Cool breeze and autumn leaves

Nii põnev kui Hammer ka polnud, jätsin selle lahtiselt voodile, tõmbasin tennised jalga ja marss välja. Kuigi jõululaat on tore ja väärt fotodele jäädvustamist, oli kell kaks päeval selle jaoks liiga vara. Pealegi - milline õige jõululaada tunne saabki tekkida, kui väljas särab (üle mitme päeva) päike ja sooja 12 kraadi? Just. Mitte mingi. Poole tunni jalutuskäigu kaugusel ootas vesi. Polnud küll Kadrioru park ega Pirita rannaäärne, aga oli piisavalt puid, muda ja vesilinde, et üsna koduselt ümber veehoidla jalutada.

Leidsin oma pikakoivalise, sihvaka, õlal tolkneva kotiga enda üles.

Õhtuti möllab akende taga tuul, kolistab ja loksutab kõike, mida ta rõdudele lohakile jäetuna leiab.

Ja hästi, hästi suur kalli Kristile, kes oli nii armas ja helistas. Berliinist. Kade olen natuke. Ja põnev on, sest ta näeb homme Devildriverit ja Behemothi - ja Scar Symmetry't! Damned hell, mate, mul nii hästi ei läinud. :D

Loveable, vol 2

Tänane esimene pakk ootas mind toas. Teine pakk saabus enne kella kaheksat õhtul, kui kuller alt helistas ja teatas, et meie korterinumbriga pakk ootab all. Jooksin lifti, keegi noormees tormas samal ajal trepist alla - mõlemad suundusime üle õue fuajeesse, kus ootasid letil reas mitu väiksemat pruuni paberiga pakikest. Üks oli mulle. Amazon.co.uk. Pingutasin oma mälu nii palju kui suutsin, aga mitte ei suutnud meenutada, kas ma tõesti olen sealt midagi tellinud. Üks plaan oli, aga see jäi pooleli. Kas ma olen hakanud unes amazonist asju tellima?

Siiski mitte. Pigem on mu tore venna mulle sünnipäevakingi saatnud (ja nii imeliselt on see samal päeval esimese pakiga minuni jõudnud). Feels like a second birthday! Hiiiii, nii tore!

Loveable

Te olete lihtsalt sõnatuksvõtvalt armsad!

Kui tänane eriti mõnus päike kojutulles soojendas, siis kodus pakki lahti harutades ma lausa sulasin. Aitähaitäähaitähaitähaitäh!

Saturday's treats

Ma olin peaaegu kindel, et kui keikka algusajaks on märgitud kell kuus õhtul, peab sinna vähemalt pool tundi hiljaks jääma. Ja lõppeks polnud isegi sellest kasu, sest templit käele lüües rääkis piletilaua naine, et DSI oli äsja kohale jõudnud, seega läheb veel aega, kuni nad oma soundchecki ära teevad. Nii kaua ootasin baaris koos ülejäänud (vähese) rahvaga. Templi sain käele veidi vähema piletirahaga, sest KIK, õhtu teine nelik laval, oli lahkelt oma listi kohti jaganud. Tänud.

Seitsme paiku (vist ja seegi on harjumatult vara) astus lavale pikkade, vööni ulatuvate imeilusate rastade ja mustade läätsedega onkel, kes kohati nii väga herr Mortiisi ja tsipa isegi trolli meenutas (mingil imelikul kombel), kes tegi head häält. Surnud filmistaar või mitte, kellegi luukere tal igatahes statiivi küljes oli. Metallist õnneks.

KIK, kellest ma, nagu eelnevast koosseisust, ei teadnud ma ka suurt midagi peale paari väike pealiskaudselt kuulatud loo MySpace'is. Kodune töö tegemata, ma tean, ja see pole mitte esimene kord. Aga see vaid teeb meeldiva üllatuse toredamaks, sest nad oli paganama head. Eriti kolmehäälne vokaalijupp. Ohh. Nende multifunktsionaalne sündi-kitarri-lauluonu on Eddie's (kus keikka toimus, pool tundi jalutada kodust) iga-laupäevane DJ ja kui ta ka eile seda auväärset tööd tegi, siis kiidusõnad, sest kõlaritest kõlas headust Sisters of Mercy'st KMFDM-ni.

Enne oma seti koperdasid DSI tüübid (onud on nende kohta natuke palju öelda) piisavalt klubis ringi ja olles neid eelnevalt kaks korda Trash Festil näinud, ei tekitanud nad enam üldse mingit elevust - väljaspool lava siis. Wannabe-Cat...ee, see tähendab Ash siis, potsatas mu kõrvale toolile istuma ja jäigi sinna, ülejäänud bänd sabas, kõik sinna laua juurde kogunemas ja kannatlikult õllet rüübates oma korda ootamas. Itaaliakeelne blablabla.

Too oma hambaauke demonstreeriv härrasmees on enne digimuutumist (digital warrior, siiski ;)) st juuste sirgendamist ja meiki hoopis teine tera - jooksis eelnevalt nii julgelt ka mööda klubi ringi. Täitsa kenad lokikesed olid.


Olgu Dope Stars Inc'i tüübid kes iganes, kui nõmedad tahes (uskudes Motherstone'i poisse ja nende julma naeru, mil iganes keegi "Victor Love" ütles), laval on nad igatahes väga meeldivad. Kõik vanad hääd, tantsulised, digitaalset ja instrumentaalset muusikat. 10.000 Watts is never enough! Pealegi oli eelnimetatud Mr Love'il Bowie särk seljas, mis minu silmis alati plusspunkte teenib. Nii et sünnipäeva-keikkaks oli seda küll hea nimetada - kolm toredat koosseisu ühes õhtus. Uus kleit, uus aasta, uus juuksevärv, uus klubi, uus ja vana muusika. Suurepärane.

Chocolate

Me ju kõik teame seda juba niigi. :D

November rain

Ilma novembrikuise sooja vihma ja tuuleta ei saa täna mitte, mida õhtupoole, seda tormisemaks kiskus. Õrnas vihmasabinas käisin töölt turul arbuusi ostmas ja peitsin end pärast pea pooleteiseks tunniks raamatupoodi, suutmata valida.

Teel koju läbi nüüd avatud jõuluturu, mille tulukesteread vihmapiiskadelt ja lompidelt mitmekordselt tagasi peegeldusid, võitlesin ühena vihmavarjudearmees, kotis kingitus iseendale ja sooja sees hoidmas chai latte. Ühel hetkel puges hinge soe, mõnus tunne ja huulile kerge naeratus - mõtlesin, et keegi mõtleb mulle ehk tol hetkel. Aga võib-olla oli see tunne teest. Jalad läbimärjad, tatsasin rahulolevalt kodu poole.

July ja Daria laulsid sünnipäevalaulu, veidi hiljem sõime kooki, mis - olgugi, et veidi vildakas ja veidra välimusega, mida ma küll sulašokolaadi alla peaaegu edukalt peita suutsin - ei olnudki kõige hullem. Šokolaad siiski. Kuulasime tormi ja veidraid signaale ja pauke väljast.

Täna oli selle aasta kolmas reede kuupäevaga 13.

Sain JJ sünnipäevaks - kaardil siiski seekord. :D

Dressed up to the eyesIt's a wonderful surprise
To see your shoes and your spirits rise
Throwing out your frown
And just smiling at the sound
As sleek as a shriek
Spinning round and round
Always take a big bite
It's such a gorgeous sight
To see you eat in the middle of the night
You can never get enough
Enough of this stuff
It's Friday, I'm in love
(The Cure - "Friday I'm in Love")

The great disappointment

Kui ma oma kirsitorti kell pool üks öösel torniks kokku ehitama hakkasin, oli mul piin ja piinlik seda kõike ise vaadata. Käed töötasid vana, tuttava rutiini ja rütmi järgi, aga materjal polnud see, mis varem. Mis võiks olla kergem, kui kirsitort? Aga mitte siin, sest pudelis olev valge vaht ei vääri isegi vahukoore kõrval seismist poeriiulil (mida ta tegi, aga kuna puudub mikser, jäi vahukoore variant ära), valmis tordipõhjad on peaaegu utoopia (ja valgele alusele ei tee ju kirsitorti), custard ei ole puding ja isegi selle oskasin ma ära soperdada. See on kõige suurem ja haledam hunnik õnnetust, millega ma kunagi hakkama saanud olen ja mida on isegi häbi miskikski söödavaks tordiks nimetada.

Kümme minutit hiljem tahtsin ma a) karjuda; b) nutta; ja c) see õudusunenägu rõdult alla visata ja püüda ära unustada. Ainus, millega ma hakkama sain, olid head šokolaadipõhjad. Kurat ja põrgu (ei vabanda väljenduse eest hetkel), miks ei oleks ma võinud jääda lihtsa, proovitud ja kindla šokolaaditordi juurde? Aga ei - sest kirsitort on sama proovitud, rohkemgi veel, ja sama kindel. Oli vähemalt.

Ja ma jooksin pärast esimese eriti ebaõnnstunud koogipõhja prügikasti viskamist nii suure entusiasmiga poodi jahu ja suhkru järele, et uuesti alustada.

Pagan, see on traagilisem kui mistahes Antiik-Kreeka tragöödia. Mulle vähemalt. Jah, see võib-olla kõlab kui üledramatiseeritud koka-wannabe enesehaletsuslik nutuhala blogiruumis, aga tegelikult on mul päris halb ja kurb hetkel. See pidi olema mu suurepärane sünnipäevatort, midagi, mida ma oskan ja enda arvates hästi. Ju siis mitte. Seekord oskasin ma selle ikka kuninglikult ära solkida.