Oh, looky who's here!

Laupäev, 10.10

JB's näeme, raisk!
Buss seisis minuti, liikus kaks meetrit, seisis minuti, liikus kaks meetrit - märkate teatud korrapära? Just niimoodi seisis mind JB'sse transportima pidanud buss oma kakskümmend minutit ummikus. Taas kord olin minekuga veidi hiljaks jäänud, aga seda vaid seetõttu, et just tol päeval oli mul tööl esimene täispikk päev - ette teadmata. Läksin rõõmsal meelel hommikul kell üheksa tööle, lõpetasin poole kuue paiku, kaheldes, kas ikka võtan reisi Dudley'sse ette. Võtsin siiski. Ja suurepärane ideepoeg see oli ka.
Eestikeelset Töllu leelotamist oli nii kodune ja mõnus kuulda. Veider, et varem pole mulle nad väga korda läinud, aga ehk oli seekordne vaimustus siis kaasmaalaste nägemisest, toredast klubist, suhteliselt vähesesest rahvast ja tõeliselt headest viisidest kokku segatud. Alleaa ja alleaa. Eestlasi oli ka, aga neid ma vaid kuulsin - nägema neid ei sattunud, välja arvatud kaks neiut tualetis, kes sealt kiiresti jalga lasid.
Ensiferumi etteasteks olin vahepeal tutvunud noormehega Montrealist, kes Convetry's (ligidal siin, Google Map aitab uudishimulikke) autodisaini õpib ja pikaaegne kollektiivi andunud fänn on. Folkmetalist teab tema väga palju rohkem kui mina. Korpiklaani ja Turisas olid vist ainsad tuttavad nimed tema esialgses (pikas) lemmikuteloetelus. Igatahes vestlesime veidi ja nautisime soome sõjamaalingutega viikingeid laval, kes suutsid rahva väga tantsuliseks muuta. Ma tõesti loodan, et noormees Jean-Marc Thori abiga ka rongijaama pärast jõudis ja tagasi ühikasse, sest meil kummalgi polnud õrna aimugi, kas kesköö paiku mõni rong veel liigub või mitte.
Mina marssisin aga - justnimelt marssisin, sest tankidega on jalutamiseks seda tegevust natuke vähe nimetada - mööda tuttavat teed (otse) Oldbury poole, et vanas heas majas nr 136 ööbida. Minu endine n-ö magamistupa oli stuudioks ümber digimuudetud ja ma hoidsin heaga igast monitorist ja nupust kaugele eemale, et Jase'l poleks põhjust mind näiteks ära tappa.
Hommikul vedasin end suure pusa sisse mässitult (suur BB logo seljal uhkeldamas) alla bussipeatusse, et taas kella üheksaks tööle jõuda. Jõudsin linna meeletu tiiruga - buss nr 120 ei ole kiireim viis liikumiseks! - ja pool tundi liiga vara. Piimata ja ausalt öeldes seega ka väga ilge kuum must tee ei aidanud ka eriti millelegi kaasa.
Aa, tööst. Põhimõtteliselt teen ma kõike. Peaaegu. Töökoht ise on hästi vahva - seal tegeletakse puuviljabukettide tegemisega. Mina olen seni oma päevi veetnud maasikate, banaanide ja õunalõpikude kõigepealt varre otsa toppimisega ja siis sulašokolaadi kastmisega, viinamarjade tikkude otsa lükkimisega, smoothie'de ja puuviljasalatite tegemise, tellimuste vastuvõtmise (ja iga kord ma värisen, kui telefoni vastu võtan, sest inimesed räägivad nii segaselt), pakkimise, koristamise ja toidu või puuviljade toomisega lähedal asuvatest vastavatest asutustest. Mõnikord mitu korda päevas. Tänane hommik, st laupäev, möödus maasikate ja valgendaja seltsis - ühtesid toppisid varte otsa, teisega puhastasin tööpindu. Ök, hais. Aga maasikad olid nämmad.
Finito.

Pühapäev, 11.10

Sel kaunil maal siin pole alla 18-aastastel noortel inimestel lisaks tubakale ja alkoholile lubatud osta näiteks nuge. Kööginuge. Ei tea, kuidas asi võinugadega on, neid ehk siiski võib, aga igasuguste teiste juures on hoiatavad sildid, et kassas võidakse küsida fotoga dokumenti. Hmm.
Tuba hakkab juba kodusemaks muutuma. Tore on seda ise sisustada ja täiendada, olles alustanud vaid tühja voodi, laelambi heledast puidust kummuti ja kapiga. Pisiasju poodidest taga ajada on ka tore, eriti rahulikul vabal pühapäeval. Küünlajalgu leida tundub hetkel aga täiesti võimatu missioon. Naljakas, kuidas korter muutub kodusemaks näiteks pesupesemisega. Või rõdul teed rüübates, vahtides teiste rõdudele. Ahju katsetasin ka ära - pähklipallidega seekord.

Täna, praegu, nüüd

Hahaa! Ka meie kolmanda korruse tore korter on nüüd netiühenduse uhke omanik ja meie suurelt mõnusalt mustalt (!) nurgadiivanilt klõbistades saadan teile suurimad ja vägevaimad tervitused, kallid ja lehvitan nagu hullumeelne tuuleveski. Nüüdsest hakkate minust palju - ja ma mõtlen ikka palju - rohkem kuulma! (Võtke seda kui hoiatust, lubadust ja ähvardust.)

Hakkan nüüd umbes kahe nädala mahamagatud neti-uudiseid ja lugemata meile lugema, seni aga paar fotot ka.

Cheers!