Alive / Special Needs

Hingasin esimest korda sügavalt ja kergendatult sisse-välja, kui lennujaama bussi istmesse vajusin, esimest korda tolle pika reede jooksul, mis tööl tüüpiliselt pikaks venis - nii pikaks, et kodus jäi 40 minutit aega asjad ümber pakkida, end valmis seada, midagi süüa kaasa haarata ning mõneks päevaks külla tulnud noormehega paar sõna juttu puhuda. Talle jäi minust vist küll kergelt segaselt ringihüpleva tuulispasa mulje. Oih. Kiire oli. Mul vähemalt. Londonisse sõitva bussijuhi arust ilmselt mitte, kui ta väljasõiduga 20 minutit hilines, et oma egoistlikku suitsu- ja Red Bulli vajadust rahuldada. Aga ta jäi kõigest 17 minutit hiljaks, mis andis mulle minutipealt täpselt nii palju aega, kui oli vaja metrooga bussijaama viiva bussini sõitmiseks. Ausalt kohe. Ma jõudsin minut enne väljumisaega kohale, miljon närvirakku kergemana.

Pärast pikka ja paari tunni ebamugava unega lennujaamaööd, lugematuid turvateadaandeid ja mandariine, mis loodetavasti mind terveks ravima pidid, koperdasin, saapad jalad loksumas lennukile ja keerasin end pusa sisse magama. Šveits võis küll uus ja huvitav olla, aga uni oli veel huvitavam. Kuniks seda jätkus, sest lend oli vaevalt tunnike pikk. Ja kõigele lisaks pidi Baseli lennujaamas langetama raske otsuse, kas minna Prantsusmaale või Šveitsi. Esimeses ei oodanud midagi, teises paljugi.

Basel oli esialgu üsna mitte muljetavaldav - MediaMarkt, kuhu jalad loomulikult kõigepealt viisid, ei tahtnud mind sissegi lasta ja pidin koti (dokumendid ja muu loomulikult selle sees) admini-neiu juurde jätma, Basel ise tundus hall ja külm ja otseloomulikult vihmane. Tõmbasin kaptuusi silmini ja tundsin end kui tulnukas, otsides vähimagi aimu ja kaardita mõnd huvitavamat ja ilusamat kohakest. Leidsin jõuluturu puumajakeste ja hõõgveini ja vorstidega, leierkastimängijad ja kolm paari uusi sokke poest.

Olgu Basel mis ta oli, aga Pratteln tundus küll eikellegimaal olevat. Tühi ja, noh, tühi. Mälupildi järgi marssisin hotelli poole lootusega seal puhata. Puhkus jäi ära, sest pidin alustama otsingut šampooni ja toidu leidmiseks. Jalad viisid täitsa ise õhtul külastatavast klubist mööda...ja siis kohe sinna sisse, sest tuttavad näod siblisid auto ja ukse vahet, tassides ja rassides. "Ev, ära külmeta väljas, tule sisse!" hüüdis Blaze ukselt. Šampoon võib ju vist oodata ka, eks... Ja tuli välja, et šampooni sain ka sealt ning pärast kiiret hotellikülastust ja nimetet šampooni võlude nautimist tagasi klubisse joostes ka söögi. Vana jäi turvanaisega väravasse, millest oli meeletult kahju, aga ju pean head asja jagama õppima.

McFlurrie'd said pea viiskümmend minutit pika seti ja kütsid kenasti toa soojaks, ajades järjest enam käsi lae poole püsti ja häälepaelu valla. Pats õlale ja BB sättis end lavatrepile valmis, mina kimasin läbi õnneks lühikese koridori lava tagant lava ette ja alaku laulupidu! Kõik oli olemas, lavadekost kuni lemmilugude ja uute lugudeni setlistis ja palju metalset energiat. Fantastico. Kuradi kahju, et sellega tuur läbi sai, aga poleks vist paremat kohta kui Z7 selle lõpetamiseks.

Ees ootav õhtu aga polnud veel üldse läbi ja sellesse mahtus palju naeru, uusi nägusid, kes tegelikult täitsa tuttavad juba olid, veel naeru ja kõige otsa natuke draamat ja pisaraid, kui varastel hommikutundidel (no nii kell 4.30 lõpetades) üle-koridori naabrite arusaamatusi lahendada püüdes.

Rock'n'roll hotellituba jäi veidi segamini maha, aga ees ootas terve päev ühest transpordivahendist teise jõudmist. Buss ja rong ja lennuk ja siis veel buss ja lõpuks veel üks buss. Lennukile loivasin jalas loksuvate saabaste (turvakontrolli võlud), vaevukuuldava hääle ja kammimata juustega. Uni oli taas kord ja tunniajane lend oli ikka liiga lühike.

London oli külm, kõle ja vihmane. Esialgu. Kähisesin neiule leti taga oma lemmik-Starfucksi tellimuse ja pärast suurt topsi sooja, nämmat teed oli pealinn õdusalt pime, mugav ja soe. Oleks pidanud miskit sööma, sest viimane tahke amps oligi too ploomikook ööpäev tagasi ja pärast seda vaid alkohol(yes, ladies and gentlemen, it has happened!) ja õunamahl ja vesi, aga isu polnud. Isegi šokolaadi ei söönud ära. Üleliigsed poolteist tundi veetsin ringi jalutades, lehvitades tere tuttavatele kohtadele ja avastades uusi. Läbitud miilide arv teadmata, aga kindel lisatrenn niigi müstilisel põhjusel valusatele jalalihastele.

Arvata võiks, et pärast kolme tundi bussisõitu viskasin end voodisse pikali ja magasin hommikuni, et siis parimas vormis tööle minna. Ei. Muidugi mitte. Kodus oli pidu - elutoas oli tervelt kaheksa inimest, kes õnneks küll varsti lahkusid (v.a kaks korterikaaslast ja külaline). Noormehega Saksamaalt vestlesin veel veidi (osaliselt, et tõestada, et ma pole ekstsentriline tuulispask, kuigi see vist ei toiminud, sest nende arust on 24 tunniks Šveitsi minemine absurdselt hullumeelne) ja pugesin kella 1 paiku teki alla, et hommikul peaaegu hääletult tööle jõuda. Ma vihkasin telefone tol päeval.

Järgmisel õhtul aga ei vihanud ma midagi ega kedagi ja hõljusin oma väikesel pilvel, kui neiu kassaluugist mulle pileti ulatas ja turvanaine käepaela ümber randme kleepis. Tööl oli - tüüpiliselt - ettearvatust palju pikem päev, kodus imevähe aega ja teekond LG Arenale vihmane. Aga mul oli mu kleit ja kollane kotike ja lõhus lendlesid liblikad. Paar õhtut tagasi võisin tanksaabastes metal-keikkal metalltreppidest üles-alla marssida, aga teisipäeva õhtul puges välja mu õrnem pool, mis on täiesti suuteline kriipsujuku-peene herr Molko nägemisest lombiks sulama.

Jalutasin oma õnnemullis rahvast täis saali, täitsa ette kohe, ja toetasin küünarnukid esirea ees olevale piirdele. Hmm. See läks kergelt. Ja veidi vähem kui tund pärast piletiostmist sulaski mu plikalik pool lombiks. Placebo, kes minust tookord Tallinnas kümme päeva varem seal juhtusid olema, Placebo, keda ma aastaid oma silmadega näha tahtnud olen oligi täitsa isiklikult seal ja kohal. Mul olid omad hirmud, sest Tallinna keikkast polnud just parimat kuulnud, aga hirmud kadusid - nagu kadus ka tühi kõht ja väsimus ja mure maksmata arvete pärast.

Kolmeliikmelisest koosseisust oli saanud neliteist inimest laval, kaasa arvatud viiulite ja puhkpillidega, heal juhul korraga kolm kitarri. Ei kurda. Palju oli uue albumi materjali ja oli mõni eelmiselt ning mõned vanad, alati toimivad lemmikud - "Every Me Every You", "Meds", "The Bitter End", "Special Needs". Ja "Bright Lights", mis mind suvel Birminghami saatis. Ja "Taste In Men" täitsa lõpuks - koos lumesajuga. St siiski miljon väikest valget ja hõbedast paberitükikest kõike ja kõiki katmas. Aga tunne oli nagu lumesajus, säravate tulede valgel, naeratus kõrvuni, silmades ja südames, ukse poole keerlemas. Ja järsku polnud väljas enam vihmane, vaid soe - või oli see petlik? Eks järgmisel hommikul ole näha, kas väljas polnudki tõesti külm või rippus keikkasoojus ikka veel naharakkudel.

Ja sellise õnnehunnikuna olen läbi pikkade tööpäevade jooksnud, liiga vähe maganud ja kirjutamisega lootusetult hiljaks jäänud. Kulm tõmbus Placebolt koju jalutades korraks kortsu - täpselt nädala jooksul olen ära näinud In Flamesi, Blaze Bayley (6.!) ja Placebo. Ma polnud kunagi julenud neid ühe aastanumbrigi sees näha. Vot siis.

(Fotod tulevad ka, aga süsteem ei funka praegu.)