Some exceptional times

KÕIK teavad, et paari nädala pärast algavad Londonis olümpiamängud. Ja isegi kui paljud pole sellest kõigest huvitatud, on just too suursündmus pärast Eurosid ja Wimbledoni tervet riiki vallutamas. Inglismaal on ilmselgelt spordisuvi ja olles ise aastaid tugitoolisportlane olnud, ei saa minagi kõigest sellest mööda vaadata. Olümpiamänge olen niikuinii mäletamistmööda eluaeg vaadanud. Nüüd tuuakse kui mitte just koju kätte, siis ligidale küll - ilmselt lähemale kui kunagi üldse jõuan neile. 30. juunil sai veel eriliselt lähedale. Nimelt lipatakse olümpiatõrvikutega 70 päeva üle kogu riigi ringi ja see tuur jõudis tol päeval viie minuti kaugusele kodust. Päris elevil olin, kui aus olla, eriti kui aeg viimaks niikaugele tiksus, et tänav liiklusele kinni pandi, politseiautod ja -mootorrattad mööda vihisesid ja sponsorite bussid nende järel. Ühes neis istus ülal pildil tsipa varem samal päeval tõrvikut kandnud Sir Cliff Richard. Istus bussis, pöidlad püsti, kõrvuni naeratus näel, ja ma ei osanud muud teha kui lehvitada. Tohoh. Võttis tegelikult paar hetke aega, et aru saada, kellega tegu. Tõrvik järgnes mõne aja pärast ja liikus siis kellegi härra kergel jooksusammul edasi kantuna kuhugi edasi.

Suure spordivaatamise (Wimbledon ja eesolev Silverstone'i GP) vahepeale mahtus õhtu tibakese nostalgiaga. Nimelt ootas mind eelmisel reedel pärast tööd ja täiesti ootamatut lahkumis-/beebipidu mõne töökaaslasega Frankie&Bennie's - ja paari hilinenud rongi, sest vihma kallas nii kohutavalt, et häiris igasugust liiklust - suures LG Arenas Roxette. Jep, seesama Roxette Marie ja Periga, keda lapsena vene piraat-CD pealt pidevalt kuulasin, nina arvutis Džungliraamatu mängu mängimas. Igatahes, reede õhtu ja Roxette pärast kaht kokteili oli ülimalt mõnus ja rahulik ja roostes häälepaelu vallandav. Kõik hea sai kuuldud-nähtud eriliselt heade vokalistide esituses. :)

Paar tundi und hiljem sain jälle rongiga samas suunas ja natuke edasi sõita. Birmingham-Northampton-Silverstone.

Aastaid on F1 kastike ilma linnukeseta olnud ja nüüd sai lõpuks see linnuke sinna tehtud. Või vähemalt pool sellest. 7. juuli hommikul kell 9 jõudsin Silverstone'i Briti GP kvalifikatsioonile. Õigemini siiski kolmandale treeningule, siis paari teise sarja kvalifikatsioonidele ja alles siis F1 kvalifikatsioonile. Ilm oli kohaliku traditsiooni kohaselt kohutav, nii et kaasas oli tüüpiline festarikott saabaste, vihmakeebi ja -varjuga.

Olin valmis selleks, et saab vali olema. Aga et NII vali?! Esimene ring treeningut ja mu kõrvad olid valmis peast hüppama, sest raja kitsaimas kohas, paarimeetrisel mururibal seistes, tulistati mõlemalt poolt. 24 korda. Hakkasin päris tõsiselt kõrvatroppidele mõtlema. Ükski keikka pole kunagi isegi lähedale jõudnud neile detsibellidele. Pikkamööda hakkas ära harjuma, aga siis oli treening otsas ja vihma hakkas kallama. Järgnev sari tegi hoopis madalamat ja tasasemat mürinat, mis ei sarnanenud sõjatsooniga.

Vormelid tuli pärast head kohta otsides alla kugistatud burgerit taas rajale. Viuhh-viuhh-viuhh. Sain aru, et mu kodutöö oli kergelt tegemata, sest kui üks auto on kaks sekundit vaateväljas, peab nende väljanägemise ja sõitja kiivri sekundi murdosa jooksul ära tundma. Aga veider ja samas ülimalt vägev oli vaadata mööda kihutamas neid, keda igal teisel nädalavahetusel telekast vaatan, kõik need nimed olid nende mõnede meetrite kaugusel päriselt roolis istumas. Webber ja Schumi ja kõik teised. Vau.

Muidugi sai päris pikalt vihmapausi pidada, st tühja ja väga märga rada, muda ja lootust, et kõigele veel kriipsu peale ei tõmmata. Mark pidi veel võitma ju, noh. Ja seda ta peaaegu teha ka sai, kui rada vihmast kuivemaks pühiti ja autod tagasi vurasid, kordi aeglasemalt muidugi. Ma olin muuseas ainus, kes siis plaksutas ja kilkas, kui Hamilton mööda sõitis ja 6. koha sai lõpuks. Rõõmust, et ta esiritta ei trüginud. Ja siis veelkord rõõmust, et Webber...okei, teiseks jäi.

Tiba hiljem tuli veel miski GP sari oma võidusõitu sõitma, veejoad taga, ja päikegi ajas enamiku pilvedest laiali. Uurisin natuke F1 Village'i poolt, kus nt järgmisel õhtul esines Eddie Jordan bändiga, tiimide merchi-telke ja miskis Batmani filmis osalenud autot, enne kui sammud tagasi bussi ja sealt rongi peale seadsin. Üksik soome lipp jäi ka teele ette.

Dreams do come true. Järgmine kord - võidusõidupühapäev!

(Veidral ja üllataval kombel polnud pärast esialgset kerget helišokki kõrvadel midagi viga. Hea.)

Ja täna hommikul kell 7 tööle jõudes sain teada, et kuninganna tuleb täna Birminghami. Ja ta oli nii ligidal, et peaaegu nägin ka. Töö juurest üle platsi rongijaama ees. Me veel lootsime minutiks, et ehk tuleb tal kurgivõileiva isu.

Nüüd ootan kangesti augustikuu lõppu, olümpiat (muuseas, Jamaika ja USA kergejõustiklased treenivad Birminghamis, nii et herr Bolt lippab ka siin kuskil ligiduses järgmisest nädalast ringi) ja oktoobrit.