Reedest alates on ametlikult selle aasta viies aastaaeg alanud - jalgpalli MM. Kõik aknad (kaasa arvatud autoaknad) ja uksed ja Inglismaa puna-valgeid lipukesi täis pikitud.
Reede pärastlõunal (õhtuks on kell neli veidi palju pakutud) vajus peaaegu kogu meie rõõmus kollektiiv Windsorisse kahe laua taha istuma. Telekast näidati MM-i kõige esimest mängu. Üks jook, kinnitasid kõik, ja siis edasi midaiganes tegema. Üks jook? Noh, mitte päris. Teise mängu ajal istus pool seltskonnast ikka veel samas lauas ja mina leidsin endale esimese lemmikmeeskonna. Ja kuidas tekivad naissoole oma lemmikmeeskonnad? Muidugi siis, kui ekraanilt vilksab läbi mõni kena jalgpallur. Seekord siis Uruguay Diego Forlan. Hah, blondid lehvivad juuksed - pole ime.
Reede pärastlõunal (õhtuks on kell neli veidi palju pakutud) vajus peaaegu kogu meie rõõmus kollektiiv Windsorisse kahe laua taha istuma. Telekast näidati MM-i kõige esimest mängu. Üks jook, kinnitasid kõik, ja siis edasi midaiganes tegema. Üks jook? Noh, mitte päris. Teise mängu ajal istus pool seltskonnast ikka veel samas lauas ja mina leidsin endale esimese lemmikmeeskonna. Ja kuidas tekivad naissoole oma lemmikmeeskonnad? Muidugi siis, kui ekraanilt vilksab läbi mõni kena jalgpallur. Seekord siis Uruguay Diego Forlan. Hah, blondid lehvivad juuksed - pole ime.
Pubis istusime kokku head 7 tundi umbes, enne kui D.-ga edasi liikusime. Teel kuhuiganes jõudsin hakata elu pärast muret tundma, sest meie uusin töötaja suutis kuidagi keset tänavat 20-penniseid kerjava naisega korralikult tülli pöörata. Minu esimene õhtu töökaaslastega väljas lõppes veidralt...temal ka järelikult. Edasi koju kingi ja riideid vahetama ja pärast pikka jalgsimatka lõpetasime Rainbow's. Ja, no kurat, mõlemas kohas ja etteplaneerimata R.-i näha oli ka veider.
Nädalavahetus on 100% spordilainel - eilne ja tänane jalgpall (khõm, eilse Inglismaa-USA mängu ajal poleks tahtnud küll üheski pubis istuda) ja F1...millele ma nüüd taas keskendun.
No comments:
Post a Comment