Midweek

Nagu igal kolmapäeval, helises täna ja helises eelmiselgi nädalal punkt kell 10 hommikul tuletõrjealarm. Tavaliselt kestab see paar valju momenti, sest tegu on rutiinse testiga, kas alarm toimib. Eelmisel nädalal aga ei tahtnud see asjandus mitte vait jääda ja pärast minutit kohmakate naeratustega ringivaatamist ja üksteisele küsivalt otsavaatamist, marssisime uksest välja ja üle tee oma kogunemispunkti. Vähem kui kümne minuti pärast saime tagasi sisse, sest punane kukk tegutses ilmselgelt kuskil mujal (suitsu polnud kuskilt näha), aga alarm karjus veel kümme minutit edasi. Kõrvadel hakkas valus.

Igatahes oli (ja on) kolmapäev nädala keskpunkt, päev, mil võib veel eelmisele nädalavahetusele mõelda ja juba uut planeerida. Nädal tagasi mõtlesin veel eelnenud reedele, mil Dave'ga üle pika-pika aja uuesti kokku saime, keset parki, ja Scruffy'sse bände vaatama läksime. Ei teadnud bändidest midagi enne, aga päris hea oli. Üks pikajuukselistest koosnev grupp suutis oma meeletult pikaks veninud soundcheckiga väga spinal-tap-situatsiooni tekitada. Puhas kuld. Naerda sai.

Ja ette planeerisin tol kolmapäeval reedet, mil pärast tööd jälle hästi palju kiirustada sai. "Hurry, hurry, hurry...and then wait." Nagu reedeti ikka juhtub vahel. Seekord, pärast toredaid kinnitusi neljapäeval telefoni teel (kohast, kus septembris siiatulles head mitu päeva veeta sain ja mis nüüd vaevalt 15 minuti kaugusel on, st siis stuudiost, kus bänd seekord proovi tegi), et mul on vaja end vaid Bulldog Bashile kohale vedada ja kõik muu on korras, jooksin siis reedel töölt koju ja tagasi linna rongile, et Stratfordi sõita. Jah, seesama Shakespeare'i linnake, mida ma paari hetke jooksul vaid taksoaknast nägin. Festar asus ise 6 miili linnast väljas. Sinnajõudes sain minutiks küüti kahelt tüübilt valges minibussis, kes mind väravani oma lahtises külgukseaugus sõidutasid. Härrased, noh. Mida muud motika- ja metalifestivalilt oodata on??
Väikses bäkkarimajas ootas ees mõnus seltskond, õlle ja võileivad (nooo kuulge, see on mõnitamine, noh - reede õhtul ikka vahib töö vastu). Pärast väikest istumist ja peaaegu jaki põlemapanemist radikal, kui meeletu paduvihmahood järele jäänud oli, läksime Carmeniga teed lava ette otsima. See käis läbi ülisuure telgi lava tagant ja kõrvalt. Rahvast oli palju, Blaze heahea nagu alati, uus trummar selleks korraks ja puha, ja paar tüüpi arvasid pärast, et me oleme kahekesi nii kenad, et võiks meid fotole kutsuda. Nojah.
Customid jäid mul nägemata, sest Mauricioga härraseid vennakesi otsides läks aega ja lõpuks oli ühel neist veel vaja endale jook tuua ja veel aega kulutada. Telk pandi meie ninade ees kinni. Halb. See-eest viidi mind lohutuseks meeletult kõrgele, vurri meenutavale atraktsioonile, mis meid kahte kiiiiiiiiresti üles õhku viskas ja siis üles-alla loopides veel üle pea keerutas, nii et taevas, tuled, maa ja inimesed kõik üheks rattaks sulasid. Arvasin enne teisi inimesi üles loobituna nähes, et mul hakkab kas paha või lasen hirmust püksi, aga hästi läks. Paremini veel - see oli hiiglama tore. Adrenaliin ja kõik see. Ma ei suutnud pärast totakalt naeratamist jätta.

Kaks toredat reedet ja vaikset nädalavahetust seega. Peamiselt tsipa linnast väljas. Ja mõlemad meeletult armsa noore neiuga, kel nimeks Stripe. Väike Jack Russelli kutsikas. Liiga armas tegelane.

Seekord on ka hea nädalavahetus tulemas. Annu ja Liinaga. Ja minu suured küpsetamisplaanid läksid luhta - ahi ei tööta. Tüüpiline. Kuid pole peaaegu seda köögimööblitükki kasutanud ja nüüd, kui tahan, ei toimi too. Seega vean koju suure koguse mozzarellat, basiilikut, ciabattasid, maasikad, viinamarju jms taolist ja küll elame üle. Hommikuks röstsai tomatikastmes ubade ja praemunaga või pannkoogid. (Too esimene on poplaarne inglise hommikusöök, muuseas, jah.)

Novot, kui juhtub nii, et silma jääb näitleja, kes peaasjalikult action-filmides mängib ja neetult hästi siis oma võitluskunstide oskusi näitab, ei jää muud üle, kui need filmid ära vaadata. Jason Statham. "London" on hea ja mitte-action.