Sense the fire

Olles Engelit nii kaua näha tahtnud, seisin ma - oodatult -, suu kõrvuni peas, lava ees, klõpsutasin mõned eriti hullu kvaliteediga fotod ja nautisin iga keharakuga neid nelja rootslast laval. Selleks ajaks oli meelest läinud külm, mille käes ma pool tundi enne uste avamist mööda Wolverhamptonit ringi marssisin, püüdes leida Starfucksi, mis oleks ka lahti, aga tulemustetga - ja Costasse ma ju ei lähe! Engel. Absolute Designi kuulates oskasin vaid unistada nende nägemisest, tahtmine kasvas ainult, kui "Sense the Fire" välja tuli - ja nüüd olid nad laval, küll pelgaks pooleks tunniks, aga siiski seal, minu nina ees. Alguses küll käputäie huilgava fänniga (mina kaasaarvatud muidugi), hiljem ja rahva kogunedes juba rohkematega. Pärast seti lidusin merch'i laua juurde, et nii meeldivalt täis tätoveeritud käsivartega noormehelt uurida, millal uus album ilmub. Ta ei teadnud. Tuurist rääkis küll veidi ja andis mulle lisaks särgile veel paar toredat meenet. Seejärel lidusin alla WC-sse, et särk selga tõmmata ja uuesti üles, sest Katatonia oli kohe-kohe lavale tulemas.

Nende loominguga ma nii tuttav pole, aga viimaselt albumilt, mida viimasel ajal piisavalt kuulanud olen, kõlas paar lookest, nt "Forsaken", vanematelt nt "My Twin" ja "Evidence" (üle mõistuse lummav), "Soil's Song" ja "July".

Paradise Losti ajaks olin päris tuntavalt väsinud teve nädala jooksul kella kaheksaks tööle minemisest ja viimaste ööde lühikestest unetundidest. Polnud ma kunagi isegi arvanud ega mõelnud sellele, et võiks seda kollektiivi kunagi päriselus ka näha. Aga - palun väga - seal nad olid, täies hiilguses, pakkumas rahvale uut ja vana materjali, kaasa arvatud "One Second", mis ka veidi judinaid tekitas. Lahkus bänd lavalt, lahkusin mina saalist, sest kell tiksus poolt ühtteist ja viimase bussini tagasi koju oli pool tundi. All soojemaid riideid selga toppides kuulsin aga ülevalt saalist midagi väga tuttavat ja jooksin tagasi - "Faith Divides Us - Death Unites Us", millest ma kohe üldse ilma jääda ei kavatsenud. Pärast seda tuli veel üks-kaks lugu, aga siis marssisin mina juba bussijaama poole.

Hommik oli veidi raske, jalad valutasid, aga emotsioonid olid ikka veel eelmisest õhtust kuskil lae all (Engel, noh!) ja väljas oli niiiiii ilus! Ma suudan ikka veel nii meeldivalt üllatuda ja rõõmustada hommikuste vaadete üle. Meeldiv. Ohh. Ja taas kord suutsid pikad-pikad mustavärvi juuksed mu põlvist nõrgaks teha (no mis teha, kui juba kord miski meeldima hakkab) - Engeli kitarristi ja Paradise Losti kitarristi ja ka trummari (herr Erlandsson) süü kõik puha! See selleks.

Niisiis otsustasin tänase päeva lihtsalt vegeteerida (pärast tööd muidugi), kirjutada hirmpikki blogisid, tegeleda eilsete fotodega...süüa peaks tegema. Jah, kui end liigutada viitsin, siis loivan üle koridori kööki...kohekohe...juba minemas...