Nädal tagasi reedel maandusime taas pärast tööd pubis. Olid joogid - kellele rohkem, kellele vähem - ja jutuajamised, silmast silma ja telefoni teel, ühed lõbusamad ja teised tõsisemad kuni koju jalutades päris kurvaks kippusid. Ma kuulasin rohkem kui rääkisin, ei osanud kuidagi nõu anda ega aidata.
Järgmise päeva kuumas päikesepaistes jalutasime July'ga linna, et taas Michaeliga kohtuda. Jäin etteplaneerimata lõunasöögile mõnusalt jahedas ja uues, modernses baaris. Õhtul seisime ligidaloleva baari ees väljas, nautisid sooja ööõhku ja naersime oma tobedaid nalju ja saksapärast huumorit.
Pühapäevane jalgpall oli olulisem kui kõik muu. Elu tänavailt oli pea pühitud, punavalged lipud lehvisid ja baaride ustel seisid turvamehed. Õhus oli tajutav veider põnevus ja pinge. Mina olin "vaenlaste" seltskonnas. July ja Michaeliga istusime samas baaris, kus eelmisel päeval, kus rahvas oli vaiksem, viisakam ja mitteähvardav. Ma ei valinud pooli, aga aimasin tulemust. Pärast mängu oli tänavail rohkem rahvast, aga mitte oluliselt rohkem hääli. Esmaspeävaks olid enamik lippudest kadunud.
Nädal tööl oli nagu nädal tööl ikka. Väljas oli palav, õhtud väsinuna kodus ja mõni harv jalgpallimäng telekas.
Ootasin reede õhtut, sest siis, pärast tööd haarsin kodust koti ja läksin. Rong ootas ja lennuk ootas (kuigi jäi tunnikese hiljaks), et mind Barcelona ligidal meeldivalt üllatavasse sooja öösse jalutada lasta. Nädalavahetus Barcelonas oli nii meeldiv vaheldus. Aga et ma end just täiesti tühjaks kirjutasin, on kõik siin kirjas. Veider mõelda, et veel eile jalutasin seal ringi, lasin end päikesel veel kergelt kõrvetada, ja täna ootas - pärast liiga lühikest und - taas igapäevane töö. Ja veel veidram oli keset pisikest lennujaama täiesti ootamatult Jay'le otsa jõllitada ja alles pärast mitut sekundit vaikust aru saada, et ta pole mitte veider hullumeelne hallutsinatsioon, vaid päriselt seal. Tema ja Blaze, tagasiteel Birminghami, sama lendu ootamas. Mitu tundi ootamist muutusid palju mõnusamaks ja lõbusamaks. Midagi nii ootamatut poleks üldse osanud ette kujutada ja üllatus oli mõlemapoolselt eriti suur. Nad päästsid mu arvatavatest lõpututest püüetest mitte mõelda mõningale siinolevale ja püüetest unega võidelda. Härrased sõidutasid mu öösel veel kojugi. Ühe väikese erandiga oli eriliselt mõnus nädalavahetus. Ja paariks minutiks kohtusin Vahemerega taas!
Ehk suudan ja jaksan mõni teine päev pikemalt kirjeldada. Fotod tulevad ka.
Järgmise päeva kuumas päikesepaistes jalutasime July'ga linna, et taas Michaeliga kohtuda. Jäin etteplaneerimata lõunasöögile mõnusalt jahedas ja uues, modernses baaris. Õhtul seisime ligidaloleva baari ees väljas, nautisid sooja ööõhku ja naersime oma tobedaid nalju ja saksapärast huumorit.
Pühapäevane jalgpall oli olulisem kui kõik muu. Elu tänavailt oli pea pühitud, punavalged lipud lehvisid ja baaride ustel seisid turvamehed. Õhus oli tajutav veider põnevus ja pinge. Mina olin "vaenlaste" seltskonnas. July ja Michaeliga istusime samas baaris, kus eelmisel päeval, kus rahvas oli vaiksem, viisakam ja mitteähvardav. Ma ei valinud pooli, aga aimasin tulemust. Pärast mängu oli tänavail rohkem rahvast, aga mitte oluliselt rohkem hääli. Esmaspeävaks olid enamik lippudest kadunud.
Nädal tööl oli nagu nädal tööl ikka. Väljas oli palav, õhtud väsinuna kodus ja mõni harv jalgpallimäng telekas.
Ootasin reede õhtut, sest siis, pärast tööd haarsin kodust koti ja läksin. Rong ootas ja lennuk ootas (kuigi jäi tunnikese hiljaks), et mind Barcelona ligidal meeldivalt üllatavasse sooja öösse jalutada lasta. Nädalavahetus Barcelonas oli nii meeldiv vaheldus. Aga et ma end just täiesti tühjaks kirjutasin, on kõik siin kirjas. Veider mõelda, et veel eile jalutasin seal ringi, lasin end päikesel veel kergelt kõrvetada, ja täna ootas - pärast liiga lühikest und - taas igapäevane töö. Ja veel veidram oli keset pisikest lennujaama täiesti ootamatult Jay'le otsa jõllitada ja alles pärast mitut sekundit vaikust aru saada, et ta pole mitte veider hullumeelne hallutsinatsioon, vaid päriselt seal. Tema ja Blaze, tagasiteel Birminghami, sama lendu ootamas. Mitu tundi ootamist muutusid palju mõnusamaks ja lõbusamaks. Midagi nii ootamatut poleks üldse osanud ette kujutada ja üllatus oli mõlemapoolselt eriti suur. Nad päästsid mu arvatavatest lõpututest püüetest mitte mõelda mõningale siinolevale ja püüetest unega võidelda. Härrased sõidutasid mu öösel veel kojugi. Ühe väikese erandiga oli eriliselt mõnus nädalavahetus. Ja paariks minutiks kohtusin Vahemerega taas!
Ehk suudan ja jaksan mõni teine päev pikemalt kirjeldada. Fotod tulevad ka.
No comments:
Post a Comment