Enne neljapäeval pärast tööd Windsorisse minemist polnud ideepoegagi, et neljapäeval pint ette võtta ja nädalavahetuseks tuju valmis seada. Aga tuli välja nii, et neli väsinud tööinimest jäid mõneks heaks tunniks sinnasamasse laua taha istuma ja jooki rüüpama ja juttu vestma.
Reedeks olid mul aga nii kindlad plaanid tehtud, et mitte kellegi mitte ükski teine plaan ei tekitanud mus mingit tahtmist midagi muud teha. Kodus oli seekord piisavalt aega endale veidi viisakam väljanägemine muretseda kui võileivalõhnaline tööriietes higipomm (nagu me tavaliselt päeva lõpus kõik oleme) - kleit ja kingad (needsamad lukkudega tapjaollused allpoolt). Polnud eal varem bussis numbriga 37 liigelnud ja mõni linnaosa tekitas pisikese kultuurišoki, aga see selleks. Kuidagi ummikutevaba minek oli ja jõudsin ilmselgelt liiga vara kohale, sest Route 44 uksed oli veel väga kinnised. Tagahoovis muidugi mitte ja sinna mind D. ka kenasti juhatas. Õdusas restoraninurgas oli soe ja mõnus, mõned tuttavad näod ja mõned uued. BB oli pärast kuuajast pausi ja uue setlistiga väga tore taas.
Kuna bussid lõpetavad vist igal pool liikumise liiga vara, siis haarati mind autosse kaasa ja õhtu lõppes kella 3 paiku india söögi tarbimisega ülal Oldbury's. Majatäis näljast ja väsinud rahvast. Pisike Stripe jooksis alla vaatama, mis toimub ja kes kohal on. Ta on liiga armas, noh!
Jõudsin laupäeval tsipa enne kella 2 päeval koju, leidsin külmkapist natuke süüa, broneerisin paar piletit, vahetasin riided ja marssisin jälle välja. Kesklinn oli rahvast pungil täis, sest reedest pühapäevani toimus meil artsfest, millest ma täiesti ilma jäin (v.a siis rahvamassis), aga polnud hullu. Mind ootas ees rongijaam ja pärast tund ja neliteist minutit kestnud sõitu hakkasin Sheffieldi avastama. Või siis teed rongijaamast Corporationi klubisse, mille tagauksel tervitas mind (nagu liiga tihti juhtub), suitsu tegev Jay. Klubi ise meenutas suuruselt kilukarpi ja sinnajäämise ja heliproovi asemel tegin Jane'ga väikese jalutuskäigu mööda miskit suuremat tänavat. Nägime ilmaratast, veidrat second-handi ja paari pubi, enne kui meid teavitati proovi lõppemisest.
Potsatasin mõnusalt diivanile istuma, papptaldrikul paar pisikest porgandit, hernest ja kartulit (kana jäi minust puutumata) ja lasin Jay'l endast paari minuti jooksul, tal eriti õnnelik ja idiootne ülepingutatud kunstniku ilme näol, portree joonistada. Päris vägev sai. Parem kui 10-sekundi ponnistused nii Jay'lt kui Dave'lt Claudiost. Haa!
All klubis aga jõudis The Mercy House lavale ja jäin neid vahtima. Just, vahtima, sest laulja oli blond, noh. Hahah. Lootusetu juhtum. Igatahes - kohtasin taas Millie't, keda tean SOS Festist, ja Phili, kes ka eelmisel õhtul (küll hullumeelse hilinemisega) kohal oli. Loopisime neiu Millie'ga natuke juukseid esireas, sest kuradi hea oli. Parem kui eelmisel õhtul minumeelest. Aga neetult vara lõppes kogu see asi, sest kell 11 pidi saal klubiõhtuks tühi olema. Aitasime Carmenil merchi kokku pakkida ja autosse tassida, lehvitasime ja kallistasime kõigile head aega ja jalutasime rõõmsalt klubisse tagasi. Mu oranž AAA käepael tagas mulle ilmselgelt igasuguse ligipääsu ka pärast keikkat. :D
Muusika, mida DJ suuremas ruumis mängis, oli väga, väga hea ja tantsida saime niimoodi peaaegu head kaks tundi - vahepausidega baarileti ääres ja õues n-ö värskes õhus. All fun and rock'n'roll. Veidi enne kella 2 öösel istusime autosse ja Millie hakkas mu bussijaama otsima. Kaugel oli too ja juba kesklinnast välja saamine oli paras ülesanne kõigi nende ringteede ja muu jamaga. Minut enne bussi väljumist nägime silti jaama nimega ja nii ma jooksin, keset ööd, saabastes, jooksin, et avastada, et buss hilineb. Ja korralikult. Õigemini - õige buss oli kuskil teepeal otsad andnud, selgitas Edi suunduva bussi juht, ja meile saadeti 50 minutit hiljem teine buss. Need 50 minutit veetsin katusealuses toolil istudes ja külmetades, väsinud ja näljane, hoides end toreda sms-vestlusega ärkvel (haha, leidus keegi, kes nii ajuvabal ajal nii ajuvaba juttu suutsis rääkida). Jõudsin kell pool kuus koju ja voodi tundus parim koht maailmas. Soe, noh!
Silmad hüppasid liiga vara lahti, natuke pärast üheksat hommikul, sest Daria sättis end tööle valmis ja segu föönist, kiiretest sammudest, köögihäältest ja hõikamisest erinevatest tubadest ei piisavalt vali, et mind äratada. Pff. Enne 10 saabus vaikus ja nii sain keskpäevani kerra tõmbunult teki all imelises teadmatuses magada. F1 suutsin ka edukalt ära unustada - selle asemel olin linnas söögijahil. Ülejäänud õhtu möödus "Criminal Mindsiga". :)
Reedeks olid mul aga nii kindlad plaanid tehtud, et mitte kellegi mitte ükski teine plaan ei tekitanud mus mingit tahtmist midagi muud teha. Kodus oli seekord piisavalt aega endale veidi viisakam väljanägemine muretseda kui võileivalõhnaline tööriietes higipomm (nagu me tavaliselt päeva lõpus kõik oleme) - kleit ja kingad (needsamad lukkudega tapjaollused allpoolt). Polnud eal varem bussis numbriga 37 liigelnud ja mõni linnaosa tekitas pisikese kultuurišoki, aga see selleks. Kuidagi ummikutevaba minek oli ja jõudsin ilmselgelt liiga vara kohale, sest Route 44 uksed oli veel väga kinnised. Tagahoovis muidugi mitte ja sinna mind D. ka kenasti juhatas. Õdusas restoraninurgas oli soe ja mõnus, mõned tuttavad näod ja mõned uued. BB oli pärast kuuajast pausi ja uue setlistiga väga tore taas.
Kuna bussid lõpetavad vist igal pool liikumise liiga vara, siis haarati mind autosse kaasa ja õhtu lõppes kella 3 paiku india söögi tarbimisega ülal Oldbury's. Majatäis näljast ja väsinud rahvast. Pisike Stripe jooksis alla vaatama, mis toimub ja kes kohal on. Ta on liiga armas, noh!
Jõudsin laupäeval tsipa enne kella 2 päeval koju, leidsin külmkapist natuke süüa, broneerisin paar piletit, vahetasin riided ja marssisin jälle välja. Kesklinn oli rahvast pungil täis, sest reedest pühapäevani toimus meil artsfest, millest ma täiesti ilma jäin (v.a siis rahvamassis), aga polnud hullu. Mind ootas ees rongijaam ja pärast tund ja neliteist minutit kestnud sõitu hakkasin Sheffieldi avastama. Või siis teed rongijaamast Corporationi klubisse, mille tagauksel tervitas mind (nagu liiga tihti juhtub), suitsu tegev Jay. Klubi ise meenutas suuruselt kilukarpi ja sinnajäämise ja heliproovi asemel tegin Jane'ga väikese jalutuskäigu mööda miskit suuremat tänavat. Nägime ilmaratast, veidrat second-handi ja paari pubi, enne kui meid teavitati proovi lõppemisest.
Potsatasin mõnusalt diivanile istuma, papptaldrikul paar pisikest porgandit, hernest ja kartulit (kana jäi minust puutumata) ja lasin Jay'l endast paari minuti jooksul, tal eriti õnnelik ja idiootne ülepingutatud kunstniku ilme näol, portree joonistada. Päris vägev sai. Parem kui 10-sekundi ponnistused nii Jay'lt kui Dave'lt Claudiost. Haa!
All klubis aga jõudis The Mercy House lavale ja jäin neid vahtima. Just, vahtima, sest laulja oli blond, noh. Hahah. Lootusetu juhtum. Igatahes - kohtasin taas Millie't, keda tean SOS Festist, ja Phili, kes ka eelmisel õhtul (küll hullumeelse hilinemisega) kohal oli. Loopisime neiu Millie'ga natuke juukseid esireas, sest kuradi hea oli. Parem kui eelmisel õhtul minumeelest. Aga neetult vara lõppes kogu see asi, sest kell 11 pidi saal klubiõhtuks tühi olema. Aitasime Carmenil merchi kokku pakkida ja autosse tassida, lehvitasime ja kallistasime kõigile head aega ja jalutasime rõõmsalt klubisse tagasi. Mu oranž AAA käepael tagas mulle ilmselgelt igasuguse ligipääsu ka pärast keikkat. :D
Muusika, mida DJ suuremas ruumis mängis, oli väga, väga hea ja tantsida saime niimoodi peaaegu head kaks tundi - vahepausidega baarileti ääres ja õues n-ö värskes õhus. All fun and rock'n'roll. Veidi enne kella 2 öösel istusime autosse ja Millie hakkas mu bussijaama otsima. Kaugel oli too ja juba kesklinnast välja saamine oli paras ülesanne kõigi nende ringteede ja muu jamaga. Minut enne bussi väljumist nägime silti jaama nimega ja nii ma jooksin, keset ööd, saabastes, jooksin, et avastada, et buss hilineb. Ja korralikult. Õigemini - õige buss oli kuskil teepeal otsad andnud, selgitas Edi suunduva bussi juht, ja meile saadeti 50 minutit hiljem teine buss. Need 50 minutit veetsin katusealuses toolil istudes ja külmetades, väsinud ja näljane, hoides end toreda sms-vestlusega ärkvel (haha, leidus keegi, kes nii ajuvabal ajal nii ajuvaba juttu suutsis rääkida). Jõudsin kell pool kuus koju ja voodi tundus parim koht maailmas. Soe, noh!
Silmad hüppasid liiga vara lahti, natuke pärast üheksat hommikul, sest Daria sättis end tööle valmis ja segu föönist, kiiretest sammudest, köögihäältest ja hõikamisest erinevatest tubadest ei piisavalt vali, et mind äratada. Pff. Enne 10 saabus vaikus ja nii sain keskpäevani kerra tõmbunult teki all imelises teadmatuses magada. F1 suutsin ka edukalt ära unustada - selle asemel olin linnas söögijahil. Ülejäänud õhtu möödus "Criminal Mindsiga". :)
Kael on siiani valus ja väike väsimus on veel kontides, aga see-eest oli nädalavahetus 110% tore.
Kuhu, millal ja kuidas järgmine kord?
Kas foto Pärnu rannapromenaadilt?
ReplyDelete