Tööpäevad venivad üha pikemaks ja kui neljapäeva hilisõhtul saabus kutse minna järgmisel õhtul JB'sse, kuigi laupäev taas tööpäev oli, ei kahelnud ma kaheks sekundiks ka, enne kui minna lubasin. Pealegi, millal varem pole siis soojendusbändi pärast keikkale mindud? McFlurrie'd (paremini tuntud kui Fury UK) oli ju seal!
Pärast pikka tööpäeva ja seaksvihastamist, et, nagu lubatud, poldud mu pakikest mulle ära toodud, ja väga kiiret kodukülastust jooksin bussile, mis mind isegi vara kohale viis. Nii vara, et pidin ka esimese soojendusbändi üle elama. Ei midagi pööraselt halba, seda mitte, aga aeg-ajalt kõrvakriipiv power-metal (koosseisu nimi teadmata) ja lehvivate juustega kitarrist. Mmh, next! Siblisin oma JB'se tuledes helendava valge särgiga (mis oli üpris erakordne nähtus...valge särk siis, mitte neoontuled) ette ja keskele, vedades ka teised kaasa, et seal klaasi, kätt ja häält tõsta. Tublid poisid! Peaesinejast, Michael Schenkerist ei teadnud ma enne peaaegu midagi - välja arvatud fakti, et ta The Scorpionsi kitarristi vend on - ja ei tea ka praegu just rohkem, sest ma ei pööranud talle ülearu palju tähelepanu. Ju siis oli okei. Tol õhtul vähemalt kõlas piisavalt hea.
Oma ühistranspordisõiduharrastust pole ma nähtavasti maha jätnud, sest kui laupäeva liiga varajane hommik nägi mind bussis tööle sõitmas, nägi toosama õhtupoolik mind uuesti samas bussis tagasi linnast välja sõitmas, kaasas hunnik pitsasid ja film. Millalgi "Almost Famousi" ajal sadas lumi maha. Õrn, umbes tollipaksune kiht LUND! Maa oli valge! Hüplesin veidi köögis ringi ja vahtisin toda valget ollust maas. Veider. Täitsa oligi kohe päris lumi. Ja see lumi oli ka veel hommikul olemas.
Isegi õhtul kell pool kuus oli seesama lumi veel maas. Kahjuks. Mind kutsuti üheainsa sõnumi kahe reaga kella kuueks tööle ja ma olin lootusetult hiljaks jäämas. Kuigi ma olin pigem nõus hiljaks jääma kui ära ütlema röstsaiale juustu ja ubadega (kõlab veidralt, aga maitseb hea...või olen ma inglaseks muutumas), mida me hellitavalt Kolumbia pitsaks nimetasime. Niisiis jooksin tennistes lumisest mäest alla (pole just kõige kergem ülesanne) ja bussile...et viis minutit hiljem uuesti üles joosta, avastades pileti jaoks münte puudu olevat, et uuesti alla joosta, et järgmisest bussist mitte maha jääda. Oeh. Tööl oli külm. Ja olin sunnitud kuulma miskit islami muinasjuttu kuningast, kelle poeg õuna sõi ja ära suri. Või midagi taolist. Selle asemel, et olla sooja teki all ja telekast suvalisi saateid vaadata, olin sunnitud liiga õhukestes sokkides ja tennistes jalgu külmetada, samal ajal maasikaid šokolaadi kastes. Pühapäevade võlud ja valud.
Ja millegipärast ei luba blogi mul fotosid siia enam lisada. Mh.
Pärast pikka tööpäeva ja seaksvihastamist, et, nagu lubatud, poldud mu pakikest mulle ära toodud, ja väga kiiret kodukülastust jooksin bussile, mis mind isegi vara kohale viis. Nii vara, et pidin ka esimese soojendusbändi üle elama. Ei midagi pööraselt halba, seda mitte, aga aeg-ajalt kõrvakriipiv power-metal (koosseisu nimi teadmata) ja lehvivate juustega kitarrist. Mmh, next! Siblisin oma JB'se tuledes helendava valge särgiga (mis oli üpris erakordne nähtus...valge särk siis, mitte neoontuled) ette ja keskele, vedades ka teised kaasa, et seal klaasi, kätt ja häält tõsta. Tublid poisid! Peaesinejast, Michael Schenkerist ei teadnud ma enne peaaegu midagi - välja arvatud fakti, et ta The Scorpionsi kitarristi vend on - ja ei tea ka praegu just rohkem, sest ma ei pööranud talle ülearu palju tähelepanu. Ju siis oli okei. Tol õhtul vähemalt kõlas piisavalt hea.
Oma ühistranspordisõiduharrastust pole ma nähtavasti maha jätnud, sest kui laupäeva liiga varajane hommik nägi mind bussis tööle sõitmas, nägi toosama õhtupoolik mind uuesti samas bussis tagasi linnast välja sõitmas, kaasas hunnik pitsasid ja film. Millalgi "Almost Famousi" ajal sadas lumi maha. Õrn, umbes tollipaksune kiht LUND! Maa oli valge! Hüplesin veidi köögis ringi ja vahtisin toda valget ollust maas. Veider. Täitsa oligi kohe päris lumi. Ja see lumi oli ka veel hommikul olemas.
Isegi õhtul kell pool kuus oli seesama lumi veel maas. Kahjuks. Mind kutsuti üheainsa sõnumi kahe reaga kella kuueks tööle ja ma olin lootusetult hiljaks jäämas. Kuigi ma olin pigem nõus hiljaks jääma kui ära ütlema röstsaiale juustu ja ubadega (kõlab veidralt, aga maitseb hea...või olen ma inglaseks muutumas), mida me hellitavalt Kolumbia pitsaks nimetasime. Niisiis jooksin tennistes lumisest mäest alla (pole just kõige kergem ülesanne) ja bussile...et viis minutit hiljem uuesti üles joosta, avastades pileti jaoks münte puudu olevat, et uuesti alla joosta, et järgmisest bussist mitte maha jääda. Oeh. Tööl oli külm. Ja olin sunnitud kuulma miskit islami muinasjuttu kuningast, kelle poeg õuna sõi ja ära suri. Või midagi taolist. Selle asemel, et olla sooja teki all ja telekast suvalisi saateid vaadata, olin sunnitud liiga õhukestes sokkides ja tennistes jalgu külmetada, samal ajal maasikaid šokolaadi kastes. Pühapäevade võlud ja valud.
Ja millegipärast ei luba blogi mul fotosid siia enam lisada. Mh.
tulen märtsis saarele!!!!!! :):)
ReplyDelete