Nädalavahetuse veetsin vaid enda seltsis, käies läbi raamatukogust ja siis, raamat (Zafoni "Tuule vari" - aitäh, neiud :)) käes, astusin esimest korda kunstimuuseumisse sisse. Jalutasin umbes poole sellest läbi, jättes ülejäänud järgmiseks korraks. Veider, kuidas isegi mitte vähese rahvahulgaga muuseumides ja galeriides on siiski nii vaikne ja rahulik. Isegi sammud, mis muidu taoliste kõrgete lagedega ruumides kajaks, on justkui summutatud ja tasased. Keegi ei räägi väga ja kui, siis ainult väga vaikselt. Eriti tore oli väljapanek lasteriietest ja nende kujutamisest kunstis, nt pisikesed lastesaapad 19. sajandi keskpaigast. Päris ebamugavad tundusid.
Eraldiasuvas saalis käisin Steve McCurry fotode väljapanekut vaatamas. Pildimaterjali Afganistanist ja Indiast, kakskümmend aastat tagasi ja veidi hilisemast ajast. Mõni oli lõbusam, teine kurvem, aga kõik niivõrd erksad ja värvilised. Näiteks seepiavärvi taustal, keset liiva ja ledavat tolmu gruppi kogunenud kõige kirkamates punastes rõivasted naised. Too kuulus portree tüdrukust, kelle rohekad silmad on nii hirmsalt läbitungivad. Ja väike tumedasilmne poiss, kes, pisarad mööda põski alla voolamas, mängupüstolit pea vastu hoiab. See viimane on nii ehmatav, et keegi ei osanud väga midagi öelda. Mina vahtisin sõnatult, silmad pärani, ja jälgisin, kuidas teised, kes mitmekesi juteldes selle fotoni jõudsid, järsku vait jäid ja enam miskit öelda ei osanud.
Pühapäeval suutsin end raamatut lugema kaotada. Kodus, Starbucksi mõnusas pehmes tugitoolis kahe tassi chai lattega, siis jälle kodus. Hea, hea, hea ja võib-olla veel parem seetõttu, et tundsid mõne nimetatud koha Barcelonas ära - selle väikse naeratusega, kui trükitud sõna nähes mälupildid silme ette vupsasid.
Ja eile:
No comments:
Post a Comment