Ma olin peaaegu kindel, et kui keikka algusajaks on märgitud kell kuus õhtul, peab sinna vähemalt pool tundi hiljaks jääma. Ja lõppeks polnud isegi sellest kasu, sest templit käele lüües rääkis piletilaua naine, et DSI oli äsja kohale jõudnud, seega läheb veel aega, kuni nad oma soundchecki ära teevad. Nii kaua ootasin baaris koos ülejäänud (vähese) rahvaga. Templi sain käele veidi vähema piletirahaga, sest KIK, õhtu teine nelik laval, oli lahkelt oma listi kohti jaganud. Tänud.
Seitsme paiku (vist ja seegi on harjumatult vara) astus lavale pikkade, vööni ulatuvate imeilusate rastade ja mustade läätsedega onkel, kes kohati nii väga herr Mortiisi ja tsipa isegi trolli meenutas (mingil imelikul kombel), kes tegi head häält. Surnud filmistaar või mitte, kellegi luukere tal igatahes statiivi küljes oli. Metallist õnneks.
KIK, kellest ma, nagu eelnevast koosseisust, ei teadnud ma ka suurt midagi peale paari väike pealiskaudselt kuulatud loo MySpace'is. Kodune töö tegemata, ma tean, ja see pole mitte esimene kord. Aga see vaid teeb meeldiva üllatuse toredamaks, sest nad oli paganama head. Eriti kolmehäälne vokaalijupp. Ohh. Nende multifunktsionaalne sündi-kitarri-lauluonu on Eddie's (kus keikka toimus, pool tundi jalutada kodust) iga-laupäevane DJ ja kui ta ka eile seda auväärset tööd tegi, siis kiidusõnad, sest kõlaritest kõlas headust Sisters of Mercy'st KMFDM-ni.
Enne oma seti koperdasid DSI tüübid (onud on nende kohta natuke palju öelda) piisavalt klubis ringi ja olles neid eelnevalt kaks korda Trash Festil näinud, ei tekitanud nad enam üldse mingit elevust - väljaspool lava siis. Wannabe-Cat...ee, see tähendab Ash siis, potsatas mu kõrvale toolile istuma ja jäigi sinna, ülejäänud bänd sabas, kõik sinna laua juurde kogunemas ja kannatlikult õllet rüübates oma korda ootamas. Itaaliakeelne blablabla.
Too oma hambaauke demonstreeriv härrasmees on enne digimuutumist (digital warrior, siiski ;)) st juuste sirgendamist ja meiki hoopis teine tera - jooksis eelnevalt nii julgelt ka mööda klubi ringi. Täitsa kenad lokikesed olid.
Olgu Dope Stars Inc'i tüübid kes iganes, kui nõmedad tahes (uskudes Motherstone'i poisse ja nende julma naeru, mil iganes keegi "Victor Love" ütles), laval on nad igatahes väga meeldivad. Kõik vanad hääd, tantsulised, digitaalset ja instrumentaalset muusikat. 10.000 Watts is never enough! Pealegi oli eelnimetatud Mr Love'il Bowie särk seljas, mis minu silmis alati plusspunkte teenib. Nii et sünnipäeva-keikkaks oli seda küll hea nimetada - kolm toredat koosseisu ühes õhtus. Uus kleit, uus aasta, uus juuksevärv, uus klubi, uus ja vana muusika. Suurepärane.
No comments:
Post a Comment