Pakkisin viimase puuviljakorvi tsellofaani, viimased šokolaadikattega maasikat karpi, aga ma polnud jõudnud veel laudagi puhtaks pühkida, kui kogu trall hakkas uuesti pihta. Tööpäev tundus lõputu, aga lõpuks läksid uksed pool kolm lukku ja päev oli võrreldes eelnevate keskmiselt üheksatunnistega päris lühike. Aga hea oligi. Seekord olid õhtuks plaanid, aga töö ei saanud kuigi pikaks venida niikuinii.
Teel koju oli suu kõrvuni venitatud, sest tore sõnum teatas, et ma õhtul mitte pileti eest maksma ei pea. Nii armas. Ja nii jalutasin enne kaheksa paiku JB'sse sisse (onu turva pakkus mulle vanuseks 19, oh õnne) ja leidsin piisavalt kiiresti Dave'i ja Asia üles.
Wolfsbane oli hea. Blaze'i oli veider teise koosseisu ja teise muusikaga näha-kuulda, aga mitte teps halvem ja nalja sai loomulikult. The Quireboys oli vana hea tantsuline rock'n'roll, mis pani nii mõnegi kauboikaabuga onu põlve nõksuma. Vähemalt.
Kokku sai tore, aga segadust täis õhtu, üks purunenud joogiklaas ja kadunud sokid.
Teel koju oli suu kõrvuni venitatud, sest tore sõnum teatas, et ma õhtul mitte pileti eest maksma ei pea. Nii armas. Ja nii jalutasin enne kaheksa paiku JB'sse sisse (onu turva pakkus mulle vanuseks 19, oh õnne) ja leidsin piisavalt kiiresti Dave'i ja Asia üles.
Wolfsbane oli hea. Blaze'i oli veider teise koosseisu ja teise muusikaga näha-kuulda, aga mitte teps halvem ja nalja sai loomulikult. The Quireboys oli vana hea tantsuline rock'n'roll, mis pani nii mõnegi kauboikaabuga onu põlve nõksuma. Vähemalt.
Kokku sai tore, aga segadust täis õhtu, üks purunenud joogiklaas ja kadunud sokid.
No comments:
Post a Comment