Oli mõnusalt soe ja päikseline reede pärastlõuna, jalutasin läbi turu, kõigi selle imetoredalt värskete lõhnade ja tundsin, kuidas kõht korises. Aga tol hetkel otsustasin, et ootan kuni Londonini - mõte vürtsikatest samosadest oli liiga peibutav, et end varem millegi muuga täita. Keskööl vaatasin alla tumedasse vette, üles täiskuu poole, hingasin sügavalt sisse - mereõhk siiski -, kerge Guinness ja raamat (tagasi ühe lemmiku, Bourdaini juurde). Mõned tunnid hiljem, astusin bussit välja jahedasse Brüsseli varahommikusse. Kell oli liiga vähe üldse millegi tegemiseks, ja nii veetsin paar tundi rongijaamas raamatu ja teetopsiga, enne kui pikemat teed pidi kesklinna poole jalutasin. Kuna mingi osa minust elas sügavalt Bourdaini raamatus, siis naeratasin tahtmatult, kui hommikusi kala- ja muude mereelukate saadetised kastide kaupa poodidesse ja restoranidesse tassiti. Kalalõhnadest eemal, kesklinnas levisid teised aroomid. Kõigil vanalinna osa tänavail keerlesid magusad vahvli- ja šokolaadituuled ja pea iga kohvik ja brasserie oli pungil täis. Istusin isegi ühte väiksemasse neist, kus kaks vanemat prantsuse keelt kõnelevat, pisut kulme kortsutavat härrat laudade vahel sebisid. Minu laual maandus Liege vahvel maasikatega.
Raske on neil tänavail mitte end hästi tunda, kui päike paistab ja igalt poolt vaatab poeakendelt vastu šokolaad, eri värvi pakendites, eri kujudes ja suurustes ja maitsetes. Aga ehk on see üleküllus, mis ei sunni igast teisest poest kotitäit endaga kaasa vedama. Jalutasin paar tundi ringi, nautisin nädalase puhkuse algust, olin endaga väga rahul, et olin siiski otsustasin tolle väikese nädalavahetuse reisi ette võtta - isegi, kui see tõotas küllaltki unevaba tulla.
Pärastlõunal istusin rongi ja veidi rohkem kui tund hiljem olin Deinzes. Õigemini, tolle linna rongijaamas, linnast endast ei teadnud midagi ega näinud midagi muud. Õnneks oli bussipeatus sealsamas ja nii sõitsin täitsa kohaliku bussiga edasi Lotenhullesse, tee kõrval talus ja lehmad, teel kohas-kahes munakivid. Bussijuht peatas, viipas mulle ja teatas, et see on minu peatus. Hmm. Väike ja täiesti vaikne külatänav, majad - jah, inimesed - ei. Ja siin pidi toimuma festival kümne bändiga?! Ma polnud ometi vales kohas keset tundmatud Belgia küla....? Tänava nimi oli õige, küla nimi oli õige, niisiis hakkasin astuma ja sain õige pea aru, et tegu oli õige kohaga - ühest mehest bändisärgis ja mootorrattast piisas. Kümme sekundit hiljem nägin pisikest gruppi tuttavaid pikajuukselisi, haarasin telefoni ja teatasin, et ma olen kohal.
D. ilmus nurga tagant, juhatas mu bäkkari poole ja andis mulle mu kaardi. Wizzfest Crew. Jahedast õllest ja toolist piisas, et ma end taas veidi inimesena tundma hakkasin. Seejärel läksime D., Nico ja Claudioga pagariäri otsima. Leidsime kaks pubi, kiriku ja sildi noolega lossi poole. Loss! Saiakesed unustatud, jalutasime mööda kohati eriti mudast teed metsa all, päike, linnud ja metsalõhnad, ning otsisime lubatud lossi. Aga loss polnudki loss. Kui lõpuks kohale jõudsime, nägime heleroosat hoonest, mis võis heal juhul mõis olla. Olgu, ta oli veega ümbritsetud, aga lossi ei meenutanud ta oma kahe pisikese torniga küll ja - heleroosa! Claudio nimetas tolle maja sobivamalt ümber geilossiks, kus toimuvad paraadijärgsed peod. Hakkasime arutama erinevaid õudusfilmide süžeesid, kus väiksest grupist matkajates keset metsa järsku inimesi kaduma hakkab. Tjah. Selle peale hakkasime tagasi küla poole liikuma, aga teepeal arenes teine süžee/klišee - black metal video, kus noor blond neiu tuuakse ohvriks misiganes jumalale. Hmm...ma olin ainus blond ja neiu ja neist tunduvalt noorem ka. Privileegid, privileegid.
Pagariäri leidsime üles küll, aga alles tagasiteel ja selleks ajaks oli pood ammu kinni. Mis muud kui tagasi festivalisaali, osta väljast letist friikartuleid ja seejärel end treilerist sisse kantud väivoodisse pikali visata ja põõnata.
Õhtul ootas ees veidi paanikat ja planeerimist, kuidas täpselt ja kellega Carmen pärast keikka lõppu (nii poole kahe paiku öösel) Brüsseli ligidale lennujaama viia, õhtusöök friikartulite ja salatiga, natuke üht ja veidi teist bändi ja keskööl BB. Teades, mida ma siis juba teadsin, nii palju kui keegi neist üldse kõigest sellest teada võis, polnud nende parim laval oldud poolteist tundi, aga ehk seepärast sain aru vigadest, mis siin-seal ette tulid. Sain aru sellest tohutust väsimusest, mis ulatus kaugemale kontsertist ja vähesest unest tuuril, mis D. näolt vastu vaatas, kui ta enne kiiret pakkimist korraks puhkama istus. See oli hirmutav ja kurb, too ilme.
Head aega ja kuni järgmise nädalani Fury UK poistele, autosse ja teele, õllepudel käes, püüdes kõigest väest silmi lahti hoida. Ei õnnestunud. Ärkasin korraks kuskil bensiinijaamas, aga isegi tühja kõhuga ei suutnud end välja süüa ostma vedada, ja jube külm oli ka. D. tõi tagant magamiskoti, mille endale suure tekina Nicoga peale tõmbasime ja edasi magasime, kuni lennujaamani, kus kell pool neli - täpselt siis kui oli vaja -, Carmenile ciao öelda. Ärkasin taas kell seitse hommikul keset Antwerpenit hosteli ees. Koperdasime treppidest üles, seintel erinevate bändide fotod, mida vaevu märkasin, ja maandusime kolme narivoodiga hostelitoas. Luugid kinni ja head ööd.
Uuesti ärkasin pärast keskpäeva ja nägin esimese asjana Mötley Crüe'd. Seinale kirjutatuna. Kiire dušš ja kammitud juuksed tundusin eriti mõnusad. Tund hiljem lehvitasin head aega, kalli ja uuesti treppidest alla. Hostel ise on rokk-klubi kohal ja seega väga mugav esinevatele bändidele ja kaugelt tulijatele. Igatahes jalutasin järgmised paar tundi Antwerpenis, vahvlilõhnade asemel pitsalõhnad, aga siiski päike ja soe, siin isegi veidi vett laia kanali näol, mille ääres tsipa istusin ja mõtlesin, et Euroopa mandrilinnade vanalinnad on nii tohutult armsad ja mõnusad, kuidagi väga hubased. Veel üht sooja, magusat vahvlit mugides jalutasin rongijaama poole reedel tekkinud äkkmõtte tõukel.
On tuttav torn? Nagu millalgi hiljem D.-le seletasin, ei külasta ma just tihti kohti, kus filmitakse suuri Hollywoodi filme. Seega, kui juba Belgias olin, siis miks mitte tunnikese kaugusel olevat Brügget külastada? Saabusin pühapäeva pärastlõunal ja suure hulga vastujalutavate inimeste pärast kartsin, et ehk on linn nüüdseks inimtühi. Aga ei - suveniiri- ja šokolaadipoodidega pikitud vanalinna madalate majadega tänavale jõudes leidsin eest korralikult suure inimhulga. Jalutasin tänavail, kanalite ääres, ja jõudsin lõpuks ringiga tagasi tollele platsile, mille kolmes küljes olid tihedalt üksteise kõrval välikohvikud ja -restoranid. Istusin ühe sellise nurgalauda, küljega torni poole, ja tellisin toredalt jutukalt härralt veidi süüa ja küsisin heade kohalike õllede kohta. Ta näitas pikast nimekirjast mulle kolme nime, millest üks - Delirium - nii hästi kõlas, et ma edasi ei mõelnudki. Pudel, mis nüüd mu aknalaual seisab (küll mitte kohvikust, vaid hiljem Brüsselist pisikeset poest ostetuna), on beež ja sinine, ja millel on roosad elevandid. Otsige wikist delirium nocturnumi kohta, siis saate aru. Õlle ise oli oi kui hea ja oi kui kange, noh, minu jaoks, kes siit kuskilt 8.5%-st heledat õlut ei leia. Omlett seente, salatikuhja ja imehea leivaga oli ka just see, mida vaja, ja mis oli nii toredaks lõpuks nii toredale nädalavahetusele.
Ees ootas rong Brüsselisse, buss ja praam Londonisse, ja lõpuks buss tagasi Brumi. Vahvlilõhnad olid kaugel, terve kuhi tohutult häid mälestusi mõtteis, padi pea all pärast kolme pea unetut ööd.
