27. november ootas mind õhtul Fury UK keikka ees ja poisse oli taas nii tore näha. Väljas oli külm, aga uksel sain kohe esimese suure kalli ja tere Chrisilt. Kohal oli nii mõnigi tuttav nägu, kellele tere öelda ja lehvitada ja paar sõna rääkida. Ja Fury tundub iga korraga aina paremaks muutuvat. Sain Chrisi ja Luke'iga pärast vaid paar sõna vahetada, enne kui viimasele bussile tagasi linna kiirustasin. Asjata - buss jäi hiljaks ja ma lõpetasin väljas külmas oodates. Grr.
Nädalavahetus hiljem külmetasin B'hami lennujaamas kell 10 õhtul, kui pärast poolikut tööpäeva ja töökaaslastega paari tundi pubis, Nico ja Jane'i Belfasti lendu ootasin, ja kedagi autoga Oldbury'st. Lennuk jäi hiljaks, aga jõudis ikkagi varem kohale kui Eline ja Dave autoga. Mind soojendati kuuma šokolaadiga üles ja anti kella 2 paiku öösel maisihelbeid ka süüa, sest kõht korises totralt.
Hommikul ootas ees teekond Prestatyni (Walesis) Hard Rock Helli - kolmepäevase festivali viimasele päevale, mil trampisid teiste seas lavalaudu ka Helloween, Saxon, L.A Guns ja Blaze. Meile tehti kiire tuur, riputati passid kaela ja siis kupatati Lynne ja mind välja autosse särke ja pusasid ja muud merchi lugema. Külm oli ja vihma tibutas ja me olime näljas. Pugisime kõhud täis, ümbritsetuna igasugu rahvast - bändidest ja mitte, ja mul polnud aimugi, kes on kes. Tol õhtul sai palju nalja, palju õllesid ja palju head muusikat. Helloween!!! Jooksime Lynne'ga ringi ja, haarates, Phili kaasa, pugesime salabaari. Blaze kui headliner sai lavale alles 1 paiku öösel. Pikk öö oli. Kuigi ärkasime alles 11.30 paiku, ärkasin päris üles, kui teepealsest Starbucksist oma chai latte ja puuviljasalati sain. Pole vist mõtet mainida, et esmaspäev oli väga unine.
Teisipäev oli sama unine ja raske, aga õhtul ootas midagi nii head ees, et uni ja muu väsimus ununes sekundipealt. Rockstar Energy Drink Taste Of Chaos Tour oli tagasi linnas (eelmisel aastal In Flamesiga) ja seekord ei saanud paremat koosseisu tahta - Halestorm, Buckcherry, Papa Roach ja Disturbed. Algas hästi ja aina paremaks läks. Halestorm tegi mõnusa alguse, Buckcherry oli lõbus ja krutslik ja energiline, Papa Roach hää punk-rock vanade heade lugudega ("Geting Away With Murder", "Last Resort", "Scars") ja Disturbed...oehh. DISTURBED!!! Vihane ja agressiivne, mosh-pitide ja õhku taguvate rusikatega. Täpselt see, mida mul vaja oli. Seisin ühe piti ääres, sest vaade sealt oli palju parem kui inimeste vahele pressituna, hüplesin ja tantsisin ja püüdsin seisma jääda ja sain käsivarrele kellegi küünarnukist sinika. Need mõned tunnid lõid mu tuju nullist lakke. Minu stressileevendus ja hea koht. No kurat, noh, vabandust, aga oli neetult hea õhtu!
Järgmisel päeval olin muidugi väsinud ja sinikas laiutas ka käel (siiani seal, muuseas). Reedeks aga olin taas kannatamatu ja käisin naeratusega ringi, sest tol õhtul viis rong mu Londonisse, kust kahe metroo ja bussiga edasi Gatwicki reisisin. Hommikul lennutas EasyJet mu Baselisse, kus ma mõned tunnid ringi jalutasin, taasavastades nende jõuluturgu, ostes šokolaadi, jalutades teiselepoole linna, klõpsides pilte ja juues hõõgveini. Edasi sõitsin Prattelnisse, kus pärast lühikest ajaviitmist Z7 poole kõmpisin. Tuttav koht, vanad head tuttavad näod, tuttav hotell ja hea söök. Laval Fury UK ja Blaze ja kuigi tahtsin vahepeal suitsu pärast silmad peast kraapida (seal võib nimelt siseruumides suitsu teha), läks kõik suurepäraselt. Õhtu lõppes mõnusalt juttu puhudes, jalgu puhates ja võileibu tehes. Kohalik rukkileib oli liiga hea, et seda kell pool kaks öösel mitte süüa! Mulle jätkus und kella kaheksani hommikul, bänd sai seda vaid paar tundi nautida, sest hotelli jõudsime 2 paiku ja Berliini poole pidid nad kolm tundi hiljem startima.
Mind ootasid rong ja buss lennujaama, lennuk, kus enne õhkutõusmist magama jäin, rong ja metroo Londonisse ja lõppeks veel üks rong tagasi B'hami. Nii mõnus nädalavahetus oli taas. Tahan veel!
Nädalavahetus hiljem külmetasin B'hami lennujaamas kell 10 õhtul, kui pärast poolikut tööpäeva ja töökaaslastega paari tundi pubis, Nico ja Jane'i Belfasti lendu ootasin, ja kedagi autoga Oldbury'st. Lennuk jäi hiljaks, aga jõudis ikkagi varem kohale kui Eline ja Dave autoga. Mind soojendati kuuma šokolaadiga üles ja anti kella 2 paiku öösel maisihelbeid ka süüa, sest kõht korises totralt.
Hommikul ootas ees teekond Prestatyni (Walesis) Hard Rock Helli - kolmepäevase festivali viimasele päevale, mil trampisid teiste seas lavalaudu ka Helloween, Saxon, L.A Guns ja Blaze. Meile tehti kiire tuur, riputati passid kaela ja siis kupatati Lynne ja mind välja autosse särke ja pusasid ja muud merchi lugema. Külm oli ja vihma tibutas ja me olime näljas. Pugisime kõhud täis, ümbritsetuna igasugu rahvast - bändidest ja mitte, ja mul polnud aimugi, kes on kes. Tol õhtul sai palju nalja, palju õllesid ja palju head muusikat. Helloween!!! Jooksime Lynne'ga ringi ja, haarates, Phili kaasa, pugesime salabaari. Blaze kui headliner sai lavale alles 1 paiku öösel. Pikk öö oli. Kuigi ärkasime alles 11.30 paiku, ärkasin päris üles, kui teepealsest Starbucksist oma chai latte ja puuviljasalati sain. Pole vist mõtet mainida, et esmaspäev oli väga unine.
Teisipäev oli sama unine ja raske, aga õhtul ootas midagi nii head ees, et uni ja muu väsimus ununes sekundipealt. Rockstar Energy Drink Taste Of Chaos Tour oli tagasi linnas (eelmisel aastal In Flamesiga) ja seekord ei saanud paremat koosseisu tahta - Halestorm, Buckcherry, Papa Roach ja Disturbed. Algas hästi ja aina paremaks läks. Halestorm tegi mõnusa alguse, Buckcherry oli lõbus ja krutslik ja energiline, Papa Roach hää punk-rock vanade heade lugudega ("Geting Away With Murder", "Last Resort", "Scars") ja Disturbed...oehh. DISTURBED!!! Vihane ja agressiivne, mosh-pitide ja õhku taguvate rusikatega. Täpselt see, mida mul vaja oli. Seisin ühe piti ääres, sest vaade sealt oli palju parem kui inimeste vahele pressituna, hüplesin ja tantsisin ja püüdsin seisma jääda ja sain käsivarrele kellegi küünarnukist sinika. Need mõned tunnid lõid mu tuju nullist lakke. Minu stressileevendus ja hea koht. No kurat, noh, vabandust, aga oli neetult hea õhtu!
Järgmisel päeval olin muidugi väsinud ja sinikas laiutas ka käel (siiani seal, muuseas). Reedeks aga olin taas kannatamatu ja käisin naeratusega ringi, sest tol õhtul viis rong mu Londonisse, kust kahe metroo ja bussiga edasi Gatwicki reisisin. Hommikul lennutas EasyJet mu Baselisse, kus ma mõned tunnid ringi jalutasin, taasavastades nende jõuluturgu, ostes šokolaadi, jalutades teiselepoole linna, klõpsides pilte ja juues hõõgveini. Edasi sõitsin Prattelnisse, kus pärast lühikest ajaviitmist Z7 poole kõmpisin. Tuttav koht, vanad head tuttavad näod, tuttav hotell ja hea söök. Laval Fury UK ja Blaze ja kuigi tahtsin vahepeal suitsu pärast silmad peast kraapida (seal võib nimelt siseruumides suitsu teha), läks kõik suurepäraselt. Õhtu lõppes mõnusalt juttu puhudes, jalgu puhates ja võileibu tehes. Kohalik rukkileib oli liiga hea, et seda kell pool kaks öösel mitte süüa! Mulle jätkus und kella kaheksani hommikul, bänd sai seda vaid paar tundi nautida, sest hotelli jõudsime 2 paiku ja Berliini poole pidid nad kolm tundi hiljem startima.
Mind ootasid rong ja buss lennujaama, lennuk, kus enne õhkutõusmist magama jäin, rong ja metroo Londonisse ja lõppeks veel üks rong tagasi B'hami. Nii mõnus nädalavahetus oli taas. Tahan veel!
Seega esmaspäeval ja ka teisipäeval kõndisin rõõmsalt tööl ringi, uue positiivse energialaenguga, aga tsipa enne tööpäeva lõppu teisipäeval kadus maapind jalge alt. Sõna otseses mõttes. Köögi põrand oli vee all ja paar sammu enne kraani kadus põrand jalge alt ja kohtus mu alaseljaga. Nii palju, et mind pidi keegi taas jalgele aitama. Istusin paar minutit, kogusin end, aga valu läks aina hullemaks. Kojuminek võttis pea kaks korda kauem aega kui muidu. Polnud hea ei seistes, istudes ega lamades. Eile hommikul oli veidi parem, aga mitte oluliselt, ja valuvaigistid ei aidanud, vaid tegin enesetunde veidi kehvemaks isegi. Täna sama lugu kuni sain töölt tund varem minema ja läksin otsejoones NHS-i. Õde seal pakkus välja valuvaigistid kui ainsa meetodi, millega valu eemal hoida, muud n-ö ravimit pole. Rääkisin talle siis, mis need minuga teevad ja sellepeale sain vastuseks, et mul võib valuvaigistite vastu allergia olla. Pff. Suurepärane. Lonkan siis ringi, krigistan hambaid ja kannatan ära? Vist jah. Ja pealegi - eile polnud SB-s chai'd ka, otsa oli saanud. No mis?!? Aga see laupäev tõotab taas tore tulla - kui seljavalu vaid ära kaoks.
