Teisipäev

Vajun vaikselt padjakuhja sisse, Sinise melanhoolsed elektroonilised helid kõrvu paitamas ja tassike sooja piparmündikakaod kummutiäärel. Kohver on tühi ja kappi ära peidetud, sussid seisavad seina ääres ja jänku ootab, et ma ta kaissu võtaks. Väljas krabistab natuke vihma ja uus kodu on peaaegu kodune. Äsja ostetud ja raske vaevaga - hiigelkott mõlema käe otsas - siia tassitud padjad, tekk ja voodipesu lõhnavad veel pakendite ja pesematuse järele, aga küll seegi kaob. Nüüd on mõni pisiasi veel vaja, et tuba mõnusaks muuta. Paar suure südamevaluga valitud albumit ja DVD-d ja raamatut seisavad suure akna all aknalaual, millel on eriliselt mõnus istuda ja kas alla sisehoovi põrnitseda või hoopis kaugemale linnatuledele. Rõdul võib sama vabas õhus seistes teha - ehk leiame sinna millalgi ka mõne toolikese.
Meie on kohe alguses loosse sekkunud July, noormees väga kireva ja rahvusvahelise taustaga elukohtade suhtes, Daria, tema poolatarist tüdruk, ja mina. Meie oleme nüüd okupeerinud korteri numbriga 85 juveliiriäridest kubiseva tänava majakompleksis. Kesklinna suurte kaubamajadeni on kahekümneminutiline mõnus jalutuskäik enamasti baare ja pubisid ja restorane täis pikitud tänavaid mööda, läbi kahe kirikuplatsi, kus pinkidel saiakesi mugitakse, ja edasi juba rahvarohketele kõnniteedele. Praegu seda teekonda silme ette manades ei tule meelde vaid tunde tagasi mõtteis raskeid kotte kirudes ja järjest punasemaks ja valusamaks muutuvaid käsi, vaid mõnus soe õhk ja kõik need inimesed, kelle hulka ma nüüd nagu kuuluks.
Ühel neist kesklinna tänavaist asub koht, kuhu täna esimest korda sisenesin, et ära teha oma esimene tööintervjuu siinmail - üllatuslikult kiirelt, muuseas, sest esmaspäevahommikuse CV saatmise ja kohtumisele kutsuva telefonikõne vahele jäid pelgalt mõned tunnid. Samamoodi jäid vaid mõned - üldse mitte vähem närvilised, aga tihedalt voodipesu otsimisega sisustatud - tunnid tänase toreda intervjuu ja uue telefonikõne vahele, mille kaudu hääl teises õhuliiniotsas mind tagasi kutsus. Aga sellest järgmine kord, kui juba miskit öelda on.
Niisiis olin eile, esmaspäeval, veel rõõmsalt Oldbury's, lonksasin teed ja klõpsasin tööpakkumisi läbi. Õhtul aitas Nico mu kohvri uude kohta tuua, kuigi ei tema ega ta vend polnud just väga kindlad, kas ma õhtul ja pimedas kolida tahan. Samamoodi muretsesid nad selle pärast, kas mul ikka voodi üleüldse olemas on. Voodi oli, aga see oli selles suhtes ka kõik - esimese öö veetsin Darialt saadud padja ja suuuuuure fliisiga. Õnneks on korter ka kütmata hästi soe. Ja nii olengi ma ööpäeva võrra hiljem õnnelikult, samas veidi närvis, oma uues voodis lesimas. Ma pole kunagi varem patju ja tekki ostnud. Jälle miskit uut. Keeruline värk, muuseas.


Kolmapäev

Marssisin, püha viha täis ja absoluutselt kõike ja kõiki maa sügavamatesse kihtidesse needes (stillis bleedin' this and bleedin' that), ja hoiatasin mõttes kõiki, et kui vähegi vale pilk mu poole peaks heidetama, läheb tollel möödujal kehvasti. Ma olin pühal otsingul ja mitte keegi ei tohtinud mu teed takistada - otsinguil McDonaldsi järele.
Täiesti ettearvatult möödus tagasitee märksa vähem tulise sammuga, püüdes ühes käes tasakaalus hoida kolme suure Coca-topsiga alust ja teise otsas kõlgutada antud asutuse paberkotti. Seekord vältisid üleüldse kellelegi otsa vaatamast. Kuigi mitte keegi mind ja minu igasuguseid veidraid eelistusi ei tea, ei suuda ma seda logo ringi tassides kuidagi pähe manada pühal ristiretkel oleva sõdalase sõjakat ilmet.
Kotist leviv kalaburgerite lõhn peletas viimasegi söögiisu ja selle asemel püüdsin meeleheitlikult silme ette manada neid suuri maasikaid, mida sulašokolaadi uputasin, ja seda ühte, mille ma ära sõin. Mmm. Mmmmm. Mmmmmmmmm...Lühidalt, minu uus töökoht mingiks ajaks on eriti apetiitse välimusega puuviljakorve tegev firma. Nagu suured lillebuketid - ainult et puuviljadest. Puuviljad ja marjad ja šokolaad. "Sweet evil one." Tõsi ta on. Lisaks värsked mahlad ja smoothie'd ja puuviljasalatid. Nämmnämmnämmnämmnämm.
Ja killuke inglise keelt. Lausejupike "You alright?", millele võib lõppu lisada veel "Luv", kehtib igasuguse tervitusena - hommikuti, poodides, tänavail -, mida pomisedes ei pea teisele inimesele otsa vaatama. See käib möödaminnes ja erilise tähelepanuta, hääldusega umbes [juoait(lv)].