Sunday, January 23, 2011

5AM on the bathroom floor

Harjun ikka veel uutmoodi juustega. Ei tea, kauaks jätan, aga hetkel on nii. Oeh. Ja viimasest postitusest on nii kaua möödas.
Too nädalavahetus, mis tõotas hea tulla enne jõule, oligi hea. Lumi, takso, JB's ja BB keikka. Paar päeva hiljem Wolfsbane ja The Wildhearts, siis õhtusöök Nando's ja "The Tourist". Öine sõit lennujaama ja läbi lume koju Pärnusse. Jõulud, lumekuhjad, gängijõulud, Tallinn Kristi, Nele ja Lauraga ja tagasi siia, kus lumi oli kadunud.

Uuest aastast alates on olnud päris mitu väga toredat õhtut ja ööd väljas täitsa erinevate inimestega ja veidi draamat, mis tegelikult on üsna naeruväärne, seega selle jätan puutumata. Too nädalavahetus algas halba klubiringiga Broad St-l, aga läks laupäeval paremaks Scruffy'ga ja lõppes kinos - "The King's Speech". Hea, hea, hea.
Sellele järgnes tantsuline reede Actressis Kellie'ga. Ja DJ tõmbas mu rahva seast kõrvale oma puldi äärde, et teatada, kui lahe tattoo mul on. Ta enda albumitaskut kaunistasid samad kolm hüplevat jänest. Thumbs up!
Tolsamal pühapäeval tegin poetiiru ja jõudsin koju saabastega, mille eile hommikul ärgates vannitoa põrandalt täpselt nii leidsin, nagu fotol. Ei tea, millal reedel...laupäeva varahommikul koju jõudsin, ehk oligi viie paiku. Too reede oli veider. Algas jubedalt samas klubis sama jubeda muusikaga, kus kaks nädalat varem, ja kust ma pärast kaht mitte väga meeldivat tundi lihtsalt välja jalutasin, jättes kolm noormeest/töökaaslast sinnapaika. Scruffy, üksi ja hea. Hea muusika. Sealt edasi heas seltskonnas edasi Subside'i, mis on vist umbes kuueni hommikul lahti. Veel toredam.
Ja eile tegime lühikese ja kiire pubitiiru minu valitud kohas "minu" muusikaga ja kellelgi polnud midagi selle vastu öelda. Vot. Aga kuna keskööks jäin ilusti magama, siis läksid silmad hommikul kell 8 lahti ja enam und polnud. Õudne, tegelikult - pühapäeva hommikul kell 8 üles tõusta.



Enne uut aastat leidsin hullupööra laheda koti:



Poisid on Brasiilias. Randade ja ookeani lähedal. Soojas. Ok, üleujutuste kohapealt ei kadesta neid teps mitte, veidi hirmus on mõelda ka. Aga ikkagi.