Klubipepude neljapäev

Eile tabas mind õhurünnak - läbi avatud uste voolas mu tuppa ohjeldamatus koguses valjut, valusat ja vägivaldset klubimuusikat, mis osaliselt serbiakeelne oli. July sõber Rene Berliinist, kes kaheks päevaks külla on tulnud, tutvustas oma viimatisi muusikalisi leide ja kui ma püüdsingi pooleldi suletud ukse taha peituda (et mitte olla ebasõbralik, ei pannud ma ust täiesti kinni) ja midagi natuke rohkem oma maitse järgi kuulata, ei õnnestunud see üldse mitte. R'n'b ja tantsumuusika tümpsud olid kõikevõitvad. Põgenesin küll viieteistkümneks minutiks poodi, et seal naeruväärselt kaua ühte šokolaadi valida (mul oli endal ettekäänet vaja ju), aga põrgu, eeh, tore õhtupoolik jätkus.

Liitusin seltskonnaga elutoas, püüdsin hirmu- ja õuduskrampe kuidagi naeru taha ära peita ja aitasin seltskonnal isegi samaks õhtuks mõnd pidu leida linnas. Mu kaval plaan nad kiiresti toast välja saada aga töötas hoopis minu vastu, sest nad keeldusid minuta välja minemast. Eeääöö, jah, mina ja klubi? Neljapäeval? Aga muidugi.

Ilmselgelt oli mu enda kohta piisavalt lühike kleit mitte piisavalt lühike ja saabastel oleks pidanud olema vähemalt kümnesentimeetrised kontsad (mu jalgade õnneks olid Daria pakutud kingad mulle liiga suured). Vaevu püsti seisvad - kas kontsadel või paljajalu - neiud, kelle kleidi nagu teine nahk keha ümber tõmmatud olid, nii ülevalt kui alt otsast võimalikult lühikesed, koperdasid Brumi suurima klubi ees ringi ja lärmasid. Meie esimene peatus oli Revolution vodka bar, kus lauale ilmus kuuene shotirida - maitsed, värvid ja lõhnad roosast mullinätsust lagritsa ja šokolaadini välja. Sealt edasi läksime tagasi Gatecrasheri värvikat naispublikut uurima - kommentaarid olid lõhutäit naeru väärt -, aga klubi ise oli uksi sulgemas. Pidu jätkus niisiis Risas, kus allkorrusel möllasid klubihitid ja üleval latiinohelid (nagu öeldi, ise ei kuulnud). Oeh. MJ "Billie Jean" oli parim, mis üldse juhtuda võis, sest ülejäänud tümakas oli, noh, tümakas. Pole minu kõrvad sellega harjunud ja ega vist harjugi. Kõige tantsulisemad palad minu kollektsioonis on Dope Starsi Inc'i ja KMFDM'i esituses.

Vajusin kell 3.44 nii sügavasse unne, et ärkasin sellest alles 7.48. Töö ootas 8.30. Kiire arvutus tegi varahommikul selgeks, et mul oli täpselt 42 minutit aega tööle jõuda. Tagasi koju jõudes oli kergelt tuttav hetk - ülejäänud seltskond alles ärkas. (Armsad Cathouse'i hommikud ja poolikud tööpäevad.) Nende hommikusöök oli minu lõunasöök, tore vestlus ja tassike teed, lisaks Ruzanna kommid. Kodune. Lobisesime Dariaga järgmise tassi tee juures tööst ja jõuludest ja nüüd on maja tühi - Daria on tööl, noormehed šoppamas plaanidega õhtul välja minna. See tähendab seda, et mul on meeldiv õhtu iseenda seltsis. Veider - ma pole veel ühtegi siinoldud nädalavahetust tervenisti linnas veetnud ja mul pole aimugi, mida ette võtta. Hm. Pole ka kedagi, kes kell üks pärast pubiõhtut öösel juustusaia teeks.

Jah, tegelikult on homme ju Halloween, aga vaevalt ma ühelegi neist pidudest lähen. Need pidustused on siin muidugi väga hinnas ja pooled poed on kostüüme ja muud seonduvad täis (teised pooled on jõulupudinat täis, sellepärast ainult pooled). Eile HMV'sse sisse põigates aga pani üks neist eriväljapanekute riiulitest mind eriliselt naeratama - filmidena olid üles reastatud The Shining, The Nightmare Before Christmas, Corpse Bride, Coraline ja The Lost Boys. Meeldiv, meeldiv, väga ilus valik.

Veel üks tass teed kurgust alla valatud ja varsti on valmimas järgmine tassitäis, on mul tunne, kuigi kui ma nüüd veel neljanda musta tee ära jooks, ei oleks üldse ohtu, et ma liiga vara magama jääks. Samas, und on see jook mul vaid ühe korra seganud, ja sedagi ühes närvipuntraga. Teades end, kukun millalgi 11 ja 12 vahel õhtul unne, et hommikul uuesti tööle jõuda.