Viimati jäin ma July'ga hostelisse kortereid otsima. Tuhnisime ja roomasime mööda netiavarusi ringi, et leida sobivat kahetoalist korterit Brumi kesklinnas. Keegi oli mulle kuskil seekord eriliselt head saatuselõnga ketramas, sest nimet noormees oli selle äriga tolleks hetkeks juba kaks nädalat tegelenud, seega tundmatus kohas me vette ei hüpanud.
Õhtul jätsime hüvasti - tema läks Walesi rongile ja mina kiirustasin, lootusetult hiljaks jäänuna, Dudley poole. Polnud mina ainus, kes hiljaks jäi, sest poole tunni jooksul ei tulnud vajalikku ja sobivat bussi. Vähe sellest, mul oli ainult udune mälupilt sellest, kuhu ma minema pean. Aga kohale ma jõudsin ja õnneliku tumeroosa templiplekiga käel jalutasin koos Nicoga JB'sse sisse, et näha kaht viimast bändi, kellest ainult teist ma tegelikult vaatama läksingi - Blaze Bailey. Oleks tookord Tallinnas ainus kord olnud võimalus neid näha, oleks ma end nende seal mitte nägemise eest sügavalt ja tõsiselt kaugele maasügavustesse neednud. Õnneks on kaardid teisiti kätte mängitud ja seal ma jälle olin, "The Clansmani" ajal kananahk ihul, silmad säramas, nautimas, ise veel lõplikult veenmata, et ma päriselt ka seal olin.
Selle kohta, mis hullus mind küll Brumi tõi, päriti piisavalt. Hea küsimus. Oli see ju vaid kahe neiu ulmeline soov pakkida kohver ja minna. Nüüd oli minu kohver hostelis voodi all ja ootas, kuni ma sellele järgmisel päeval kella viie paiku järele läksin. Me moodustasime bussi kahel istmel Nicoga, kes mulle appi tulnud oli, ilmselt väga kentsaka vaatepildi, sest tal oli mu mitte just kõige väiksem kohver süles ja mina jagasin maid kolme kotiga. Lisage sellele veel pleierist kuulatav Pain ja lollakad kõkutamised ja saategi kogu kompoti.
Nüüd, nädal aega hiljem istun veel siinsama Oldbury elutoas ühe oma lemmikvaatega välja ja püüan pähe mahutada seda esimest nädalat siin saarel. Terve nädal on maja rahvast täis olnud, sest esmaspäeval siirdus bänd stuudiosse, et salvestada esimesed helid uueks albumiks. Esimesed kaks päeva uurisin ümbruskonnas ringi, oleks peaagu poejahil ära eksinud, ronisin künka otsa, kust on veel võimsam vaade (mulle kui üldiselt väikeste linnadega harjunud noorele maadeavastajale) ja püüdsin July'ga suheldes paaniliselt elukohta leida.
Järgmised päevad tänaseni möödusid enamjaolt stuudioseinte vahel, kuhu Anna mind kolmapäeva hommikul meeletu hunniku võileibade vorpimise käigus lahkelt lubas. Eh, tõesti? Pool tundi ja neliteist topeltvõileiba hiljem pakkisime end autosse - Brumi hommikused ummikud, siit me tuleme!
Nii kaua olen ma vaid julenud unistada viibimast seal miljoni nupuga ruumis, kus sõrmed üle pillikeelte jooksevad ja trummid mürtsuvad - ja seal ma järsku istusin, kõrvuni irve ja punnis silmadega, püüdes haarata kõike, mida räägiti, aru saades vaid vähesest. Kolm päeva olen saanud jälgida seda tööd, tunnistada seda vaeva ja hoolt ja täpsust, mis tulevasse helikettasse pannakse. Ja juua tohutul hulgal teed, naerda, kuulata, kõrvad kikkis ja silmad pärani, vanemaid ja targemaid, vaadata suur hulk filme ja saada endale hüüdnimi eluka järgi, kellest ma mitte midagi ei teadnud.
Selge see, et ma evil olen. Sellest annab suurepäraselt tunnistust näiteks fakt, et minu pärast on nüüd seltskond bänd tuttav Rammsteini uue videoga ning Brüno vaimustavate seiklustega. Viimase mõned naljad jäidki kehtima. (Straight Dave's Manslammin Maxout!) Peale selle sai minust Gizmo, keegi pisike karvane tegelane paarkümmend aastat vanast filmist.
Eile õhtupoolikul leidsin end stuudio kõrvalt tänavalt ümbritsetuna tervest kokkupakitud trummikomplektist. Larry oli nüüd vaba sellest nelja-seina-piinast. Head aega roosadele jänku-patjadele. Edasi läheb lindistamine koduseinte vahel. Mind ootab ees kolimine kesklinna korterisse ja seda ilmselt esmaspäeval.
Nüüd jooksis mõte kokku, sest Blaze tuli jutuga, et õhtul oleks väga mõnus süüa suuuurt šokolaadikooki, piilun poole silmaga BBC "Jane Eyre'i" ja joon viimaseid lonkse külmaks läinud teest. Igasuguseid täiesti ebaolulisi detaile on nii palju kogunenud ja eks ma siia-sinna ka pillun. Praeguseks kõik, sest mõtted lendasid kõik tuulega minema. Selle asemel fotosid.
Õhtul jätsime hüvasti - tema läks Walesi rongile ja mina kiirustasin, lootusetult hiljaks jäänuna, Dudley poole. Polnud mina ainus, kes hiljaks jäi, sest poole tunni jooksul ei tulnud vajalikku ja sobivat bussi. Vähe sellest, mul oli ainult udune mälupilt sellest, kuhu ma minema pean. Aga kohale ma jõudsin ja õnneliku tumeroosa templiplekiga käel jalutasin koos Nicoga JB'sse sisse, et näha kaht viimast bändi, kellest ainult teist ma tegelikult vaatama läksingi - Blaze Bailey. Oleks tookord Tallinnas ainus kord olnud võimalus neid näha, oleks ma end nende seal mitte nägemise eest sügavalt ja tõsiselt kaugele maasügavustesse neednud. Õnneks on kaardid teisiti kätte mängitud ja seal ma jälle olin, "The Clansmani" ajal kananahk ihul, silmad säramas, nautimas, ise veel lõplikult veenmata, et ma päriselt ka seal olin.
Selle kohta, mis hullus mind küll Brumi tõi, päriti piisavalt. Hea küsimus. Oli see ju vaid kahe neiu ulmeline soov pakkida kohver ja minna. Nüüd oli minu kohver hostelis voodi all ja ootas, kuni ma sellele järgmisel päeval kella viie paiku järele läksin. Me moodustasime bussi kahel istmel Nicoga, kes mulle appi tulnud oli, ilmselt väga kentsaka vaatepildi, sest tal oli mu mitte just kõige väiksem kohver süles ja mina jagasin maid kolme kotiga. Lisage sellele veel pleierist kuulatav Pain ja lollakad kõkutamised ja saategi kogu kompoti.
Nüüd, nädal aega hiljem istun veel siinsama Oldbury elutoas ühe oma lemmikvaatega välja ja püüan pähe mahutada seda esimest nädalat siin saarel. Terve nädal on maja rahvast täis olnud, sest esmaspäeval siirdus bänd stuudiosse, et salvestada esimesed helid uueks albumiks. Esimesed kaks päeva uurisin ümbruskonnas ringi, oleks peaagu poejahil ära eksinud, ronisin künka otsa, kust on veel võimsam vaade (mulle kui üldiselt väikeste linnadega harjunud noorele maadeavastajale) ja püüdsin July'ga suheldes paaniliselt elukohta leida.
Järgmised päevad tänaseni möödusid enamjaolt stuudioseinte vahel, kuhu Anna mind kolmapäeva hommikul meeletu hunniku võileibade vorpimise käigus lahkelt lubas. Eh, tõesti? Pool tundi ja neliteist topeltvõileiba hiljem pakkisime end autosse - Brumi hommikused ummikud, siit me tuleme!
Nii kaua olen ma vaid julenud unistada viibimast seal miljoni nupuga ruumis, kus sõrmed üle pillikeelte jooksevad ja trummid mürtsuvad - ja seal ma järsku istusin, kõrvuni irve ja punnis silmadega, püüdes haarata kõike, mida räägiti, aru saades vaid vähesest. Kolm päeva olen saanud jälgida seda tööd, tunnistada seda vaeva ja hoolt ja täpsust, mis tulevasse helikettasse pannakse. Ja juua tohutul hulgal teed, naerda, kuulata, kõrvad kikkis ja silmad pärani, vanemaid ja targemaid, vaadata suur hulk filme ja saada endale hüüdnimi eluka järgi, kellest ma mitte midagi ei teadnud.
Selge see, et ma evil olen. Sellest annab suurepäraselt tunnistust näiteks fakt, et minu pärast on nüüd seltskond bänd tuttav Rammsteini uue videoga ning Brüno vaimustavate seiklustega. Viimase mõned naljad jäidki kehtima. (Straight Dave's Manslammin Maxout!) Peale selle sai minust Gizmo, keegi pisike karvane tegelane paarkümmend aastat vanast filmist.
Eile õhtupoolikul leidsin end stuudio kõrvalt tänavalt ümbritsetuna tervest kokkupakitud trummikomplektist. Larry oli nüüd vaba sellest nelja-seina-piinast. Head aega roosadele jänku-patjadele. Edasi läheb lindistamine koduseinte vahel. Mind ootab ees kolimine kesklinna korterisse ja seda ilmselt esmaspäeval.
Nüüd jooksis mõte kokku, sest Blaze tuli jutuga, et õhtul oleks väga mõnus süüa suuuurt šokolaadikooki, piilun poole silmaga BBC "Jane Eyre'i" ja joon viimaseid lonkse külmaks läinud teest. Igasuguseid täiesti ebaolulisi detaile on nii palju kogunenud ja eks ma siia-sinna ka pillun. Praeguseks kõik, sest mõtted lendasid kõik tuulega minema. Selle asemel fotosid.
sul on nii hea elu...
ReplyDeleteHm, praegu veel on. Kes teab, mis järgmine nädal või nädal pärast seda toob.
ReplyDelete