CellarDoor

Kevad, ilmselgelt.

Laupäev oli põnev. Pool päeva sai laiselda ja puhata ja mitte midagi teha, suvalisel hetkel kööki astuda ja sealt korterikaaslase asemel keegi väga pikk noormees leida. Erik, July sõber, kes nädalavahetuseks külla tulnud oli. Õnneks teadsin tema tulekust ette, seega jäi olematuks ka vali karje sissetungijaga kohtumisel. Kuigi...härra röövel poleks vist köögis kohvi keetnud, ega ju?

Õhtu algas JM'ga Scruffy Murphys' - täiesti etteplaneerimata käik -, kus pärast kahte tundmatut bändi (millest ühe vokalist oli võimsa häälega mustanahaline naine, kes oma maani ja kapuutsiga oranžis...kleidis väga šamaani meenutas) astusid lavale kõigepealt Cauldron Kanadast ja siis Enforcer Rootsist. Kitsastes teksades pulksaledad pikajuukselised noormehed ja mõnus vanakooli metal.

Millalgi pärast kella 2 saime July ja Erikuga Rainbow ees kokku, kuhu jalutas täiesti õigel hetkel ka R., kes suutis hiljem vist umbes kolm-neli korda küsida, kas mulle tõesti meeldis seal. Poleks arvanud, eks? Oli väga elektrooniline, klubi siiski ju, kuigi kordades parem kui tavaklubid.

Kell 5 hommikul sain uued kardinad ka üles akende ette. Veider kellaaeg, aga vähemalt said need üles ja nüüd ehk ei ärka ma nädalavahetusel kell 8 üles, sest toas on liiga valge.

...ja ei ärganudki, sest täna suutsin kõigest kahe mõnehetkelise ärkamisega lõpuks kuni poole kaheteistkümneni magada. Väga vajalik pikk uneaeg. Ja väga mõnusad kolm vaba päeva.

New playtoy

Saturdaystreats

24 kraadi ja ainult päike.

Iced Chai Latte.

Ülaltkorruselt üle hoovi kõlav läbi võimu mängiv kitarr, mis kõlab peaaegu nagu Oasise "Wonderwall", aga pole üldse see, ja mis pehme, sooja õhtu, loojuv päike veel nurga tagant kaugeid maju kuldseks värviv ja poolik kuuketas juba üleval katuste kohal, veel mõnusamaks teeb.

Tükike šokolaadi.

Oasis - "Wonderwall"

Ja - jah, ma tean, et ma pole veel oma reisinädalast sõnagi kirjutanud siia. Ehk homme. Seniks aga leiab kaks pikemat kirjatükki MySpace'i blogist (link peaks kuskil siin olema...)

I was made to fly

Rahakaart rahakotis - postkontoris raha vahetades pakuti toda toredat kaardikest ja mina kui suurtes kogustes sularaha kaasas mitte kandja olin kohe rõõmuga valmis seda endale täitsa niisama saama.

Kott pakitud - terve nädalajagu asju ühte käsipagasi kotti suruda on päris ajusid nõudev tegevus. Ja samas saab kõike peale dokumentide ja piletite, riiete ja jalanõude kohapealt, eks? Mary Poppins, vaata ja imesta.

Telefon ja pleier laadimas.
Piletid prinditud.
Kell on 21.05 ja buss väljub 02.00.
Head puhkusesoovid ka kaasa antud.
Kõik peaks olemas olema.

Pühapäevani!

One minute science/Insanity Pulse

Love it, love it, love it!!! Suurimad tänud ja kummardused R.-le, kes mulle lõpuks selle albumi vähemalt tänaseks hoida ja kuulata andis. Mm.

Aga nüüd teine tähtis osa postitusest. Ma mõtlen ilmselt iga kahe päeva tagant ümber ja muudan plaane ja ei tea ise ka, mida teen. Alguses oli kõik paigas ja siis paisati kõik segamini. Igatahes nüüd, enne kui lõpuks check-ini ära teen, kirjutan üles ka, et igasuguseid segadusi vältida.
Ma siiski kaon neljaks päevaks Soome avarustesse (just nimelt kaon, sest avastasin eile õudusega, et mu armas-kallis roosa Sony Ericsson ei tööta. Niuks. Sellega peab midagi ette võtma.)
Pühapäeval olen Tallinnas - päeval sugulaste poolt ülevaatamiseks ja õhtupoole ehk, ma loodan, kostitavad Laura ja Nele mind enda juures. Esmaspäeval liigun Pärnusse, et järgmisel päeval taas lennata.

Mm...lähen naudin nüüd muusikat edasi. Kohe nii ei raatsi seda ketast tagasi anda. Muusika jääb arvutisse, jah, ma tean, aga füüsiliselt plaati käes hoida on hoopis teine asi ju. Ja seda albumit ei saa enam kuskilt. Pfft. Seega mida kiiremini ma klaviatuurist eemale saan, seda kauem aega saan neljaleheküljelist bookleti lapata-lugeda. Ihii. Ahh...

Näeme nädala pärast! xo

Today smells of rain and cocoa butter

Mugin ühe käega ananassitükke süüa, teises käes on tass chaid, läpakas balansseerib põlvepeal ja ise vahin välja hämarasse pärastlõunasse. Täna on terve päev väljas vihma lõhn olnud. July tuli ja näitas suure õhinaga oma uut väikest Nikoni Coolpix kaamerat. Tjah, ja mina vahin Vanaga tõtt ja mõtlen, et võiks eilsest paar udust ülesvõtet arvutisse tõmmata. Ehk on mõnel arusaadavalt peale jäänud ka mõni Dream Evili ja Hammerfalli onu, keda eile JM-ga Wolverhamptonis vaatamas käisime.

Nagu ikka sellistel puhkudel, jooksin töölt koju, sahmerdasin kiirkorras end valmis ja jooksin tagasi linna bussi peale. Tund ja 45 minutit hiljem asusime JM-ga Wolvesis otsima pubi, kus end maha istutada ja väikese joogi-söögiga kostitada. Polnud just suur üllatus, et igal nurgal ja pubis oli pikajuukselisi ja nahktagides tüüpe näha.

The Slade Room oli üsna pisike klubi päris väikese lavaga. Aga rahvast oli tolle ruumi jaoks just piisavalt. Lavale astusid eile õhtul kõigepealt Tribe, seejärel Dream Evil ja lõppeks Hammerfall, kellest mitte ühegi loominguga ma varem kursis polnud. Algas hästi ja aina paremaks läks. Eriti kui DE ajal kolmveerand rahvast "we are metal" skandeeris. Kogu asjal oli vaid üksainus suur AGA. Ma pidin 22.50 bussi peal olema, et linna tagasi saada. Seega nägin Hammerfalli setist vaid esimese poole. Oh, transpordi valud. Aga nii palju kui nägin, oli pöidlad püsti...või siiski horns up.

Südaööl mööda New Streeti bussijaama poole kiirustades leidsin end äkitselt KISSimaailmast. Särgid ja näomaalingud ja kõik muu taoline. Eh...ahjaa, eile õhtul oli KISS B'hami LG Arenal. Bussijaamast JM-ga (kes oli endale miski hilisema bussi B'hami sebinud ja seega ka kogu Hammerfalli seti ära sai näha, fänni õigus siiski ju) välja astudes rääkisime paar sõna mõnusate habemik-onudega (ok, ühel kolmest oli habe) juttu. Nood olla just Wolverhamptonisse teel. Tulid KISSilt. Linnadevahetus, eh. Igatahes, pärast selgitamist onule, et ma pole mitte rootslane, jätsime nad takso otsinguile ja jalutasime ise siia. Korterisse st. JM-i järgmine buss edasi Coventry'sse läks kell 3. Öösel jah. Sain imeilusad 3 tundi magada.

Sellest tulenevalt jõudsin hommikul tööle läbi Starbucksi, olles kuskil sügava väsimuse maailma imeilusal chai pilvekesel. Aga nagu me öösel mõlemad kinnitasime ja paika panime, on need rasked, tapva väsimusega hommikud tõestus sellest, et eelmine õhtu oli korralikult hea olnud. Vot. Ja meelde ei jää ju mitte rasked silmalaud hommikul vaid siiski eelnev õhtu keikkal. :)

Muuseas, Wolverhamptoni Broad Street on poole toredam kui B'hami Broad Street. Siinne on ööklubimaailma, pikk ja lai ja üsna ebameeldiv mulle. Wolvesi omal on eilne tore klubike, tätokasalong ja kariibi söögikoht.