Superheroes and super food

Viimasel ajal on päevad umbes nii välja näinud:

Pärast aprilli üht nädalat päikest ja erilist sooja on üks pilv teist taga ajanud ja vihma kallanud. Hiliskevade kohta liiga külm ja hall. 8-10 kraadi pole teps mitte ilm, millega maikuud tervitada, eriti veel kolmepäevast nädalavahetust (sest esmaspäeva on veidi hilinenult 1. mai vaba päev), mil võiks ju tavalisest rohkem väljas olla. Oma Londoni-päeva plaani olen ammu maha matnud, sest vihma ja tuult trotsides ei kõla seal terve päev ringijalutamine just kõige mõnusamalt. Pealekauba püüan penne lugeda-koguda, et suvine kahenädalane puhkus korralikult ära veeta kodus ja ülelahe. Can't wait!!!

Seega kogu selle vabatahtlikult kohustusliku koonerdamisega pole suurt midagi teinud ega kuskil käinud ega millega hakkama saanud väga. V.a Marveli The Avengers Assmeble, mis on ajuvabalt vägev film. Mõned aastad tagasi oleks ma end hetkel väga veidralt vaadanud, sest koomiksikangelaste filmid pole kunagi mu suurte lemmikute hulgas olnud. Erandiks ehk siis Heath Ledgeriga Batman. Aga mõned nädalad - kuud isegi - tagasi, kui treilier kinodesse jõudis ja kuidagi erilist kihvt tundus, ja Thor ka vaadatud (mmmmmm), siis otsustasin kaualubatud hittfilmile ka võimaluse anda. Filmivaatamisele eelneva nädala pühendasin kodutööle ehk vaadatud said Iron Man, Iron Man 2, Captain America ja The Incredible Hulk. Ja siis oli reede õhtu, IMAX-i suuuuuuur kinolina, 3D prillid ja - ohsapoiss KUI hea see oli. Sai naerda ja hinge kinni hoida ja sõrmi väänata ja kõike seda. Muidugi pole ühegi taolise filmi süžee just maailma parim, aga selles polegi nende mõte.

Terve vihmane ja külm, hall nädal hiljem ootas kerge üllatus. Tee Lasani, kuhu ma viimased paar aastat kangesti minna olen tahtnud. Viie minuti kaugusel minu korterist, aga peateelt nurga taha ära peidetud, ei aimakski, et Gordon Ramsay parima Briti restorani tiitli võitnud koht seal end peidab. Tagasihoidlikult, aga elegantselt, nii seest kui väljast.

Õdusalt hämaras baaris sai menüüdega vaid paar minutit oodata, kuni maitre d' läbi üllatavalt väikese restoraniruumi ülakorrusele lauda juhatas. Reede õhtul olid pea kõik lauad täis, kuid mõnusalt vaikne oli siiski. Teenindus oli kiire, kuid anti piisavalt aega menüüga tutvuda ja valikuid teha, vaikne ja asjalik, üdini professionaalne, meeldiv, sõbralik. Enne eelroogi tuli kelner tagasi ja hoiatas, et lauda tuuakse kalakoogid, mis mulle ei sobiks süüa. Ma uurisin selle asemel musta nelinurkset matti taldrikut, millel need pisikesed korvid seisid ja mõtlesin endamisi, et vesikressi näiliselt juhuslik asetus on ilmselt viimase millimeetrini paika pandud.

Eelroaks väikesed sibula ja magusa maisi pakorad, mida kergelt vürtsika tomatikastmega serveeriti. Ma veidi kahetsen nüüd, et ei võtnud kaasa telefoni, et paar pilti klõpsata ja oma pearoog üles kirjutada, sest hetkel ei suuda ma meenutada muud, kui et ühes armsas pisikeses potis oli vürtsikas kastmes lillkapsas ja teises läätsed. Öeldu keegi veel, et need kaks on igavaimad toiduained, mida leida võib, ja ma võin sellele julgelt vastu vaielda. Maitsekombinatsioonid olid uued, üllatavad ja ülimalt meeldivad. Portsjonid näiliselt väikesed ja kerged, aga vägagi toitvad. Interjöör ja meeleolu ning tohutult maitsev õhtusöök ei tahtnud kuidagi ära minna lasta. Eriti veel, kui magustoidumenüü lõpust vaatas mulle vastu kann india chaid. Ohh. Kui ma alati väidan, et SB chai on teiste kohvikettide omadest peajagu üle, siis Lasani oma oli veel pool pead kõrgemal. Intensiivse, kuid mitte liiga tugeva maitsebuketiga tee, tükk pruuni suhkrut ja veidi piima oli kui kirss tordil. Sain proovida ka lauda tellitud pistaatsiajäätist, mis erineb itaallaste pistaatsiajäätisest kui päev ja öö. Siinne oli kerge, suussulav ja kerge mündimaitsega. Taevalik oli ainus sõna, millega seda kirjeldada võisin, ja sõin oma pallikest nii aeglaselt kui suutsin.

Kelnerite ja maitre d' hoolivate naeratuste saatel välja jalutades mõtlesin omaette, et see peab olema Birminghami üks parimaid restorane ja peakokk Aktar tõesti vääris eelmise suve Great British Menu üht neljast võtjakohast. Kesklinna San Carlo, mis on fotode ja juttude järgi kuulsuste üks lemmikuid - minu sünnipäeva ajal oli meist paari laua kaugusel keegi jalgpallur (ärge küsige, kes, ma tõesti ei mäleta enam) -, Jaime Oliveri itaalia koht ja pisike india restoran Bilash (nende naan on siiani parim) olid kõik sel skaalal samuti väga kõrgel, kuid Lasan jättis isegi hommikuks naeratuse näole ja - teate seda tunnet, kui sööte midagi nii head, et ei taha kunagi enam mitte midagi süüa, et need maitsed ära ei kaoks? - vot selle tunde jättis ka.

(Vaadake siit ja siit)

Nüüd olen ma toidust nii palju rääkinud, et kõht läheb tühjaks. :)