Pärast lühikest netitiiru ja tundes, et ma nüüd kohe chipside ja veggieburgeri söömisest lõhken, mõtlesin, et teen ühe lühikese, tunniajase uinaku, enne kui uuesti asjalikuks (või ka mitte) hakkan. Loomulikult äratas mu viieteist minuti pärast koputus uksele ja July, kes minumeelest üldsegi juba poolel teel Londonisse olema pidi, kes siis pärast imekiiret nõupidamist Dariaga ja arusaamatuste lahendamist leidis, et tal polnudki minuga rääkida vaja. Nojah, venisin tagasi voodisse sooja, suure, mõnusa tekikuhja alla. Natuke veel.
Teadmata arvu minutite pärast äratas mu veider plärin, millest ma lõpuks unesegasena aru sain, et tegu oli mu telefoniga, mis sahtlipõhjas keset käevõrusid põrises. Ma ei tea, kui jubedalt ma "jah" kõne vastu võttes krooksatasin, aga ilmselt päris arvestatavalt, sest isa sai kohe aru, et ma unemaal aega veetsin.
Kui ma lõpuks millalgi uuesti silmad lahti venitasin ja avastasin, et kell oli umbes pool kuus hommikul, raadio mängis läpakas ikka veel ja mul olid veel koduriided seljas, püüdsin mahlaklaasi mitte ümber ajamata tolle raadio kinni klõpsata, saatsin arvuti samuti unelasse ja pöörasin ise ööriietes teise külje. Lõppkokkuvõtteks tuli umbes neliteist tundi peaaegu häirimatut ja peaaegu unenägudeta und. Ilmselt teadmine, et tänane laupäev on töölt vaba, lükkas mu organismi maratonune režiimile ja ma isegi ei püüdnud sellele kordki vastu hakata.
Nüüd küsimus: Kuhu ma mandariinid jätsin?
No comments:
Post a Comment