To Blackpool and back

Eelmisel reedel, pärast kiiret tiiru Robanna'sse ja siis koju, et tööriided millegi normaalsema vastu vahetada, koperdasin, aeg-ajalt Dave'i käsivarrest haarates, et mitte ninali kukkuda, uute kingadega kino poole. Läksime "The Expendables'i" vaatama. Oli ja ei olnud ka. Jason Statham oli tore, Sly oli piisavalt jõle ja muus osas tüüpiline action. Selle vahega, et natuke sürr oli Bruce Willist, härra kuberneri ja Sly'd korraga ekraanil näha, ühes stseenis. Broad St. oli reede õhtu ja kella üheksa kohta veidralt surnud ja tühi, aga ega polnud plaanis sinna pidama ka jääda. Scruffy's oli palju meeldivam seltskond ja oi kui hea muusikavalik! Kilkasin ja särasin nagu totu.

Peeaproov uute kingade ja kleidiga seljataga, vedasin end järgmisel hommikul tsipa pärast kella seitset linna, et töökaaslastega kokku saada. Piisavalt uimane oli olla, aga sellest ülesaamise eest hoolitses piisavalt hullumeelne seltskond. Buss väljus üheksast, kolm ja pool tundi ja üks vahepeatus hiljem jättis see meid keset Blackpooli veidrat bussijaama maha. Sebisime end kahte taksosse ja sõitsime hotelli...

...mis ei andnud väga hotelli mõõtu välja, kui, pärast kolmest trepist ülesronimist, oma seitsmele inimesele mõeldud tuba nägime. Katusealune toake kahe kaheinimese- ja kolme üheinimesevoodiga, katuseaken, üks pisike vannituba ja mittetöötav telekas. Kaks voodit olid katki ja loksusid või kukkusid pooleks, kui neile istuda. Hmm. Otsustasime möbleerida ja suuremad-tervemad voodid kokku lükata ühte toa otsa, enne kui uuesti välja läksime - otse Pleasure Beach'i lõbustusparki. Alustuseks läbikäidav õuduste maja, kus igasugused veidrad ja filmidest tuttavad koledused pimedatest koridoridest välja kargasid, ja siis, käepeal randme ümber, edasi.

Järjekorrad olid pikad ja tuul oli metsik, aga see ei paistnud väga kedagi takistavat. Võtsime poole kambaga kohad järjekordades sisse ja lasime end edasi-tagasi-üles-alla loksutada ja loopida. Infusionil jäime tsipa enne lõppu kinni, no nii heaks 20 minutiks, kuni elektrikut ootasime. Enne, järjekorras, olime vihmast läbi ligunenud, nüüd sadas uuesti, tuul oli jäine ja niiviisi seal lõksus istuda oli ka üsna tobe. Aga ega's miskit - kui lõpuks välja saime, marssisime otse edasi järgmisele. Süda tagus hullupööra ja närvid olid tsipa krussis - seda siis enne, kui ise sisse istusime ja asjad läbi tegime. Nende paari minuti ajal oli adrenaliinitase kõrgustes, kurgud karjumisest kähedad ja silmad säramas. Kes aimu tahab saada - vaadake siia.

Viis ja pool tundi hiljem vedasime end, osad läbiligunenutena, tagasi hotelli, et veidi sooja saada ja end õhtuks valmis seada. Kleit ja kingad taas. Taksod linna. Geiklubi. Eeh...nojah. Okei. Muusika oli nagu, ma eeldan, (gei)klubis ikka ehk siis minu igapäevasest repertuaarist tsipa mööda. Ja too olevus kuldses kleidis, kes end Stella Artois'ks nimetas - ei-ei, vaadake, Stella on "a thing of beauty". Too härra-daam ei olnud. Aga naljad olid enam-vähem viisakalt naljakad ja piisavalt solvavad. Mingi hetk ronisime sealt klubist välja ja asusime uut peatuspaika otsima. Üks parimatest aga lasi vaid 8 naela eest uksest sisse ja selle jätsime seega seljataha. Lõpetasime miskis pubis sama tobeda muusikaga, aga rohke tantsuga.

Meie juhataja on too kena hätta esiplaanil. :D

Hotellis tagasi, ei läinud enamik meie toa seltskonnas mitte teps magama. Kõigepealt osalesid mõned neist wrestling-matšis, järgnes küpsisesõda, mille tulemuseks oli küpsisepuru voodites, põrandal ja seintel - jah, see jäi seinte külge kinni. Kella 4 paiku hommikul ronisime viiekesi üle piirete randa. Randa polnud, oli vaid kivitrepp alla vette. Nojah. Vähemalt leidsime pisikese kala. Ja teist ööd järjest sain umbes-täpselt kolm ja pool tundi und. Hommikusöögile marssisin mina pidžaamas - top ja lühikesed püksid -, suures valges pluusis ja saabastes. Viisakamad inimesed hotellis - ehk siis kõik peale meie seltskonna - jätsid vist mõneks sekundiks söömise pooleli, kui meie sisse astusime. Poisid tegid oma tavalisi lolle nalju. Ja pärast minu täiesti haledast esitust piljardis, jätsime suuremad kotid sinna ja rändasime ise uuesti välja.

Maandusime paar tundi hiljem pubis, et jalkat vaadata. Kohas, kuhu pidama jäime, oli umbes kuus suurt ekraani, ühel neist F1 (wohooo!), teised näitasid umbes kolme erinevat jalkamängu. Vot see on pubi, ma ütlen! Odav ka. Ehhee. Seega nägin ära Webberi teise koha ja natuke pallimängu. Joanne tutvustas mind seal maailma parimale joogile - Goldschläger, mis on läbipaistev ja mille pudelis hõljub kuldleheke. Jook ise lõhnab ja maitseb nagu kaneel. Ohsapoiss. Asi lõppes sellega, et Kelly, Danny ja mina jooksime piisavalt lõbusas tujus bussijaama, et tagasi Birminghami jõuda. Kelly'l olid kõigi piletid ja jooksma hakkasime - teadmata suunas - pool tundi enne bussi väljumist. Ohoi.

Õnneks oli too esmaspäev vaba.

Eile jõudsin pärast tööd mõne töökaaslasega taas kinno. "The Last Exorcism" seekord ja, kuulge, see oli väärtusliku pooleteise tunni reedese õhtu raiskamine. Ei soovita. Suures pettumuses läksime pubisse. Jõudsin õhtul veel väikest Stripe'i ja poisse enne tuuri algust vaatama minna. Öiste busside puudumisel toodi mind hoopis hommikul autoga linna tagasi, kus enne kojutulekut sain eriti suures - ja paradiisi meenutavas - muusikapoes ringi vaadata. Claudiol oli miskeid trummijubinaid vaja, meie Eliga olime tüüpilised naised ja vahtisime hõbedaselt säravaid trummikomplekte ja naersime. Aga neil oli terve suuuuuuuur ruum maast laeni kitarre täis!!! Oo, laupäevahommikune rõõm.