Of weekends, weddings and cake

"Can you see the green man?"

"What green man?"

"Look, there! Green man."
"Where?"
"Third window down. Green man. How can you not see it?!"

Reedeõhtune vestlus väidetavalt Brumi vanima pubi hoovis. Rohelist meest ei näinud sealt küll ühegi nurga alt, aga Custard Factory's on ta ometi olemas. Käisime vaatamas ja ahhetamas. Kõrge roheline trolli ja Dimmu Borgirit üheaegselt meenutav...mees? Peab tagasi minema ja fotosid tegema päevasel ajal. Pärast tolleõhtust baaridekülastust, mis huvitaval kombel lõppes Scruffy's - sest vaid kaks meist viiest käib seal tihedamalt ja muusikamaitse pärast -, otsustasin nädalavahetuse vaikse ja mõnusa teha.

Isegi süüa viitsisin teha tavalisest rohkem. Esimesel fotol Linda McCartney spargli- ja porrupirukas, Jamie Oliveri lehtsalat ja salatikaste, enda tehtud kartuli-brokkolipüree ja lihtsalt ahjust läbi käinud seened. Täna hommikul tegin ise porgandipirukaid, sest eelmise laupäeva pärastlõunal taasarvastasin, kui palju need mulle siiski meeldivad, ja eile tegin rabarberikooki.

Nädal enne rohelise mehe otsinguid siin olin reede õhtul hoopis Tallinna Radissoni katusel Laura ja Nelega viimase lahkumispeol. Jäime vaid üheks margariita-mojito ringiks, sest pärast kaht pudelit šampust Laura juures enne väljaminekut olime kõik valmis koju minema. Ja ilmselt oli see ka õige otsus, sest isegi enne kümmet üles ärgates, pidi lõpuks kiirustama, et end õigeks ajaks valmis saada ja EMTA üles leida. Seega veel pool tundi enne Aire ja Kaspari pulmi Kaarli kirikus olime kõigega pisut segamini ja pooleldi valmis.

Tseremoonia oli vaikne ja armas, Aire lõpmatult ilus ja ilm väljas täiuslik. Too viimane osa muutus pulmarongi oodates. Maantee ääres, viiekesi autos pirukaid nosides, mida Laagri Maksikast kontsade klõbinal ostmas olime käinud, sest kõik olid näljast nõrkemas, kingialbumit lehitsedes ja oodates. Märjamaale jõudes andis vihm järele ja fotosid sai juba peaaegu kuiva jalaga teha. Jalgadest rääkides olid minu omad pärast paart tundi uutes ja kõrgetes kingades suht surnud.

Mugavamates jalanõudes pühapäeval Nõmmele sõites ootas mind ees päeva mitte midagi muud kui piparmünditeed ja kooki. Mitte et ma kurdaks muidugi. Ja kui emps mu lõpuks siiski Merli juurde ära sõidutas (aitäh veelkord, polnud ju nii hull :)), sai filmi juurde veel teed ja kooki. Hah, super.

Ja üle pika aja ei tea ma enam, millal ja kuhu ma järgmisena pileteid broneerima pean. Nädal puhkust on veel  vaja enne jõule võtta ja midagi peab välja mõtlema. Ehk Taani siiski. ;)