Laupäevad on tööl laisad ja lühikesed, peamiselt koristamist ja pesemist hõlmavad. Nii oli mul tervelt kaks tundi aega kolm vormitäit šokolaadikooke küpsetada, viimane väljus ahjust täpselt siis, kui ma kiired sammud Jobcentre'i poole seadsin, et kindlustusnumbri jaoks kellegagi vestelda. Suur maja, suured lukus klaasuksed, mõni hetk segadust ning alles siis tehti uks lukust lahti. Mind juhatati trepist üles teisele korrusele, mis laupäeva pärastlõunal veel kihas ametnikest ja millegi-taotlejatest. Minuga vestles meeldiv jutukas (võib-olla india päritolu) naine, kes päris mult Brumi ööelu kohta, millest mul, ausalt öeldes, igasugune teadmine puudub ju. Ta täitis pabereid ja paljundas ja rääkis, rääkis, rääkis, täitis veel mingeid kastikesi, lasi mul umbes kümme allkirja kirjutada ja poole tunniga olin kenasti kõigega hakkama saanud. "Teile saadetakse number kahe kuni nelja nädala pärast postiga." Selge.
Sama kiired sammud viisid uuesti koju, et üks kahekihiline tellmuskook ja kojujäetavad brownie'd šokolaadiga üle ja kokku määrida, kook ettevaatlikult kilekotti pakkida ja uuesti välja kihutada. Bussi oodates (mida visti ei tulnudki, pidin taas megatiiru nr 120-ga sõitma) jõudsin koju emale sünnipäevakõne võtta..
Vanas hääs majas nr 136 ootas mind isegi õhtusöök spagettide ja tomatikastme näol. Veidi kooki ja veidi telekat, millest muidugi miskit head ei näidatud. X-Factori jaoks polnud lihtsalt tuju. Whitney polnud piisavalt võluv argument. Väljas paukus ilutulestik ja peatuses Dudley bussi oodates (mida ka tulla ei tahtnud kuidagi) nuputasime, mis toimuda võiks. Ma pakkusin, et nad kõik tähistavad mu ema sünnipäeva. Hah!
Ööelust on mul nüüd aimu Old Foundry näol. Laupäevaõhtuti mängivad dj'd seal pisikeses, õdusas, enamjaolt tätoveeritud rahvast täis publikule erinevaid raskemaid rütme Rob Zombie'st ja Rammsteinist AC/DC'i ja lõpuks Buckcherry'ni. Mõnus. Piljardilaud on pidevalt hõivatud, õlle voolab, rahvast tantsib - kuidagi kodune tunne täitsa. No ja fakt, et omanik, kes üks mitmekümnest Dave'i tuttavast seal oli, Ozzy lapsepõlvesõber on, tegi koha veel toredamaks. Metalihäll ju.
Öösel kell 2 ladusin endale teise portsu spagette [tomaaaaaato]kastmega sisse (tööl arvas juhataja, et mu hääldus selle sõna puhul on 100% ameerikalik ehk siis püüan end nüüd parandada). Kuna eilne möödus röstsaja, viilu koogi, juustuvõileiva, koogiviilu ja umbes terve liitri mahla ja hästi paljudega veidrate saadetega telekas, polnud seda päeva samahästi kui olemaski. Olin valmis umbes kolm korda saapaid jalga tõmbama ja linna sõitma, aga ei tulnud sest miskit välja.
Nii jõudsin ühe pika laisa vedelemisega laupäeva õhtust tänasesset hommikusse, kui kell 7 hommikul kodu poole jalutasin, pimedat Brumi ikka armastades, et sealt uuesti tööle marssida. Tööpäeva lõpus käivitasin eksperimendi nimega konto avamine vol 2 ja mis ma kuulsin?! Lloydsil on vaja ainult isikut tõendavat dokumenti, tööandja kiri oli heaks boonuseks. Ja mille kuradi päralt oli siis seda eelmise nädala peavalu ja stressi vaja? Phähh. Tore daam pangas tegi sadakond klõpsu, mina andsin kolm allkirja ii vsjoo.
Nüüd lõpetasim imehea veggie-burgeri vanast heast Digbethi kebabikohast ja kavatsen ülejäänud õhtup laisk olla, muusikat kuulata ja tsipa koristada. "Crash Love" on repeadi peal ja päris mõnus on kokkuvõttes olla. Ootan reede õhtut.
Sama kiired sammud viisid uuesti koju, et üks kahekihiline tellmuskook ja kojujäetavad brownie'd šokolaadiga üle ja kokku määrida, kook ettevaatlikult kilekotti pakkida ja uuesti välja kihutada. Bussi oodates (mida visti ei tulnudki, pidin taas megatiiru nr 120-ga sõitma) jõudsin koju emale sünnipäevakõne võtta..
Vanas hääs majas nr 136 ootas mind isegi õhtusöök spagettide ja tomatikastme näol. Veidi kooki ja veidi telekat, millest muidugi miskit head ei näidatud. X-Factori jaoks polnud lihtsalt tuju. Whitney polnud piisavalt võluv argument. Väljas paukus ilutulestik ja peatuses Dudley bussi oodates (mida ka tulla ei tahtnud kuidagi) nuputasime, mis toimuda võiks. Ma pakkusin, et nad kõik tähistavad mu ema sünnipäeva. Hah!
Ööelust on mul nüüd aimu Old Foundry näol. Laupäevaõhtuti mängivad dj'd seal pisikeses, õdusas, enamjaolt tätoveeritud rahvast täis publikule erinevaid raskemaid rütme Rob Zombie'st ja Rammsteinist AC/DC'i ja lõpuks Buckcherry'ni. Mõnus. Piljardilaud on pidevalt hõivatud, õlle voolab, rahvast tantsib - kuidagi kodune tunne täitsa. No ja fakt, et omanik, kes üks mitmekümnest Dave'i tuttavast seal oli, Ozzy lapsepõlvesõber on, tegi koha veel toredamaks. Metalihäll ju.
Öösel kell 2 ladusin endale teise portsu spagette [tomaaaaaato]kastmega sisse (tööl arvas juhataja, et mu hääldus selle sõna puhul on 100% ameerikalik ehk siis püüan end nüüd parandada). Kuna eilne möödus röstsaja, viilu koogi, juustuvõileiva, koogiviilu ja umbes terve liitri mahla ja hästi paljudega veidrate saadetega telekas, polnud seda päeva samahästi kui olemaski. Olin valmis umbes kolm korda saapaid jalga tõmbama ja linna sõitma, aga ei tulnud sest miskit välja.
Nii jõudsin ühe pika laisa vedelemisega laupäeva õhtust tänasesset hommikusse, kui kell 7 hommikul kodu poole jalutasin, pimedat Brumi ikka armastades, et sealt uuesti tööle marssida. Tööpäeva lõpus käivitasin eksperimendi nimega konto avamine vol 2 ja mis ma kuulsin?! Lloydsil on vaja ainult isikut tõendavat dokumenti, tööandja kiri oli heaks boonuseks. Ja mille kuradi päralt oli siis seda eelmise nädala peavalu ja stressi vaja? Phähh. Tore daam pangas tegi sadakond klõpsu, mina andsin kolm allkirja ii vsjoo.
Nüüd lõpetasim imehea veggie-burgeri vanast heast Digbethi kebabikohast ja kavatsen ülejäänud õhtup laisk olla, muusikat kuulata ja tsipa koristada. "Crash Love" on repeadi peal ja päris mõnus on kokkuvõttes olla. Ootan reede õhtut.
Tomato-tomato, potato-potato - mul oli sama lugu. Sain esimesel päeval sööklatädilt vasta päid ja jalgu häälduse pärast. Õppisin selle kiirelt ära, a tuunikalaga jäin terve aasta jooksul jänni. Kuidas nad seal Brummis tuna ütlevad, kas tuna või toona?
ReplyDeleteÜlišeff kott sul ka! :)