välja nuputasime, oli tuttav Gnarls Barkley'st. Ohsa. Veel DJ'd ja siis tulid Foo'd. Ahhh. Ma ei oodanud neist miskit väga, sest pole suurim austaja, aga show'd pidid kuuldatavasti head olema. Oli ka! Heli oli...nooh, neetult hea, bänd veel parem. Kõik oli hea ja õnnelik ja naerusuine.
Järgmisel päeval suutsin pärast unist rongisõitu tagasi end poodi vedada ja õhtul midagi eriti ehmatavat teha. Ehmatavat teile siis. D. tuli külla - polnud samahästi kui miljon aastat näinud ju - ja mina, hea võõrustajana, eksole, tegin lisaks oma pooleldi juhuslikult leiutatud eriti heale pastakastmele ja nuudlitele - hoidke nüüd toolist kinni - kanafileesid parmaga. Mitte endale otseloomulikult. Toorest liha ostsin esimest korda nii umbes viie aasta jooksul? Katsuda...oli kergelt veider, aga samas on tööl toores peekon ja igasugu muud lihad kogu aeg nina all. See selleks. Aga mingi ime läbi suutsin selle kõik eriti hästi valmis teha ja serveerida. Plusspunkt endale.
Mis-kes-kus?
Ikka samamoodi nagu alati. Veebruari keskel nautisin kaht vaikset nädalat üksi korteris, nii et reedeti öösel hilja väljast tulles ei pidanud ülitasa ringi hiilima, kartuses teisi üles äratada. Siis viidi mind Glee Clubi ehk stand-up komöödiat vaatama. Polnud käinud varem, ei osanud miskit oodata, aga tol päeval - alates varastest tundidest tööl kuni õhtu lõpuni - sai hullupööra naerda, Glee's head kaks tundi järjest.
Nädal hiljem pidi olema BB keikka veidi linnast väljas, aga see jäi põhjustel x ära. Seega leidsime, õigemini leiti mulle asendus - Foo Fighetersi näol. Errrrm. Ohsa. Nii hüppasime tuttavaga Belfastist neljapäeval rongi...õigemini püüdsime. Meie rongi kõrval ilutses punane cancelled. Urr. Mis nüüd? Kui nüüd väga kokku võtta, siis läks kokku viis eri rongijaama, kolm erinevat rongi, millest kahes pidi ukse kõrval püsti seisma, tundes end kui tikutopsis, aga vaid 40 minutit hilinemist kokku. Kergelt lõbusamas tujus Londonisse jõudes kiire toidupoe tiir, hotell, suurepärane muusika läbi minikõlarite ja underground. Wembley Arena. Jaaah...suur teine. Vahtisin, silmad pärani, sisse astudes ringi - kõik kohad olid kuni silmapiirini rahvast täis. Kujutan ette, et Wembley staadionil on veel pisema sipelga tunne. Igatahes - ukerdasime õnnelikult ettepoole, mina, suu kõrvuni peas, sest teadsin esimese soojendusbändi mngitavat lugu. Hea lugu oli. Hea bänd ka. Band of Horses.
Pärast neid lõbustas rahvast parim DJ üldse. Pole aimugi, kes too härra oli, aga muusika oli vapustav - ta keerutas kokku jube hea valiku rokk- ja metallugusid miksituna eriti hea elektroonikaga. Seejärel Cee Lo Green, kelle laulja - ümbritsetuna pealaest jalatallani nahka ja/või lateksisse riietatud pilli mängivate neiudega -, nagu me lõpuks välja nuputasime, oli tuttav Gnarls Barkley'st. Ohsa. Veel DJ'd ja siis tulid Foo'd. Ahhh. Ma ei oodanud neist miskit väga, sest pole suurim austaja, aga show'd pidid kuuldatavasti head olema. Oli ka! Heli oli...nooh, neetult hea, bänd veel parem. Kõik oli hea ja õnnelik ja naerusuine.
Järgmisel päeval suutsin pärast unist rongisõitu tagasi end poodi vedada ja õhtul midagi eriti ehmatavat teha. Ehmatavat teile siis. D. tuli külla - polnud samahästi kui miljon aastat näinud ju - ja mina, hea võõrustajana, eksole, tegin lisaks oma pooleldi juhuslikult leiutatud eriti heale pastakastmele ja nuudlitele - hoidke nüüd toolist kinni - kanafileesid parmaga. Mitte endale otseloomulikult. Toorest liha ostsin esimest korda nii umbes viie aasta jooksul? Katsuda...oli kergelt veider, aga samas on tööl toores peekon ja igasugu muud lihad kogu aeg nina all. See selleks. Aga mingi ime läbi suutsin selle kõik eriti hästi valmis teha ja serveerida. Plusspunkt endale.
Muus osas pole väga suuri muutusi, ei midagi põrutavat ega üllatavat. Juunis ootab väike kodukülastus - Rabarock ju, ja 30STM!!! Võib-olla ka nädalavahetus juulis, aga seda peab veel vaatama. Tahan küll.
"Vaade" Londoni hotelli aknast. Mul rumm koolaga, neil tööpäeva lõpp. :D
Brokkoli-tomati quiche. Veel üks köögiteemaline plusspunkt endale. Mmm...
Mõned nädalad tagasi oli nii soe (no nii umbes 10 soojakraadi), et sain linnas käidud kolme õhema kihiga. Kuigi too kollane kiht on üsna soe. Seejärel oli taas kaks eriti külma nädalat. Ok, külma. Külmavõitu. Pendeldas nulli ja viie plussi vahel. Päikest ka peaaegu null. Hetkel on tsipa parem taas. Eile lõhnas täitsa kevade moodi ja krookused õitsevad ka St Paulsi kõrval.
Subscribe to:
Posts (Atom)