Bussikaaslased 
Duisburg...vist
London, 7.25
London, 7.26
Creepy cat next door
Breakfast
Sunday, September 27, 2009
One small step, one giant step
Kergest unest äratasid järjest tihedamalt piiksuma ja helisema ja häälitsema haknud mobiilid vähemalt poole bussi ulatuses.Kõigepealt kõrvalistmelt, siis minu enda oma, millel järgnesid loendamatud teised. Piiks piiks ja Läti tuleb. Tuli, õigemini, sest riigipiiri olin ikkagi suutnud poolunes, silmad kinni, märkamata jätta. Bussiaknast veel viimseid hetki merd ja valgeid vahutavaid laineid vahtides, lootsin, et RIia bussijaam vahepeal tohutult laienenud pole.Kujutluste kangelanna, kes reedel kohale jõudes ukse lahti lööb - või bussist välja astub - ja võiduka irvega teatab: "I'm here, bitches," muutub, ma kujutan ette, hosteli mõnest trepiastmest viimseid jõupingutusi kokku kogudes suurt kohvrit üles vinnavaks näost tomatpunaseks minaks, kes õlal rippuva kahe kotiga kindlalt mõnda ukseavasse veel kinni suudab jääda.
Senikaua jõudis buss Riiga, mis pole aastaga kuigivõrd muutunud (ütleb minu treenimata silm lõunanaabrite pealinna vaid põgusalt piiludes). Igatahes bussijaam on sama väike nagu viimati. Platvorm 2 ette vurab 20 minutit enne keskpäeva Eurolinesi buss - ja üldsegi mitte nii glamuurne kui too, millega Saksamaalt tagasi sõitsin. Ei ole kaht korrust ega reisisaatjaid, on üks tavaline väike Eurolinesi buss, mis peaks rahva läbi päeva ja öö ja veel poole päeva sõites inimlikult lõpuks Kölni viima. Isegi jalatugesid pole (jah, tunnistan vajadust nende pulgakeste järele). Ja bussijuht suhtles minuga vist läti keeles - või oli see vene keel? Eristasin vaid sõnu Dortmund ja London. Kõlasid piisavalt õigesti, niisiis noogutasin ja jaatasin. Lasti bussi. Kui buss välja sõitma hakkab, kõlgub keegi vanemapoolne härrasmees lõbusalt platvormi posti küljes, valge postiljonikott küljel rippumas - peaaegu nagu too mees "Singing in the Rainist" (guugeldage jah). Pinginaabrit pole, nii et kavatsen nüüd laiutada nii kaua kui lubatakse.
Laiutada lubati kuni Kaunaseni, kus umbes pooleldi täis buss täitus viimse kohani. Pinginaabriks sain endale kuni Hannoverini sõitva leedulannast õpetaja, kes rääkis kenasti saksa keelt - on ta siiski viimased 12 aastat seal elanud. Sellest ja muust rääkisime neil lugematutel pausidel teel, mis päästsid - eriti öösel - suurematest ja valusamatest krampidest seljas ja jalgades. Igas peatuses hüüdis bussijuht rõõmsalt: "Paus, pjatnaatsat minuuut!" Viisteist tähendas üldjuhul umbes poolt tundi, viis minutit umbes kümme ja kümme umbes seitseteist (ei mõõtnud, aga pikaks venisid ned küll). Vähemalt pooled kohtadest, kus enamik bussirahvast välja suitsetama-sirutama siblis, olid juba tuttavad. Poola piiripunktis lebas prügikasti kõrval kiviäärel midagi üllatavat - Eesti Raudtee logoga mapp. Õhtul näidati miskit vene filmi, milles lauldi kohutavalt palju ja millest ma umbes viis sõna kokku aru sain - dai mnjee mingi-sõna šanss jne jne. Enamus sai ilmselt rohkem aru, sest üldiselt suheldi kas vene, leedu või saksa keeles.
Berliinist alates hakkas buss tühjenema ja nüüd, pooleteist tunni kaugusel Dortmundist, on bussis jälle päris vähe rahvast. Saksa raadiost kuuleb muidugi esimese asjana infot ummikute kohta suurematel maanteedel ja üldse näeb sellest riigist Autobahnil vurades vaid metsa, põlde ja suuri tehasehooneid vaheldumisi. Ja ummikutes seisvaid rekkaid.
Düsseldorfis vahetus bussijuht - esimesed paar tundi sõitnud prillidega tüse härrasmees läks oma teed ja rooli taha istus krapsakas tõmmu noormees, kes seletas kõike hästi kõvasti oma katkendlikus saksa keeles. Ega inglise keel ka parem polnud. Ta suhtles elavalt kellegi mustanahlise mehega (kelle nimi kõlas nagu Adži) ja hea oli, et nad üksteisest pärast kolme kordamist aru said.
"I come from London this morning. And I go back now and on Saturday Germany again and to London again. Yesterday, I was in London 4 am. Very good." Kell 4???
"4 o'clock? Very good," kinnitas Adži.
"Very good." Ei ole very good! Ma ei taha kolm tundi Victorias bussi oodata, protesteerisin mõtteis juba. "But today one passenger in Lille. Not make it to 2 o'clock ferry." Juhhuu!
Ta rääkis Adžile veel pikalt sellest, kuidas ta ei taha Heerlenist kunagi läbi sõita, sest sinna on pikk maa, seal on alati ainult paar inimest peale tulemas ja - many petrol.
Düsseldorfi raudteejaama aga oli jube kodune tunne sisse astuda - tuttavad lõhnad Kampsist ja Yorma'st ehk siis värskete, soojade, magusate saiade lõhn. Nämm. Korraks tekkis igatsus lõunapoole sõita, Halli tänavail ringi uimerdada ja jäätist süüa.
Pimeduses läbi Saksamaa tuhisedes tekkis hetkeks tegelikult kerge hirm ja suur soov eluga Londonisse kohale jõuda, sest see pisike krapsakas roosasärklane kihuts meeletult mööda maanteid ja ei aeglustanud oluliselt ka näiteks Antwerpeni hiliõhtustel tänavatel. Iga paari tunni taga tehtavate pausidega ära hellitatud seltskond eelmisest bussist, kes olid harjunud regulaarseid värske õhu hingamise pause tegema, ei jõudnud isegi poolele teele bussiukseni, kui juht ärevalt bussi kõrvalt käratas: "We are laeving!" Paar välja jõudnud suitsumees pilgutasid arusaamatusest silmi, tegid viimased meeleheitlikud mahvid ja hüppasid tagasi bussi. Linnast välja kihutades piilusin akendesse - kodudesse, mis tundusid nii hubased ja soojad.
Roosasärklane on maniakk, mõtlesin mingil hetkel. Ta ei suutnud ühtegi punast foorituld midagi pomisemata üle elada ning ime oli, et ta bensiinijaamas terve pika järjekorra kannatlikult lõpuni ootas. Arvasin, et Brüsselis peale tõstetud kahekümne lisakohvri ja kahesaja seitsmekümne liitri äsja tangitud bensiiniga võtab ta hoogu veidi maha - aga ei! Tuhisesime läbi öise Belgia Prantsusmaa poole. Praam ootas.
Kell 3 öösel/varahommikul teatas kapten, et me hakkame nüüd Doooooveri poole liikuma ja peaks kohale jõudma saja minutiga. Nagu Soome sõidaks. Ühes lounge'is näidati "Tomi ja Jerry't" - nähtud osad, aga siiski naerutavad ja armsad. Victoria jaama veeresime poole kuue paiku. London oli pime, aga mitte kuigi tühi. Bussijaam elavnes minutitega ja tuttavad näod Leedust alates siblisid igal pool ringi. Minuga ühe bussi peale neist keegi aga enam ei sattunud.
Hosteli grand entrance polnud ei üht ega teist eelnevatest oletutest. Uksekell, asjad kahes jaos mõnest astmest üles ja õnnelik tere rõõmsale neiule, kes, tuli välja, juba teadis, et ma olen siin varem olnud. Hm. Kena. Ja ta lubas mu ka kohe tuppa, mis siis, et kell 10.45 on selle jaoks liiga vara. Aga kui ta kuulis, et ma viimased 51 tundi bussides veetnud olen, lubas ta mu lahkelt duši alla.Isegi, kui kuskil Dortmundist veidi väljas läks meel üsna nukraks ja jube üksik tunne oli, ravib pärast kaht päeva reisimist üks korralik, soe dušš kõike ravivalt.
Nii. Nüüd tassike must tee piima ja suhkruga, ja... Ohoi. Kõrvallaua ukraina noormees otsib korterit endale ja oma sõbratarile. Nonii. Äkki läheb õnneks. :D Ilus algus päevale.
Senikaua jõudis buss Riiga, mis pole aastaga kuigivõrd muutunud (ütleb minu treenimata silm lõunanaabrite pealinna vaid põgusalt piiludes). Igatahes bussijaam on sama väike nagu viimati. Platvorm 2 ette vurab 20 minutit enne keskpäeva Eurolinesi buss - ja üldsegi mitte nii glamuurne kui too, millega Saksamaalt tagasi sõitsin. Ei ole kaht korrust ega reisisaatjaid, on üks tavaline väike Eurolinesi buss, mis peaks rahva läbi päeva ja öö ja veel poole päeva sõites inimlikult lõpuks Kölni viima. Isegi jalatugesid pole (jah, tunnistan vajadust nende pulgakeste järele). Ja bussijuht suhtles minuga vist läti keeles - või oli see vene keel? Eristasin vaid sõnu Dortmund ja London. Kõlasid piisavalt õigesti, niisiis noogutasin ja jaatasin. Lasti bussi. Kui buss välja sõitma hakkab, kõlgub keegi vanemapoolne härrasmees lõbusalt platvormi posti küljes, valge postiljonikott küljel rippumas - peaaegu nagu too mees "Singing in the Rainist" (guugeldage jah). Pinginaabrit pole, nii et kavatsen nüüd laiutada nii kaua kui lubatakse.
Laiutada lubati kuni Kaunaseni, kus umbes pooleldi täis buss täitus viimse kohani. Pinginaabriks sain endale kuni Hannoverini sõitva leedulannast õpetaja, kes rääkis kenasti saksa keelt - on ta siiski viimased 12 aastat seal elanud. Sellest ja muust rääkisime neil lugematutel pausidel teel, mis päästsid - eriti öösel - suurematest ja valusamatest krampidest seljas ja jalgades. Igas peatuses hüüdis bussijuht rõõmsalt: "Paus, pjatnaatsat minuuut!" Viisteist tähendas üldjuhul umbes poolt tundi, viis minutit umbes kümme ja kümme umbes seitseteist (ei mõõtnud, aga pikaks venisid ned küll). Vähemalt pooled kohtadest, kus enamik bussirahvast välja suitsetama-sirutama siblis, olid juba tuttavad. Poola piiripunktis lebas prügikasti kõrval kiviäärel midagi üllatavat - Eesti Raudtee logoga mapp. Õhtul näidati miskit vene filmi, milles lauldi kohutavalt palju ja millest ma umbes viis sõna kokku aru sain - dai mnjee mingi-sõna šanss jne jne. Enamus sai ilmselt rohkem aru, sest üldiselt suheldi kas vene, leedu või saksa keeles.
Berliinist alates hakkas buss tühjenema ja nüüd, pooleteist tunni kaugusel Dortmundist, on bussis jälle päris vähe rahvast. Saksa raadiost kuuleb muidugi esimese asjana infot ummikute kohta suurematel maanteedel ja üldse näeb sellest riigist Autobahnil vurades vaid metsa, põlde ja suuri tehasehooneid vaheldumisi. Ja ummikutes seisvaid rekkaid.
Düsseldorfis vahetus bussijuht - esimesed paar tundi sõitnud prillidega tüse härrasmees läks oma teed ja rooli taha istus krapsakas tõmmu noormees, kes seletas kõike hästi kõvasti oma katkendlikus saksa keeles. Ega inglise keel ka parem polnud. Ta suhtles elavalt kellegi mustanahlise mehega (kelle nimi kõlas nagu Adži) ja hea oli, et nad üksteisest pärast kolme kordamist aru said.
"I come from London this morning. And I go back now and on Saturday Germany again and to London again. Yesterday, I was in London 4 am. Very good." Kell 4???
"4 o'clock? Very good," kinnitas Adži.
"Very good." Ei ole very good! Ma ei taha kolm tundi Victorias bussi oodata, protesteerisin mõtteis juba. "But today one passenger in Lille. Not make it to 2 o'clock ferry." Juhhuu!
Ta rääkis Adžile veel pikalt sellest, kuidas ta ei taha Heerlenist kunagi läbi sõita, sest sinna on pikk maa, seal on alati ainult paar inimest peale tulemas ja - many petrol.
Düsseldorfi raudteejaama aga oli jube kodune tunne sisse astuda - tuttavad lõhnad Kampsist ja Yorma'st ehk siis värskete, soojade, magusate saiade lõhn. Nämm. Korraks tekkis igatsus lõunapoole sõita, Halli tänavail ringi uimerdada ja jäätist süüa.
Pimeduses läbi Saksamaa tuhisedes tekkis hetkeks tegelikult kerge hirm ja suur soov eluga Londonisse kohale jõuda, sest see pisike krapsakas roosasärklane kihuts meeletult mööda maanteid ja ei aeglustanud oluliselt ka näiteks Antwerpeni hiliõhtustel tänavatel. Iga paari tunni taga tehtavate pausidega ära hellitatud seltskond eelmisest bussist, kes olid harjunud regulaarseid värske õhu hingamise pause tegema, ei jõudnud isegi poolele teele bussiukseni, kui juht ärevalt bussi kõrvalt käratas: "We are laeving!" Paar välja jõudnud suitsumees pilgutasid arusaamatusest silmi, tegid viimased meeleheitlikud mahvid ja hüppasid tagasi bussi. Linnast välja kihutades piilusin akendesse - kodudesse, mis tundusid nii hubased ja soojad.
Roosasärklane on maniakk, mõtlesin mingil hetkel. Ta ei suutnud ühtegi punast foorituld midagi pomisemata üle elada ning ime oli, et ta bensiinijaamas terve pika järjekorra kannatlikult lõpuni ootas. Arvasin, et Brüsselis peale tõstetud kahekümne lisakohvri ja kahesaja seitsmekümne liitri äsja tangitud bensiiniga võtab ta hoogu veidi maha - aga ei! Tuhisesime läbi öise Belgia Prantsusmaa poole. Praam ootas.
Kell 3 öösel/varahommikul teatas kapten, et me hakkame nüüd Doooooveri poole liikuma ja peaks kohale jõudma saja minutiga. Nagu Soome sõidaks. Ühes lounge'is näidati "Tomi ja Jerry't" - nähtud osad, aga siiski naerutavad ja armsad. Victoria jaama veeresime poole kuue paiku. London oli pime, aga mitte kuigi tühi. Bussijaam elavnes minutitega ja tuttavad näod Leedust alates siblisid igal pool ringi. Minuga ühe bussi peale neist keegi aga enam ei sattunud.
Hosteli grand entrance polnud ei üht ega teist eelnevatest oletutest. Uksekell, asjad kahes jaos mõnest astmest üles ja õnnelik tere rõõmsale neiule, kes, tuli välja, juba teadis, et ma olen siin varem olnud. Hm. Kena. Ja ta lubas mu ka kohe tuppa, mis siis, et kell 10.45 on selle jaoks liiga vara. Aga kui ta kuulis, et ma viimased 51 tundi bussides veetnud olen, lubas ta mu lahkelt duši alla.Isegi, kui kuskil Dortmundist veidi väljas läks meel üsna nukraks ja jube üksik tunne oli, ravib pärast kaht päeva reisimist üks korralik, soe dušš kõike ravivalt.
Nii. Nüüd tassike must tee piima ja suhkruga, ja... Ohoi. Kõrvallaua ukraina noormees otsib korterit endale ja oma sõbratarile. Nonii. Äkki läheb õnneks. :D Ilus algus päevale.
Subscribe to:
Posts (Atom)