Mynewshoes

Bershka spring/summer 2010. £7.

:)

The weekend before

Annu magas pooleldi, ärkvel osaga krõbistas Dorritoseid süüa, Liina sõi ka neidsamuseid, mõlemal meil oli purk Stellat, filmiks "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" - ja ikka jäime kõik filmi eri etappides mõnusalt magama.

Too juustukook oli meil reedel ja laupäeval seltsiks. Kuna ma kunagi ei mäleta, mis retsepti järgi ma oma juustukooke teen, otsisin seekord ka uue, ühe eriti tunnustatud ja f-sõna armastava kokaonu oma, ja, noh, ennast peab ikka kiitma - tegid seda teisedki - päris hea tuli. :)

Laupäeval tegin pärast linna- (muuseum, raamatupood ja Primark) ja pubitiiru (Actress) kell 2 öösel väikese jalutuskäigu ja suutsin veel mõned head tunnid üleval passida, sest und polnud ja sms-suhtlus oli ka huvitav. :D

Pühapäeval ostsin tulevaks nädalavahetuseks kleidi, 4 naela. Blackpool, kuuldavasti, pole rohkem kulutamist väärt, küll aga pidavat seal hullupööra nalja saama. :D

Midweek

Nagu igal kolmapäeval, helises täna ja helises eelmiselgi nädalal punkt kell 10 hommikul tuletõrjealarm. Tavaliselt kestab see paar valju momenti, sest tegu on rutiinse testiga, kas alarm toimib. Eelmisel nädalal aga ei tahtnud see asjandus mitte vait jääda ja pärast minutit kohmakate naeratustega ringivaatamist ja üksteisele küsivalt otsavaatamist, marssisime uksest välja ja üle tee oma kogunemispunkti. Vähem kui kümne minuti pärast saime tagasi sisse, sest punane kukk tegutses ilmselgelt kuskil mujal (suitsu polnud kuskilt näha), aga alarm karjus veel kümme minutit edasi. Kõrvadel hakkas valus.

Igatahes oli (ja on) kolmapäev nädala keskpunkt, päev, mil võib veel eelmisele nädalavahetusele mõelda ja juba uut planeerida. Nädal tagasi mõtlesin veel eelnenud reedele, mil Dave'ga üle pika-pika aja uuesti kokku saime, keset parki, ja Scruffy'sse bände vaatama läksime. Ei teadnud bändidest midagi enne, aga päris hea oli. Üks pikajuukselistest koosnev grupp suutis oma meeletult pikaks veninud soundcheckiga väga spinal-tap-situatsiooni tekitada. Puhas kuld. Naerda sai.

Ja ette planeerisin tol kolmapäeval reedet, mil pärast tööd jälle hästi palju kiirustada sai. "Hurry, hurry, hurry...and then wait." Nagu reedeti ikka juhtub vahel. Seekord, pärast toredaid kinnitusi neljapäeval telefoni teel (kohast, kus septembris siiatulles head mitu päeva veeta sain ja mis nüüd vaevalt 15 minuti kaugusel on, st siis stuudiost, kus bänd seekord proovi tegi), et mul on vaja end vaid Bulldog Bashile kohale vedada ja kõik muu on korras, jooksin siis reedel töölt koju ja tagasi linna rongile, et Stratfordi sõita. Jah, seesama Shakespeare'i linnake, mida ma paari hetke jooksul vaid taksoaknast nägin. Festar asus ise 6 miili linnast väljas. Sinnajõudes sain minutiks küüti kahelt tüübilt valges minibussis, kes mind väravani oma lahtises külgukseaugus sõidutasid. Härrased, noh. Mida muud motika- ja metalifestivalilt oodata on??
Väikses bäkkarimajas ootas ees mõnus seltskond, õlle ja võileivad (nooo kuulge, see on mõnitamine, noh - reede õhtul ikka vahib töö vastu). Pärast väikest istumist ja peaaegu jaki põlemapanemist radikal, kui meeletu paduvihmahood järele jäänud oli, läksime Carmeniga teed lava ette otsima. See käis läbi ülisuure telgi lava tagant ja kõrvalt. Rahvast oli palju, Blaze heahea nagu alati, uus trummar selleks korraks ja puha, ja paar tüüpi arvasid pärast, et me oleme kahekesi nii kenad, et võiks meid fotole kutsuda. Nojah.
Customid jäid mul nägemata, sest Mauricioga härraseid vennakesi otsides läks aega ja lõpuks oli ühel neist veel vaja endale jook tuua ja veel aega kulutada. Telk pandi meie ninade ees kinni. Halb. See-eest viidi mind lohutuseks meeletult kõrgele, vurri meenutavale atraktsioonile, mis meid kahte kiiiiiiiiresti üles õhku viskas ja siis üles-alla loopides veel üle pea keerutas, nii et taevas, tuled, maa ja inimesed kõik üheks rattaks sulasid. Arvasin enne teisi inimesi üles loobituna nähes, et mul hakkab kas paha või lasen hirmust püksi, aga hästi läks. Paremini veel - see oli hiiglama tore. Adrenaliin ja kõik see. Ma ei suutnud pärast totakalt naeratamist jätta.

Kaks toredat reedet ja vaikset nädalavahetust seega. Peamiselt tsipa linnast väljas. Ja mõlemad meeletult armsa noore neiuga, kel nimeks Stripe. Väike Jack Russelli kutsikas. Liiga armas tegelane.

Seekord on ka hea nädalavahetus tulemas. Annu ja Liinaga. Ja minu suured küpsetamisplaanid läksid luhta - ahi ei tööta. Tüüpiline. Kuid pole peaaegu seda köögimööblitükki kasutanud ja nüüd, kui tahan, ei toimi too. Seega vean koju suure koguse mozzarellat, basiilikut, ciabattasid, maasikad, viinamarju jms taolist ja küll elame üle. Hommikuks röstsai tomatikastmes ubade ja praemunaga või pannkoogid. (Too esimene on poplaarne inglise hommikusöök, muuseas, jah.)

Novot, kui juhtub nii, et silma jääb näitleja, kes peaasjalikult action-filmides mängib ja neetult hästi siis oma võitluskunstide oskusi näitab, ei jää muud üle, kui need filmid ära vaadata. Jason Statham. "London" on hea ja mitte-action.

Cross-country

And you singing the song thinking this is the life
And you wake up in the morning and your head feels twice the size
Where you gonna go, where you gonna go, where you gonna sleep tonight?
(Amy MacDonald -"This is the Life")

- ja seekord ei teadnud ma tõesti, kus, millal ja kas. Aga niipea kui buss kella 2 paiku öösel lõpuks Edinburghi kesklinnas peatus ja me Annuga üksteise sõna otseses mõttes möödaminnes üles leidsime, sai ka see küsimus õige pea vastuse. Kuna neiud õhtust alates väljas olid olnud ja mina pärast busside hilinemisi ja lõputuid kurvilisi teid metsade vahel - rääkimata siis eelnenud tööpäevast, kojujooksust, kahe-minuti-duššist ja bussile jooksust - oli n-ö kojuminek (ehk siis Rachaeli juurde) ja teki alla pugemine kõige õigem mõte. Mitte et kõik eelnev poleks takistanud meil lõpmata kaua veel absoluutselt kõigest lobisemast.

Kell 9 silmi lahti ajades ei tahtnud väga veel ärkvel olla, aga aju arvas teisiti ja ei lubanud enam edasi magada. Annu telefon helises. Väljas oli liiga valge. Kui Annu lõpuks end tsipa paremini tundis - eelmise õhtu pindid ja shotid olid ilmselgelt oma töö teinud - ja me end kuidagi valmis saime, jalutasime linna poole - et Treacle's maanduda ja veidi süüa. Ja juua. Menüüs must-valgelt kirjas olnud JD, virsiku- ja kaneelisiirupi, õunamahla ja purustatud jää kooslus plekktopsis serveerituna kõlas lihtsalt liiga hästi. Too kooslus lõi näo särama küll ja kaks innukalt noogutavat pead, kui (stiilselt tunkedes ja tennistes) ettekandja-neiu küsis, kas on hea. Ohjaa.

Jalgsi saarele minek jäi sõna otseses mõttes poolikuks - julgesime vaid poolele teele minna, enne kui tõus vee liiga lähedale tõi. Selle asemel ostsime jäätist ja jälgisime tõusu kiviäärel jalgu kõlgutades (peaaegu maailma äär, poleks teisel pool vett maad olnud, eks), enne kui vihma eest autosse ja Tescosse põgenesime.

Üldse sõin ma laupäeval kuidagi väga palju. Tagasi "kodus", istusime brie, ciabatta ja viinamarjadega köögis, misjärel buss meid linna pubisse viis - sööma. Suutsin endale umbes poole tomati, mozzarella ja basiiliku võileivaga kaasa tulnud chipside kogusest sisse ajada, enne kui piir ette tuli. Järgmine peatus? Järgmine pubi ja joogid ja üsna käest ära minev vestlusteema, mida ei hakka kirjapildis kordama. Hambaarsti ei taha kaua näha.

Jalutasime Annuga Grassmarketil, otsides kohta, kuhu enne Dropkicki sisse astuda. Leidsime ühe, kus käisime WC-s, mille järjekorras oodates sain oma jänkude kohta uut ja põnevat infot. Tuleb uurida. Pangaautomaadi juures oli totralt pikk järjekord. Dropkick oli pooltühi, aga sellegipoolest lõbus - aga tuli välja, et kõige lõbusamast osast jäin ikka ilma. Edasi tuli veel kaks pubi, kaks jalgrattataksosõitu, nimeta joogid ja tore seltskond.

Ärkasin pühapäeval 12 paiku. Peavaluga. Nojah, seda tunnet polegi veidralt kaua olnud. Põhjus? Siider, mis kuidagi teiste jookide vahele end ära peitis. Grr, urr ja pähh. Selle vastu aitas vaid pikk istumine Starbucksis, kuni Annu linnast väljas oli ja vihma ladistas, ja jalutuskäik veepudeliga. Lloydsis vürtsikaid nuudleid süües oli too tüütu peavalu kadunud.

Saime veidi vihmas edasi-tagasi marssida - toidupoe otsinguil nimelt, et mulle tagasiteele miskit tahedamat kaasa leida. Kalliringid Annuga ja teadmine, et paari nädala pärast näeme taas. :) Glasgow's oli veidi üle tunni surnuks lüüa ja mitte ükski poekene enam lahti. Väike jalgsitiir suvalisi tänavaid pidi ja siis tagasi. Brumi buss vuras läbi öö, tehes siin ja seal ja kusiganes lühikesi peatusi, mis mul enamjaolt vist märkamata jäid, sest ma püüdsin kõigest väest magada. Raamat sai ka bussijaamas istudes läbi, seega polnudki midagi targemat teha. 5.58 hommikul - 13-minutilise hilinemisega - jõudsin Digbethi bussijaama, kust nii kiiresti kui jalad suutsid, koju marssisin. 24 minutit läks. Kiire dušš, tööriided selga, vähegi inimlik nägu pähe ja pool tuldud teest tagasi tööle. Silmad punnis ja suud ammuli - reaktsioon tollele tunnile bussijaama ja töölejõudmise vahel.

Ja jälle - kui esmaspäev on unine ja raske, oli nädalavahetus ilmselgelt äärmiselt tore. Jään selle juurde.