With the darkness I go out

Imetore on avastada, et riided, mis peaks olema õige number, on veidi suured. Ehk ma olin õige veidi naiselik ja proovisin selga kleite, mida ma niikuinii ei osta. Aga ma leidsin saapad, mis mulle isegi meeldisid, sest nad olid musta värvi ja lihtsad, kontsaga, millel ma isegi püsti seisin ja liikuda suutsin. Ei muutu ma klubiplikaks, aga vahel on tuju kanda kontsaga kingi ja kleite. Eks? Nüüd on vaja vaid 25-30 naela, et need saapad endale ka koju tuua. VÕi mõni teine paar.

Veel imelisem oli aga Brum, mis nägi välja peaaegu täiusliku Halloweeni-muinasjutu moodi. Valgustatud katedraal keset pisikeste tulukestega pikitud puid, nende kohal rippumas peaaegu täiskuu keset uduloori, imeõrn, soe tuuleke silitas põski ja juukseid. Nii soe oli. Härra Darknessi relvitukstegev madal hääl laulmas süngeid, ilusaid viise. Peaaegu täiuslik, peaaegu. Puudus vaid keegi, kellega seda jagada.

Annu, ma vean su välja jalutama!

Klubipepude neljapäev

Eile tabas mind õhurünnak - läbi avatud uste voolas mu tuppa ohjeldamatus koguses valjut, valusat ja vägivaldset klubimuusikat, mis osaliselt serbiakeelne oli. July sõber Rene Berliinist, kes kaheks päevaks külla on tulnud, tutvustas oma viimatisi muusikalisi leide ja kui ma püüdsingi pooleldi suletud ukse taha peituda (et mitte olla ebasõbralik, ei pannud ma ust täiesti kinni) ja midagi natuke rohkem oma maitse järgi kuulata, ei õnnestunud see üldse mitte. R'n'b ja tantsumuusika tümpsud olid kõikevõitvad. Põgenesin küll viieteistkümneks minutiks poodi, et seal naeruväärselt kaua ühte šokolaadi valida (mul oli endal ettekäänet vaja ju), aga põrgu, eeh, tore õhtupoolik jätkus.

Liitusin seltskonnaga elutoas, püüdsin hirmu- ja õuduskrampe kuidagi naeru taha ära peita ja aitasin seltskonnal isegi samaks õhtuks mõnd pidu leida linnas. Mu kaval plaan nad kiiresti toast välja saada aga töötas hoopis minu vastu, sest nad keeldusid minuta välja minemast. Eeääöö, jah, mina ja klubi? Neljapäeval? Aga muidugi.

Ilmselgelt oli mu enda kohta piisavalt lühike kleit mitte piisavalt lühike ja saabastel oleks pidanud olema vähemalt kümnesentimeetrised kontsad (mu jalgade õnneks olid Daria pakutud kingad mulle liiga suured). Vaevu püsti seisvad - kas kontsadel või paljajalu - neiud, kelle kleidi nagu teine nahk keha ümber tõmmatud olid, nii ülevalt kui alt otsast võimalikult lühikesed, koperdasid Brumi suurima klubi ees ringi ja lärmasid. Meie esimene peatus oli Revolution vodka bar, kus lauale ilmus kuuene shotirida - maitsed, värvid ja lõhnad roosast mullinätsust lagritsa ja šokolaadini välja. Sealt edasi läksime tagasi Gatecrasheri värvikat naispublikut uurima - kommentaarid olid lõhutäit naeru väärt -, aga klubi ise oli uksi sulgemas. Pidu jätkus niisiis Risas, kus allkorrusel möllasid klubihitid ja üleval latiinohelid (nagu öeldi, ise ei kuulnud). Oeh. MJ "Billie Jean" oli parim, mis üldse juhtuda võis, sest ülejäänud tümakas oli, noh, tümakas. Pole minu kõrvad sellega harjunud ja ega vist harjugi. Kõige tantsulisemad palad minu kollektsioonis on Dope Starsi Inc'i ja KMFDM'i esituses.

Vajusin kell 3.44 nii sügavasse unne, et ärkasin sellest alles 7.48. Töö ootas 8.30. Kiire arvutus tegi varahommikul selgeks, et mul oli täpselt 42 minutit aega tööle jõuda. Tagasi koju jõudes oli kergelt tuttav hetk - ülejäänud seltskond alles ärkas. (Armsad Cathouse'i hommikud ja poolikud tööpäevad.) Nende hommikusöök oli minu lõunasöök, tore vestlus ja tassike teed, lisaks Ruzanna kommid. Kodune. Lobisesime Dariaga järgmise tassi tee juures tööst ja jõuludest ja nüüd on maja tühi - Daria on tööl, noormehed šoppamas plaanidega õhtul välja minna. See tähendab seda, et mul on meeldiv õhtu iseenda seltsis. Veider - ma pole veel ühtegi siinoldud nädalavahetust tervenisti linnas veetnud ja mul pole aimugi, mida ette võtta. Hm. Pole ka kedagi, kes kell üks pärast pubiõhtut öösel juustusaia teeks.

Jah, tegelikult on homme ju Halloween, aga vaevalt ma ühelegi neist pidudest lähen. Need pidustused on siin muidugi väga hinnas ja pooled poed on kostüüme ja muud seonduvad täis (teised pooled on jõulupudinat täis, sellepärast ainult pooled). Eile HMV'sse sisse põigates aga pani üks neist eriväljapanekute riiulitest mind eriliselt naeratama - filmidena olid üles reastatud The Shining, The Nightmare Before Christmas, Corpse Bride, Coraline ja The Lost Boys. Meeldiv, meeldiv, väga ilus valik.

Veel üks tass teed kurgust alla valatud ja varsti on valmimas järgmine tassitäis, on mul tunne, kuigi kui ma nüüd veel neljanda musta tee ära jooks, ei oleks üldse ohtu, et ma liiga vara magama jääks. Samas, und on see jook mul vaid ühe korra seganud, ja sedagi ühes närvipuntraga. Teades end, kukun millalgi 11 ja 12 vahel õhtul unne, et hommikul uuesti tööle jõuda.

Sunny spicy Sunday

Läks täitsa meelest enne, et tegelikult tahtsin ma tähistada ka seda, et täna olen ma täpselt kuu aega siin olnud. Müstika. Nagu ka see, kui hästi tegelikult siiani läinud on. Dave ei väsi seda nii mulle kui kõigile teistele kordamast ja tegelikult näpistan end isegi vahel, mõtteliselt siiski, ja püüan aru saada faktist, et ma olengi päriselt siin ja kõik on hästi.

Tähistamaks seda toredat päeva, mille suurepärase alguse kirjeldamisega enne blogiruumi täitsin, läksin välja chai jahile. Meeletu tahtmine juua korralik tops/tass musta vürtsikat teed piimavahuga ajas jalule ja välja (peale suurepärase ilma muidugi). Jahi käigus astusin viimaks sisse Shared Earth poodi, kust leiab toredaid fair trade asjakesi, ehetest šokolaadini, küünaldest riieteni, kottidest peegliteni. Oo, miks mul rõdul toda rahapuud ei kasva nüüd? Sealt edasi jõudsin Hiina linnaossa ja toidupoodi, kus oli veel oooo-momente. Aga täna oli eesmärk chai ja nii jäid küünlad ja hiina vürtsid sinnapaika. Aga mida pole, seda pole - ei ühtki teepoodi, ei ühtegi pakki tagaaetavat teed toidupoodides. Hakkasin juba vaagima plaani osta pakk Assami teed ja garam masalat ja need siis ise kokku segada. Viimasena läksin sinna, kuhu teadsin, et peaks kohe minema - Starfucks, ee, ...bucks. Neil oli! Muidugi neil oli, naiivne oli minust arvata, et neil poleks, aga selleni viiv paaritunnine jalutuskäik oli igati meeldiv, nii et ei kurda. Viisteist imetoredat kraadi, päike ja vihmasabin korraga, tuuleke ja naeratavad inimesed.

Okay, I feel better now

Ärkasin ja avasin silmad heledasse ja kirkasse hommikusse, suur valge tekk mägedena ümberringi, tuba helendamas läbi kreemjate kardinate särava päikese. Soe ja mõnus. Pühapäev.

Põrnitsesin jahupakki, põrnitsesin piimapakki ja juurdlesin hommikusöögi üle. Puder tundus liiga argi- ja mitte pühapäevahommikune. Pannkoogid! Täitsin köögi ja elutoa, oleks rõdul toolid ja laud, oleks sellegi täitnud, vanilje ja kaneeli magusate hommikuste lõhnadega.



Neljapäeval ootas mind toas kuhi ümbrikke, mis kõik endas üht või teist paberit pangast sisaldas, kaasa arvatud mu uus, armas, roheline pangakaart.

Tol õhtul ei püsinud kaua toas olla, sest vihm oli selleks korraks jälle läinud, linn vajus vaikselt sooja pimedusse ja tuledesärasse. Mässisin end pusasse, tõmbasin tennised jalga ja läksin õhtust linna avastama. Mis õhtust, kell oli 6 tegelikult ainult. New Streeti väikeste lambikestega pikitud puutüvede vahel jalutades, ees St Martini torn, ümberringi siblimas teised õhtused jalutajad, puges hinge rahulolu. Läksin taas kord suvel avastatud tänavaid uurima ja sain teisele poole telefoniliini saata sõnad "I feel good here". Ja et kõike veel võluvamaks muuta, sättisin end kanalite poole teele. Soojal sügisõhtul tumekollaste valgustite all piki kanaliäärt jalutada oli meeliülendav. Üsna mittemidagiütlev sõna vist, aga ma tõesti ei tea, kuidas muud moodi seda öelda. "I'd tear out my eyes for you my dear to see everything that you do. I'd tear out my soul for you my dear to feel everything that you do." võis Davey samal ajal laulda. Ma pööraks need sõnad veidi ringi, et te võiks näha sama, mida mina, tunda sama, mida mina siis. Võiks peaks selle ülimalt hea tunde endale jätma ja nautima ja mõneks mustemaks hetkeks meenutada jätma? Järgmine kord võtan Vana (fotoka) kaasa ja püüan miskit jäädvustada.
Üks neist kanalitest viib igatahes kodu ligidale ja sinna tahtsin kella kaheksaks tagasi jõuda, sest "Masterchefi" finaal oli. Oeh, mina ja mu kokasaated. Aga, pagana päralt, ilus on vaadata.

Selle malbe tundega jalutasin reedesesse tööpäeva, mis enam nii malbe ja rahulik polnud. Kõik need kaheksa ja pool tundi, mis ma oma puuviljade seltsis veetsin, olid kiired ja sagimist, askeldamist täis ning sisaldasid endas ka näiteks kella viie paiku poeukse ees seismist ja möödujatele šokolaadi kastetud maasikaid pakkumist. Selline suu-kõrvuni-müügimehe (no naise siis) töö pole üldse mina, aga pidi.
Järgnevad kaks tundi veetsin närvilises liikluses. Mina olin närvis ja võimatult hiljaks jäämas, liiklus oli närviline, või õigemini pingelises seisvas olekus, sest kesklinnas reedese tööpäeva lõpus on täiesti võimatu üldse mingi liiklusvahendiga kuigi kiirelt edasi jõuda.
Ma oleks Dave'i, Nico ja Andy' asemel endal ise pea otsast rebinud, et töölt varem ära ei küsinud, et nende elu veidi kergemaks teha. Pidin nendega Wolverhamptonis kokku saama, ainsateks juhtnöörideks võhivõrras linnas õiges peatuses bussist väljumiseks suuuuuuur PC World ja sellest kaks peatust edasi. "Don't move, we'll be right there."


Wulfrun Hall oli sel õhtul välja müüdud. Tõotas head. Mina ja mu kolm turvameest, eh, sõpra siiski jah, suutsime end turvadest ja rahvast läbi pressida, kõik üleliigsed asjad garderoobi jätta ja end kuidagi ülejäänud rahva vahele baari ligidusse paigutada. Kaks minutit hiljem leidis ka JM meid üles, kes teatas, et kahest esimesest bändist olime ilma jäänud. Tühja kah. Kolmas oli just lavalaudu tammuma hakanud. Neid piilusin umbes viis sekundit ukselt. Toredam oli lobiseda.

Behemothist, keda ülejäänud kamp peale minu ja JM'i vaatama oligi läinud, teadsin vaid viimast albumit, mida paar korda pleierist kuulanud olin. Minu ja black metali suhted on natuke olematud ja minu poolt veidi spinal tap - nimelt tõmbub suu pea iga kord neid onusid nähes kergelt irvesse. Seekord talitsesin end, olles rohkem mures oma heaolu pärast. Asjatult, muuseas, sest pit jäi meist paari inimese kaugusele ja mul oli valida nelja meessoost isiku vahel, kelle taha peituda. Set oli liiga lühike - 40 minutit on liiga lühike -, sest nad hakkasid mulle juba täitsa meeldima, kui nad lavalt ära jalutasid. Pähh.

DevilDriver oli kergelt liikuvam juba. Pit oli suurem ja otsapidi meid puudutav, muusika rohkem minu teetass (tol õhtul küll veetops pigem). Jah, Nele, siin on aeg ja koht öelda: "Hate to tell you I told you so but I TOLD YOU SO!" Oli hea, väga hea. Kuna maja pidi kella üheteistkümneks rahvast tühi olema ja bänd alustas kümne paiku, polnud neidki kaua aega nautida ja kaelalihaseid treenida. Meile sobiv viimane bussgi läks kell üksteist. Nii hiilisime kolmekesi (Nico ja Andy olid vanameestena alla andnud ja ära läinud) enne viimast lugu läbi korraks paigal seisva ja higise rahvamassi ukse poole. JM teadis vähemalt teed bussijaama, sest mul oli null aimu, kuidas bussipeatusse saada ja Dave ilmselgelt ei mäletanud enam ka. Oih. Aga bussile jõudsime.

Järgnesid meeldivad paar tundi Dudley Foundry's, kus Andy ja Nico meid eest ootasid. Kohal oli ka keegi eriti hullumeelne tüüp, kes pidi kuulu järgi eriti meeletu olema ja kellel olid puusadeni rastad. Ei kurda. Tüüp oli täitsa tore tegelikult - kui ta just üle ei terve pubi ei möiranud, tekitades paari möirgava sõbraga väga valju a capella ansambli - ja arvas, et minu ees peab põlvitama, sest nähtavasti olin ma nii särav ja "pure as snow". Ehk oli asi selles, et ma olin üks vähestest blondidest terves pubis.

Ja nii saabus laupäeva udune ja soe varahommik, mil jälle bussiga linna sõita, et otse tööle jõuda. Seegi tööpäev kujunes ootamatult pikaks - alustasin 8.30 ja lõpetasin kella nelja paiku. Sagin, sagin, sagin. Ei tea, mis jõulude ajal saama hakkab, kui tellimusi kordi rohkem on. Aga tunnid mööduvad selles askeldamises üllatavalt kiiresti ja valutult - kaelalihased hakkasid endast märku andma kaks minutit pärast tööpäeva lõppu.

Ärkasin tänasesse heledasse hommikusse kerge valutava kaelaga ja avastasin, et vahepeal on ülejäänud Euroopa kellaajaga mänginud. Mis seal's ikka. Üks tund pühapäevale juurde pole teps mitte halb. Selle tunni olen nüüd kirjasõnadesse paigutanud. Päike on nii kutsuvalt soe, eriti läbi aknaklaasi ja tundub, et jätan kõik elektroonika peale pleieri sinnapaika ja kaon linna.

Marmelaadikompvekid

Täna on kergelt jahe ja kergelt vihmane ilm ja ma tahtsin end korduvalt lüüa, kui läbi vihma kodu poole siblisin. Hommikul veel plaanisin suure, sooja ja kapuutsiga (vajalik vihmaga!) hoodie selga tõmmata ja minna. Aga ei, oo ei.

Teel töölt koju aga võtsin sihi kodust kümne minuti kaugusel pesitsevale leedu poele. Oh, imearmsust! Riiulitel olid reas leedukeelsete siltidega herne- ja kurgipurgid, konservid, pasteedid, vorstid, Laima sefiirid ja marmelaadid ja kommid, tumedad leedu leivad. Oo seda mõnu, kui lõunasöögi kõrvale kaks mõnusat viilu hapukat tumedat leiba ampsata oli.

Poole päeva pealt aga ehmatas kerge valu kurgus mind nii põhjalikult ära, et pärast poekülastust peitsin end sellesama hoodie sisse (mis mind korduvalt varahommikuti kojutulles soojas hoidnud on) ja hakkasin teed rüüpama. Levitan küünlast tuppa kaneelilõhna, kugistan läti marmelaadi (ei ole vitamiin ega puuvili, aga neid olen ma täna ka kugistanud) ja püüan välja mõelda, mis filmi vaadata.

Päris õdus on tegelikult. Laima pakkidel on kõik puha eestikeelsed kirjad ju ka peal. Ootan hommikut ja leiba ja uut leedu-poe-tiiru.

Kuidas kaotada pühapäevi

Laupäevad on tööl laisad ja lühikesed, peamiselt koristamist ja pesemist hõlmavad. Nii oli mul tervelt kaks tundi aega kolm vormitäit šokolaadikooke küpsetada, viimane väljus ahjust täpselt siis, kui ma kiired sammud Jobcentre'i poole seadsin, et kindlustusnumbri jaoks kellegagi vestelda. Suur maja, suured lukus klaasuksed, mõni hetk segadust ning alles siis tehti uks lukust lahti. Mind juhatati trepist üles teisele korrusele, mis laupäeva pärastlõunal veel kihas ametnikest ja millegi-taotlejatest. Minuga vestles meeldiv jutukas (võib-olla india päritolu) naine, kes päris mult Brumi ööelu kohta, millest mul, ausalt öeldes, igasugune teadmine puudub ju. Ta täitis pabereid ja paljundas ja rääkis, rääkis, rääkis, täitis veel mingeid kastikesi, lasi mul umbes kümme allkirja kirjutada ja poole tunniga olin kenasti kõigega hakkama saanud. "Teile saadetakse number kahe kuni nelja nädala pärast postiga." Selge.

Sama kiired sammud viisid uuesti koju, et üks kahekihiline tellmuskook ja kojujäetavad brownie'd šokolaadiga üle ja kokku määrida, kook ettevaatlikult kilekotti pakkida ja uuesti välja kihutada. Bussi oodates (mida visti ei tulnudki, pidin taas megatiiru nr 120-ga sõitma) jõudsin koju emale sünnipäevakõne võtta..

Vanas hääs majas nr 136 ootas mind isegi õhtusöök spagettide ja tomatikastme näol. Veidi kooki ja veidi telekat, millest muidugi miskit head ei näidatud. X-Factori jaoks polnud lihtsalt tuju. Whitney polnud piisavalt võluv argument. Väljas paukus ilutulestik ja peatuses Dudley bussi oodates (mida ka tulla ei tahtnud kuidagi) nuputasime, mis toimuda võiks. Ma pakkusin, et nad kõik tähistavad mu ema sünnipäeva. Hah!

Ööelust on mul nüüd aimu Old Foundry näol. Laupäevaõhtuti mängivad dj'd seal pisikeses, õdusas, enamjaolt tätoveeritud rahvast täis publikule erinevaid raskemaid rütme Rob Zombie'st ja Rammsteinist AC/DC'i ja lõpuks Buckcherry'ni. Mõnus. Piljardilaud on pidevalt hõivatud, õlle voolab, rahvast tantsib - kuidagi kodune tunne täitsa. No ja fakt, et omanik, kes üks mitmekümnest Dave'i tuttavast seal oli, Ozzy lapsepõlvesõber on, tegi koha veel toredamaks. Metalihäll ju.

Öösel kell 2 ladusin endale teise portsu spagette [tomaaaaaato]kastmega sisse (tööl arvas juhataja, et mu hääldus selle sõna puhul on 100% ameerikalik ehk siis püüan end nüüd parandada). Kuna eilne möödus röstsaja, viilu koogi, juustuvõileiva, koogiviilu ja umbes terve liitri mahla ja hästi paljudega veidrate saadetega telekas, polnud seda päeva samahästi kui olemaski. Olin valmis umbes kolm korda saapaid jalga tõmbama ja linna sõitma, aga ei tulnud sest miskit välja.

Nii jõudsin ühe pika laisa vedelemisega laupäeva õhtust tänasesset hommikusse, kui kell 7 hommikul kodu poole jalutasin, pimedat Brumi ikka armastades, et sealt uuesti tööle marssida. Tööpäeva lõpus käivitasin eksperimendi nimega konto avamine vol 2 ja mis ma kuulsin?! Lloydsil on vaja ainult isikut tõendavat dokumenti, tööandja kiri oli heaks boonuseks. Ja mille kuradi päralt oli siis seda eelmise nädala peavalu ja stressi vaja? Phähh. Tore daam pangas tegi sadakond klõpsu, mina andsin kolm allkirja ii vsjoo.

Nüüd lõpetasim imehea veggie-burgeri vanast heast Digbethi kebabikohast ja kavatsen ülejäänud õhtup laisk olla, muusikat kuulata ja tsipa koristada. "Crash Love" on repeadi peal ja päris mõnus on kokkuvõttes olla. Ootan reede õhtut.

Rude Tube

Channel 4 näitab saadet Rude Tube, milles on edetabel 50 kõige jaburamast netti laetud videost. Okei, tore. Viimases kümnes leidus ka üks eestiteemaline ja - ohoo, üllatust! - seoses eestimaa kauni keelega. Nimelt püüdsid kaks eestlannat surmtõsiselt õpetada austraallasele, kuidas öelda eesti keeli "kaksteist kuud". Teate ise küll.

Nele, mäletad seda raamatupoekest Digbethil? Toda pisikest second hand poekest? Ma jõudsin eile sinna sisse põigata ja - kuidagi ettearvatult - istus tohutute raamatukuhjade keskel hallipäine pikajuukseline muhe onkel, kes arvas, et ma Mr Wilde'i imetoredat Doriani Gray'd vaid pärast hiljutise filmi vaatamist endale tahan. Ei tahtnud. Ei saanud ka, sest ta raputas ägedalt pead ja ütles, et pole lootustki. Hmh. Et see ka nüüd popiks sai.

Ja mäletad neid chipse? Ja mu veggie-burgerit? Ma suutsin kodustes oludes midagi peaaegu sama head meisterdada ja taldrikutäie taha ära sulada. Aga neid seni parimaid lähen taas jahtima.

Annu: Too eelmine toiduasjandus taldrikul oli põhimõtteliselt chilli con carne ilma carneta jah, aga see chilli oli täiesti omaloominguline. Hää seegipoolest. July mainis, et mu õhtusöögid näevad alati nii head välja. Noh, suured kreemjad taldrikud annavad sellise efekti tõesti. Ja "Masterchef" teeb ka oma töö.

Ja Laura - mu päevi täidavad järjest enam sulašokolaadi kastetud maasikad. ;D

Õhtune vaade

Kodustamisjärgus toakene (suur üllatus, et ma padjapüürid vastavates värvides valisin, eks?)

What a lovely sunshiny morning!

Kuidas panna kokku pesuresti

Pähklipallike!

Nämmnämmnämm eile õhtul

Oh, looky who's here!

Laupäev, 10.10

JB's näeme, raisk!
Buss seisis minuti, liikus kaks meetrit, seisis minuti, liikus kaks meetrit - märkate teatud korrapära? Just niimoodi seisis mind JB'sse transportima pidanud buss oma kakskümmend minutit ummikus. Taas kord olin minekuga veidi hiljaks jäänud, aga seda vaid seetõttu, et just tol päeval oli mul tööl esimene täispikk päev - ette teadmata. Läksin rõõmsal meelel hommikul kell üheksa tööle, lõpetasin poole kuue paiku, kaheldes, kas ikka võtan reisi Dudley'sse ette. Võtsin siiski. Ja suurepärane ideepoeg see oli ka.
Eestikeelset Töllu leelotamist oli nii kodune ja mõnus kuulda. Veider, et varem pole mulle nad väga korda läinud, aga ehk oli seekordne vaimustus siis kaasmaalaste nägemisest, toredast klubist, suhteliselt vähesesest rahvast ja tõeliselt headest viisidest kokku segatud. Alleaa ja alleaa. Eestlasi oli ka, aga neid ma vaid kuulsin - nägema neid ei sattunud, välja arvatud kaks neiut tualetis, kes sealt kiiresti jalga lasid.
Ensiferumi etteasteks olin vahepeal tutvunud noormehega Montrealist, kes Convetry's (ligidal siin, Google Map aitab uudishimulikke) autodisaini õpib ja pikaaegne kollektiivi andunud fänn on. Folkmetalist teab tema väga palju rohkem kui mina. Korpiklaani ja Turisas olid vist ainsad tuttavad nimed tema esialgses (pikas) lemmikuteloetelus. Igatahes vestlesime veidi ja nautisime soome sõjamaalingutega viikingeid laval, kes suutsid rahva väga tantsuliseks muuta. Ma tõesti loodan, et noormees Jean-Marc Thori abiga ka rongijaama pärast jõudis ja tagasi ühikasse, sest meil kummalgi polnud õrna aimugi, kas kesköö paiku mõni rong veel liigub või mitte.
Mina marssisin aga - justnimelt marssisin, sest tankidega on jalutamiseks seda tegevust natuke vähe nimetada - mööda tuttavat teed (otse) Oldbury poole, et vanas heas majas nr 136 ööbida. Minu endine n-ö magamistupa oli stuudioks ümber digimuudetud ja ma hoidsin heaga igast monitorist ja nupust kaugele eemale, et Jase'l poleks põhjust mind näiteks ära tappa.
Hommikul vedasin end suure pusa sisse mässitult (suur BB logo seljal uhkeldamas) alla bussipeatusse, et taas kella üheksaks tööle jõuda. Jõudsin linna meeletu tiiruga - buss nr 120 ei ole kiireim viis liikumiseks! - ja pool tundi liiga vara. Piimata ja ausalt öeldes seega ka väga ilge kuum must tee ei aidanud ka eriti millelegi kaasa.
Aa, tööst. Põhimõtteliselt teen ma kõike. Peaaegu. Töökoht ise on hästi vahva - seal tegeletakse puuviljabukettide tegemisega. Mina olen seni oma päevi veetnud maasikate, banaanide ja õunalõpikude kõigepealt varre otsa toppimisega ja siis sulašokolaadi kastmisega, viinamarjade tikkude otsa lükkimisega, smoothie'de ja puuviljasalatite tegemise, tellimuste vastuvõtmise (ja iga kord ma värisen, kui telefoni vastu võtan, sest inimesed räägivad nii segaselt), pakkimise, koristamise ja toidu või puuviljade toomisega lähedal asuvatest vastavatest asutustest. Mõnikord mitu korda päevas. Tänane hommik, st laupäev, möödus maasikate ja valgendaja seltsis - ühtesid toppisid varte otsa, teisega puhastasin tööpindu. Ök, hais. Aga maasikad olid nämmad.
Finito.

Pühapäev, 11.10

Sel kaunil maal siin pole alla 18-aastastel noortel inimestel lisaks tubakale ja alkoholile lubatud osta näiteks nuge. Kööginuge. Ei tea, kuidas asi võinugadega on, neid ehk siiski võib, aga igasuguste teiste juures on hoiatavad sildid, et kassas võidakse küsida fotoga dokumenti. Hmm.
Tuba hakkab juba kodusemaks muutuma. Tore on seda ise sisustada ja täiendada, olles alustanud vaid tühja voodi, laelambi heledast puidust kummuti ja kapiga. Pisiasju poodidest taga ajada on ka tore, eriti rahulikul vabal pühapäeval. Küünlajalgu leida tundub hetkel aga täiesti võimatu missioon. Naljakas, kuidas korter muutub kodusemaks näiteks pesupesemisega. Või rõdul teed rüübates, vahtides teiste rõdudele. Ahju katsetasin ka ära - pähklipallidega seekord.

Täna, praegu, nüüd

Hahaa! Ka meie kolmanda korruse tore korter on nüüd netiühenduse uhke omanik ja meie suurelt mõnusalt mustalt (!) nurgadiivanilt klõbistades saadan teile suurimad ja vägevaimad tervitused, kallid ja lehvitan nagu hullumeelne tuuleveski. Nüüdsest hakkate minust palju - ja ma mõtlen ikka palju - rohkem kuulma! (Võtke seda kui hoiatust, lubadust ja ähvardust.)

Hakkan nüüd umbes kahe nädala mahamagatud neti-uudiseid ja lugemata meile lugema, seni aga paar fotot ka.

Cheers!

Teisipäev

Vajun vaikselt padjakuhja sisse, Sinise melanhoolsed elektroonilised helid kõrvu paitamas ja tassike sooja piparmündikakaod kummutiäärel. Kohver on tühi ja kappi ära peidetud, sussid seisavad seina ääres ja jänku ootab, et ma ta kaissu võtaks. Väljas krabistab natuke vihma ja uus kodu on peaaegu kodune. Äsja ostetud ja raske vaevaga - hiigelkott mõlema käe otsas - siia tassitud padjad, tekk ja voodipesu lõhnavad veel pakendite ja pesematuse järele, aga küll seegi kaob. Nüüd on mõni pisiasi veel vaja, et tuba mõnusaks muuta. Paar suure südamevaluga valitud albumit ja DVD-d ja raamatut seisavad suure akna all aknalaual, millel on eriliselt mõnus istuda ja kas alla sisehoovi põrnitseda või hoopis kaugemale linnatuledele. Rõdul võib sama vabas õhus seistes teha - ehk leiame sinna millalgi ka mõne toolikese.
Meie on kohe alguses loosse sekkunud July, noormees väga kireva ja rahvusvahelise taustaga elukohtade suhtes, Daria, tema poolatarist tüdruk, ja mina. Meie oleme nüüd okupeerinud korteri numbriga 85 juveliiriäridest kubiseva tänava majakompleksis. Kesklinna suurte kaubamajadeni on kahekümneminutiline mõnus jalutuskäik enamasti baare ja pubisid ja restorane täis pikitud tänavaid mööda, läbi kahe kirikuplatsi, kus pinkidel saiakesi mugitakse, ja edasi juba rahvarohketele kõnniteedele. Praegu seda teekonda silme ette manades ei tule meelde vaid tunde tagasi mõtteis raskeid kotte kirudes ja järjest punasemaks ja valusamaks muutuvaid käsi, vaid mõnus soe õhk ja kõik need inimesed, kelle hulka ma nüüd nagu kuuluks.
Ühel neist kesklinna tänavaist asub koht, kuhu täna esimest korda sisenesin, et ära teha oma esimene tööintervjuu siinmail - üllatuslikult kiirelt, muuseas, sest esmaspäevahommikuse CV saatmise ja kohtumisele kutsuva telefonikõne vahele jäid pelgalt mõned tunnid. Samamoodi jäid vaid mõned - üldse mitte vähem närvilised, aga tihedalt voodipesu otsimisega sisustatud - tunnid tänase toreda intervjuu ja uue telefonikõne vahele, mille kaudu hääl teises õhuliiniotsas mind tagasi kutsus. Aga sellest järgmine kord, kui juba miskit öelda on.
Niisiis olin eile, esmaspäeval, veel rõõmsalt Oldbury's, lonksasin teed ja klõpsasin tööpakkumisi läbi. Õhtul aitas Nico mu kohvri uude kohta tuua, kuigi ei tema ega ta vend polnud just väga kindlad, kas ma õhtul ja pimedas kolida tahan. Samamoodi muretsesid nad selle pärast, kas mul ikka voodi üleüldse olemas on. Voodi oli, aga see oli selles suhtes ka kõik - esimese öö veetsin Darialt saadud padja ja suuuuuure fliisiga. Õnneks on korter ka kütmata hästi soe. Ja nii olengi ma ööpäeva võrra hiljem õnnelikult, samas veidi närvis, oma uues voodis lesimas. Ma pole kunagi varem patju ja tekki ostnud. Jälle miskit uut. Keeruline värk, muuseas.


Kolmapäev

Marssisin, püha viha täis ja absoluutselt kõike ja kõiki maa sügavamatesse kihtidesse needes (stillis bleedin' this and bleedin' that), ja hoiatasin mõttes kõiki, et kui vähegi vale pilk mu poole peaks heidetama, läheb tollel möödujal kehvasti. Ma olin pühal otsingul ja mitte keegi ei tohtinud mu teed takistada - otsinguil McDonaldsi järele.
Täiesti ettearvatult möödus tagasitee märksa vähem tulise sammuga, püüdes ühes käes tasakaalus hoida kolme suure Coca-topsiga alust ja teise otsas kõlgutada antud asutuse paberkotti. Seekord vältisid üleüldse kellelegi otsa vaatamast. Kuigi mitte keegi mind ja minu igasuguseid veidraid eelistusi ei tea, ei suuda ma seda logo ringi tassides kuidagi pähe manada pühal ristiretkel oleva sõdalase sõjakat ilmet.
Kotist leviv kalaburgerite lõhn peletas viimasegi söögiisu ja selle asemel püüdsin meeleheitlikult silme ette manada neid suuri maasikaid, mida sulašokolaadi uputasin, ja seda ühte, mille ma ära sõin. Mmm. Mmmmm. Mmmmmmmmm...Lühidalt, minu uus töökoht mingiks ajaks on eriti apetiitse välimusega puuviljakorve tegev firma. Nagu suured lillebuketid - ainult et puuviljadest. Puuviljad ja marjad ja šokolaad. "Sweet evil one." Tõsi ta on. Lisaks värsked mahlad ja smoothie'd ja puuviljasalatid. Nämmnämmnämmnämmnämm.
Ja killuke inglise keelt. Lausejupike "You alright?", millele võib lõppu lisada veel "Luv", kehtib igasuguse tervitusena - hommikuti, poodides, tänavail -, mida pomisedes ei pea teisele inimesele otsa vaatama. See käib möödaminnes ja erilise tähelepanuta, hääldusega umbes [juoait(lv)].

Forever young. Forever perfect. Forever cursed.

"Dorian Gray" on ilus film. Ben Barnes on imeilus ja kostüümid ei ole samuti vähem väärt. Mõned hetked, kaameranurgad, värvid on enam kui suurepärased. Vajalikku dekadentsi, välist sära ja ilu, sisemist pimedust ja nurjatust on kõike just parajalt. Aga see pole novell, mida ekraanilt näeb, see on hoopis teine lugu.

Istusin saalis ja ootasin filmi, mis jutustaks härra Wilde'i ja ühe minu lemmikromaani filmikeelde ümber. Oodata tuli plaanitust kauem, sest lint kärises esimese paari reklaamiklipi ajal peaaegu katki. Läks paar lisaminutit või kümme. Lõpuks ta tuli - ja tuli brünetina. Imekauni, särava ja naiivsena, aga brünetina. Ja see pole ometi Dorian, mitte raamatu-Dorian, kes lugedes minu kujutlustefilmis kuldblondi juuksepahmakaga oma portreele uusi võikaid detaile lisab ja keda alati kerge väline helendus saadab.

Romaanist on filmi võetud vaid kahe käe sõrmedel loetavad faktid, mõni otsesel kujul, mõni moonutatud, ülejäänu on inspireeritud austatud autori elust ja kes teab kelle kujutlusvõimest või millestki muust. Dorianist on rohkem saanud oma looja kui iseenda peegeldus romaanis. Väga otseselt ja väliselt ühes stseenis filmi lõpupoole. Nagu ma pärast filmi pikalt ja laialt seletasin, on arvukalt filmimaterjali Wilde'i enda elust sisse toodud ja sellega parajalt seda säravat pahelisust, mis filmis Doriani elu osaks saanud.

Aga see polnud mitte halb. Filmina, kui mitte arvestada romaani, kui see hoopis täiesti unustada ja võtta filmi kui uut lugu, oli see hea. See räägib hullumeelse loo, mis on nagu kuskilt tuttav. Minu puhul jääb vist aga alati segavaks fakt, et ma "Dorian Gray portreed" niivõrd armastan. Film polegi mõeldud selle ümberjutustusena, seega ei saa pooleldi juurdemõeldud materjali kohta midagi negatiivset öelda, sest head vaatamist ta pakub ju. Parajalt ilus ja paheline, lummavalt särav ja sünge. Täitsa väärib vaatamist, sest, kui aus olla, siis nii ilusat meest nii ilusais rõivais igas filmis ei näe. (Stuart Townsend, kes ka brünett oli, jääb selles rollis küll teisele kohale.)

Minu miljonivaated künkalt



Ee...what does that button do?


Stuudio




Straight Dave



Larry piinakamber

Jase ja nupud ja ekraanid

Brum ja veidralt käituv naishäälne sat-nav

Minu kaks uut stuudiosõpra

Metal...?

Sellest seiklusest rohkem siin, kus alati.

A week in the life of...me!

Viimati jäin ma July'ga hostelisse kortereid otsima. Tuhnisime ja roomasime mööda netiavarusi ringi, et leida sobivat kahetoalist korterit Brumi kesklinnas. Keegi oli mulle kuskil seekord eriliselt head saatuselõnga ketramas, sest nimet noormees oli selle äriga tolleks hetkeks juba kaks nädalat tegelenud, seega tundmatus kohas me vette ei hüpanud.

Õhtul jätsime hüvasti - tema läks Walesi rongile ja mina kiirustasin, lootusetult hiljaks jäänuna, Dudley poole. Polnud mina ainus, kes hiljaks jäi, sest poole tunni jooksul ei tulnud vajalikku ja sobivat bussi. Vähe sellest, mul oli ainult udune mälupilt sellest, kuhu ma minema pean. Aga kohale ma jõudsin ja õnneliku tumeroosa templiplekiga käel jalutasin koos Nicoga JB'sse sisse, et näha kaht viimast bändi, kellest ainult teist ma tegelikult vaatama läksingi - Blaze Bailey. Oleks tookord Tallinnas ainus kord olnud võimalus neid näha, oleks ma end nende seal mitte nägemise eest sügavalt ja tõsiselt kaugele maasügavustesse neednud. Õnneks on kaardid teisiti kätte mängitud ja seal ma jälle olin, "The Clansmani" ajal kananahk ihul, silmad säramas, nautimas, ise veel lõplikult veenmata, et ma päriselt ka seal olin.

Selle kohta, mis hullus mind küll Brumi tõi, päriti piisavalt. Hea küsimus. Oli see ju vaid kahe neiu ulmeline soov pakkida kohver ja minna. Nüüd oli minu kohver hostelis voodi all ja ootas, kuni ma sellele järgmisel päeval kella viie paiku järele läksin. Me moodustasime bussi kahel istmel Nicoga, kes mulle appi tulnud oli, ilmselt väga kentsaka vaatepildi, sest tal oli mu mitte just kõige väiksem kohver süles ja mina jagasin maid kolme kotiga. Lisage sellele veel pleierist kuulatav Pain ja lollakad kõkutamised ja saategi kogu kompoti.

Nüüd, nädal aega hiljem istun veel siinsama Oldbury elutoas ühe oma lemmikvaatega välja ja püüan pähe mahutada seda esimest nädalat siin saarel. Terve nädal on maja rahvast täis olnud, sest esmaspäeval siirdus bänd stuudiosse, et salvestada esimesed helid uueks albumiks. Esimesed kaks päeva uurisin ümbruskonnas ringi, oleks peaagu poejahil ära eksinud, ronisin künka otsa, kust on veel võimsam vaade (mulle kui üldiselt väikeste linnadega harjunud noorele maadeavastajale) ja püüdsin July'ga suheldes paaniliselt elukohta leida.

Järgmised päevad tänaseni möödusid enamjaolt stuudioseinte vahel, kuhu Anna mind kolmapäeva hommikul meeletu hunniku võileibade vorpimise käigus lahkelt lubas. Eh, tõesti? Pool tundi ja neliteist topeltvõileiba hiljem pakkisime end autosse - Brumi hommikused ummikud, siit me tuleme!

Nii kaua olen ma vaid julenud unistada viibimast seal miljoni nupuga ruumis, kus sõrmed üle pillikeelte jooksevad ja trummid mürtsuvad - ja seal ma järsku istusin, kõrvuni irve ja punnis silmadega, püüdes haarata kõike, mida räägiti, aru saades vaid vähesest. Kolm päeva olen saanud jälgida seda tööd, tunnistada seda vaeva ja hoolt ja täpsust, mis tulevasse helikettasse pannakse. Ja juua tohutul hulgal teed, naerda, kuulata, kõrvad kikkis ja silmad pärani, vanemaid ja targemaid, vaadata suur hulk filme ja saada endale hüüdnimi eluka järgi, kellest ma mitte midagi ei teadnud.

Selge see, et ma evil olen. Sellest annab suurepäraselt tunnistust näiteks fakt, et minu pärast on nüüd seltskond bänd tuttav Rammsteini uue videoga ning Brüno vaimustavate seiklustega. Viimase mõned naljad jäidki kehtima. (Straight Dave's Manslammin Maxout!) Peale selle sai minust Gizmo, keegi pisike karvane tegelane paarkümmend aastat vanast filmist.

Eile õhtupoolikul leidsin end stuudio kõrvalt tänavalt ümbritsetuna tervest kokkupakitud trummikomplektist. Larry oli nüüd vaba sellest nelja-seina-piinast. Head aega roosadele jänku-patjadele. Edasi läheb lindistamine koduseinte vahel. Mind ootab ees kolimine kesklinna korterisse ja seda ilmselt esmaspäeval.

Nüüd jooksis mõte kokku, sest Blaze tuli jutuga, et õhtul oleks väga mõnus süüa suuuurt šokolaadikooki, piilun poole silmaga BBC "Jane Eyre'i" ja joon viimaseid lonkse külmaks läinud teest. Igasuguseid täiesti ebaolulisi detaile on nii palju kogunenud ja eks ma siia-sinna ka pillun. Praeguseks kõik, sest mõtted lendasid kõik tuulega minema. Selle asemel fotosid.