Eelmisel laupäeval (kui, muuseas, möödus täpselt üks aasta päevast, mil siin bussijaamast hostelisse kõmpisin ja nullist alustasin) ei teinud peale linnatiiru ja interneti kingamaratoni eriti midagi. Puhkasin hilisest reede õhtust, mil paari töökaaslasega pubi-klubi tiiru tegime, ja ootasin sõnumit, mis lõpuks teatas, et ma pühapäeval Wakefieldi kaasa sõita saan.
Pühapäeval oli paar tundi autosõitu vahepeatusega Starbucksis (=chai latte=mina õnnelik) ja kastide tassimisega seekord klubisse nimega The Snooty Fox. Tundus too pisike ja õnnetu väljast ja tagantpoolt, aga kui sisse astudes kõlaritest Disturbed tervituseks karjub, siis ei saa miskit väga viltu olla. Pealegi oli klubi lagi T-särke täis ja seitel rippus paar kitarri. Riietusruumi polnud, seega süüa-juua ka mitte, aga õnneks oli üle tee kaks chippie't.
Tolle kena pühapäevase õhtu täitsid seega BB laval ja neiu Millie sünnipäeva tähistamine lava ees ja baarileti ääres (tal kaugelt rohkem kui mul). Pärast sai 20 minutit pitsat oodates jalgu kõlgutada, uuesti kaste tassida, neiu Millie kuidagi taksosse saada ja ise autosse vajudes kodu poole teele asuda. Kellaaegadest ei tea suurt midagi, aga pissipaus bensujaamas oli üliõigesti ajastatud. :D Jäin vist millalgi 4 ja 5 vahel hommikul magama. Olin suutnud esmaspäeva vabaks võtta ja nii ei teinud ka esmaspäeval peale mõne filmi ja sarja ("Antichrist", "Scrubs", "Simpsonid" ja miski põnev dok müütidest) vaatamise suurt midagi. Söök toodi ka sülle kätte. Mmmmõnus!
Pärast nelja täiesti tavalist päeva tööl jätsin tööriided nagisse rippuma, haarasin suure õlakoti ja marssisime kahe Danieli ja Kelly'ga bussijaama. Blackpool ootas....uuesti! Meile jäi kuutagusest külastusest väheseks, noh. Buss jäi üle tunni hiljaks ja oma pisikesse hotelli peretuppa jõudsime millalgi pärast kümmet õhtul, kui enamik väljasolevaid inimesi juba palju rõõmsamad ja vähem stabiilsed olid. Ise jõudsime keskööl välja ja pärast üht pubi ja kaht klubi millalgi viie paiku hotellituppa tagasi. Sinna vahele mahtus tantsu ja naeru ja saksakeelset vestlust võhivõõraga ja hulk fotosid Dani telefonis jne jne jne.
Laupäeval lahkusime hotellist tund aega pärast check-outi ja ees ootav päev vajas hilise õhtuni sisustamist. Ühele Danile tegi keegi tundmatu lind äkkrünnaku ja tekitas ta teksade säärele eriti jõleda ja suure pruuni laigu, tegime oma hullust nelikust toreda must-valge foto, käisime vaaterattal, sõime friikartuleid, seisime jalad pubis valuseks, meeletu uni oli, leidsime üles kino ja vaatasime filmi "Buried" (mina jään endiselt oma arvamuse juurde, et tegu on hea filmiga, mis siis, et mõni meessoost noor tola suutis idioot olla ja poole filmi ajal ainult poriseda ja toriseda), istusime taas hotellis ja käisime vist omanikule endiselt närvidele, sõime pubis õhtust (mulle jäätis, aitäh) ja külmetasime bussijaamas, oodates, mil juht ukse lahti suvatseb teha (miski probleem kellegi blondi neiu ja politseiga).
Ja kõige lõpuks, kui ma veidi pärast kolme öösel koduuksest sisse vajusin, püüdes eriti vaikselt kõike teha, tatsas minu toast meie külaline - Michael jälle - välja ja kolis oma voodipesu ja iseenda elutoa diivanile. Madrats katki ja July oli suutnud unustada, et ma kesk ööd saabun. Kolme karu tunne oli - kes mu voodis magand on?? Ja pühapäev? Jõudsin niikaugele kui poodi ja tagasi, et veidi süüa ja terve päev sarju-filme vaadata. Meeldiv ja vajalik.
Pühapäeval oli paar tundi autosõitu vahepeatusega Starbucksis (=chai latte=mina õnnelik) ja kastide tassimisega seekord klubisse nimega The Snooty Fox. Tundus too pisike ja õnnetu väljast ja tagantpoolt, aga kui sisse astudes kõlaritest Disturbed tervituseks karjub, siis ei saa miskit väga viltu olla. Pealegi oli klubi lagi T-särke täis ja seitel rippus paar kitarri. Riietusruumi polnud, seega süüa-juua ka mitte, aga õnneks oli üle tee kaks chippie't.
Tolle kena pühapäevase õhtu täitsid seega BB laval ja neiu Millie sünnipäeva tähistamine lava ees ja baarileti ääres (tal kaugelt rohkem kui mul). Pärast sai 20 minutit pitsat oodates jalgu kõlgutada, uuesti kaste tassida, neiu Millie kuidagi taksosse saada ja ise autosse vajudes kodu poole teele asuda. Kellaaegadest ei tea suurt midagi, aga pissipaus bensujaamas oli üliõigesti ajastatud. :D Jäin vist millalgi 4 ja 5 vahel hommikul magama. Olin suutnud esmaspäeva vabaks võtta ja nii ei teinud ka esmaspäeval peale mõne filmi ja sarja ("Antichrist", "Scrubs", "Simpsonid" ja miski põnev dok müütidest) vaatamise suurt midagi. Söök toodi ka sülle kätte. Mmmmõnus!
Pärast nelja täiesti tavalist päeva tööl jätsin tööriided nagisse rippuma, haarasin suure õlakoti ja marssisime kahe Danieli ja Kelly'ga bussijaama. Blackpool ootas....uuesti! Meile jäi kuutagusest külastusest väheseks, noh. Buss jäi üle tunni hiljaks ja oma pisikesse hotelli peretuppa jõudsime millalgi pärast kümmet õhtul, kui enamik väljasolevaid inimesi juba palju rõõmsamad ja vähem stabiilsed olid. Ise jõudsime keskööl välja ja pärast üht pubi ja kaht klubi millalgi viie paiku hotellituppa tagasi. Sinna vahele mahtus tantsu ja naeru ja saksakeelset vestlust võhivõõraga ja hulk fotosid Dani telefonis jne jne jne.
Laupäeval lahkusime hotellist tund aega pärast check-outi ja ees ootav päev vajas hilise õhtuni sisustamist. Ühele Danile tegi keegi tundmatu lind äkkrünnaku ja tekitas ta teksade säärele eriti jõleda ja suure pruuni laigu, tegime oma hullust nelikust toreda must-valge foto, käisime vaaterattal, sõime friikartuleid, seisime jalad pubis valuseks, meeletu uni oli, leidsime üles kino ja vaatasime filmi "Buried" (mina jään endiselt oma arvamuse juurde, et tegu on hea filmiga, mis siis, et mõni meessoost noor tola suutis idioot olla ja poole filmi ajal ainult poriseda ja toriseda), istusime taas hotellis ja käisime vist omanikule endiselt närvidele, sõime pubis õhtust (mulle jäätis, aitäh) ja külmetasime bussijaamas, oodates, mil juht ukse lahti suvatseb teha (miski probleem kellegi blondi neiu ja politseiga).
Ja kõige lõpuks, kui ma veidi pärast kolme öösel koduuksest sisse vajusin, püüdes eriti vaikselt kõike teha, tatsas minu toast meie külaline - Michael jälle - välja ja kolis oma voodipesu ja iseenda elutoa diivanile. Madrats katki ja July oli suutnud unustada, et ma kesk ööd saabun. Kolme karu tunne oli - kes mu voodis magand on?? Ja pühapäev? Jõudsin niikaugele kui poodi ja tagasi, et veidi süüa ja terve päev sarju-filme vaadata. Meeldiv ja vajalik.
...nüüd sulan ma oma GÜ sooja šokolaadisuflee sisse ära.
No comments:
Post a Comment