Pea terve kuu vaja jälle meelde tuletada ja kirja panna.
Lihavõtte nädalavahetus oli põnev ja sisaldas kiiret Londoni-külastust. Ja kõik see polnud üldse plaanis, mitte pikemalt kui mõni päev ette. Eelneval esmaspäeval võtsin taas ette rongisõidu Wolvesi, kus Civicu lavalaudu trampisid seekord Fury UK, Wolfsbane ja Saxon. FuK oli hää nagu alati ja suutsid terve suure saali täis rahvast korralikult n-ö üles soojendada. Enne Wolfsbane'i läksin poistele (ja nende emale, kes merchiga tegeleb) tere ütlema, olles veel mitte päris kindel, kas järgmist bändi väga näha tahan. Detsembris olid nad head küll, enne Wildheartsi, aga seekord ei tahtnud ma väga Blaze'i näha, kui päris aus olla. Esimesed paar lugu vaatasin-kuulasin ära, aga kesk "Did It For the Money" pressisin end läbi rahva uuesti saalist välja ja samade inimeste juurde juttu rääkima. Iroonia oli liiga suur ja halb. Saxonist nägin osa, sest olin lihtsalt liiga väsinud, et terve aeg seista. Ja millalgi kogu selle juturääkimise ajal suutsin nii Chris, Luke kui madame ema mind veenda Londonisse minema. Hmm.
Reedel läksin täiesti etteplaneerimata uuesti keikkale - kahe kuueteistaastase neiuga, tundes end saalis korralikult vanana. Viis bändi, kellest esimesed kolm suht kokku sulavad mälus, neljas enam-vähem oli ja peaesinejast jäi igale poole suur hunnik kuldset tolmu. Lõbus oli siiski. Ja meeldivalt varajane kojuminek, sest järgmisel hommikul oli vaja uuesti sama teed pidi bussijaama vaja minna. Soe oli, väga soe, ja päikseline, seega ei pakkinud õlakotti ega heitnud õlgadele midagi pikemate varrukatega kui T-särk.
London oli veel soojem ja umbne ja pärast pooleteisttunnist jalgsikõndi Shepherd's Bushi, oli Walkabouti jahedus ja veel jahedam klaas õllet eriti meeldiv ja teretulnud. Ja miks otse pubisse? Sest Fury'l oli seal kolme paiku pärastlõunal akustiline set enne õhtust suurt kontserti. Üllatavalt hästi sobisid nende lood ka sellises esituses. Veidi hiljem pubist väljas, kõrvalhoone uste kõrval piletijärjekorras oodates, hakkas vihma tibutama. Ka mõnus vaheldus. Õnneks asus hotell viie minuti kaugusel. Mõned tunnid hiljem olime tagasi samas kohas, saalitäie väga entusiastliku rahvaga - ja Inglismaa lipuga, mille väljast päästnud olin, lebas teine nukralt seal. Pealegi, oli St George's Day, seega täiesti sobiv.
Pühapäeval sai kenasti sisustatud kena jalutuskäiguga Hyde Parki. Paus. Edasi mööda Oxford St-i (mille suur hulk poode olid suures osas pühade tõttu kinni) ja veel miskit tänavat pidi kiire ümbernurgakäiguga Piccadilly'le ja Green Parki, kus lõpuks end toita sain ja enne kojuminekut paar tundi raamatu seltsis veetsin. Ikka veel oli väga soe.
Järgnev nädal oli vaid kolmepäevane - töö suhtes, sest esmaspäev oli pühade, reede pulmade pärast vaba. "Where there's a Will, there's a day off" teatasid T-särgid. Igal pool olid lipud, tänavapeod, ja vist kõigi pubide, kohvikute ja kaubamajade teleekraanid BBC 1-le lülitatud. Ise ärkasin pärast neljapäevast väljaskäimist kümne paiku, et end kiiresti riide panna ja linna jalutada, et seal suurelt ekraanilt riigi suursündmust vaadata. Sinna kogunenud rahvale jagati väikseid lippe, millega entusiastlikult lehvitati iga kord, kui keegi kuninglikust perest ekraanile ilmus. Esimesed pilgud Kate'ile (ja kleidile, mida kõik kannatamatult näha ootasid - oli see ju riigisaladus peaaegu ju olnud) ja rahvast käis läbi rõõmus ohe. "Ohhh...," kui neiu rahvale lehvitas, itsitused, kui Harry üle õla kiire pilgu viskas, ja päris palju pisaraid kõikjal ümberringi. Ja täiesti oodatult ja paar šampanjapudelit, mis avatud said. Minu täiesti eksprompt-minekule vastupidiselt olid paljud tolle päeva ja trepilistumise korralikult ette planeerinud. Pärast pulmi, veel kolm vaba päeva, mille jooksul sai korra kinos käidud ("Insidious", mis üle pika aja enam-vähem korralikult hirmu nahka ajas) ja palju Nikki raamatut loetud sai. "This Is Gonna Hurt" saabus nimelt paar päeva varem ja ma suutsin end sellesse täiesti ära kaotada - nii lugemisse kui fotodesse. Neetult andekas härra siiski.
Ahhaa, ja tollel pühapäeval tassisin linnast koju pisikese raamaturiiuli. Need kümme kilo ja 20 minutit jätsid paar sinikat käsivartele, aga lõbus hakkas siis, kui kõik osad pakist välja võtsin ja kruvikeeraja haarasin. Tuli meelde, kuidas lapsena koduõues haamriga naelu puuklotsidesse taotud sai või oma toa sahtleid-kappe kokku monteeritud. Ise tehtud, hästi tehtud, eks? Riiul püsib siiani koos ja on kenasti raamatute, muusika ja filmidega täidetud.
Sel neljapäeval käisin taas Wolvesis. Seekord laval neli bändi, saal palju väiksem kui eelneval korral, ja oodatuimaks peaesineja, mitte esimene soojendusbänd. Too esimene grupp oli kohalik ja tundmatu, aga mitte halb. Teise nimeks Collision Process ja nood olid paremad kui esimesed, suutes kuidagi segada veidi progret kurjaga. Romeo Must Die (bänd laval, mitte film) oli veel parem - palju testosterooni (tattood, musklid, higi ja kuri vokaal) ja circle pit, mis paaril korral ka mind esimese rea inimeste otsa lennutas. Piti kõrvaltvaataja võlud, noh. The Defiled - kaua oodatud ja palju kuulatud Murderdollsist alates, kui nad ootamatult saalilavalt mängimas leidsin, ja need helid liiga head olid, et unustada või ignoreerida. Mmm. Ka seekord ei pidanud karvavõrdki pettuma, ehk võib-olla ainult selles, et nad kell kümme lavale tulid ja vaid viiskümmend minutit mängisid. Aga siiski - need viiskümmend minutit olid paarist tehnilisest veast möödavaadates ülihead. Nojah, kui trummikomplekt koost laguneb, ei saagi tegu olla halva keikkaga ju.
Täna hommikul sadas tundide viisi tihedat vihma, mida nädalaid juba nähtud polnud, ja õhk väljas rõdul oli nii kerge ja värske. Telekas näitas laupäevahommikust kokasaadet (Michel Roux Sr-i kirsi meringue....mmm, nämma), pärast mida F1 kvalifikatsioon ootas. Teine ring. Aeg blogide täitmine lõpetada ja pilk ekraanile suunata.
