Pieces

Broad Streeti kõrgemate majade taha kaduv päike muutis kõik vastutulijad mustadeks liikuvateks siluettideks. Ilm on viimasel paaril päeval tujukas olnud. Hommikul uputas päikesetõus mu toa kuldkollasesse, varajasel pärastlõunal, kui olin apelsine mahlapressi veeretamas, kallas väljas vihma ja oli hall, viimase tunni või kaks näitab päike end jälle, hajutades pilvi, mitte enam küll nii soojendav kui vaid nädalaid tagasi, veidi kahvatum ja madalamaid tiire tegev, aga sama kelmikalt klaasseintelt vastu särav. Brumi moodsamate kõrghoonete klasseinad ei häiri mind miskipärast - võib-olla on asi neid klaassein ümbritsevates soojades tänavakivides. Ma loodan, Annu, et sa ka paar hetke päikest näha said, ja mitte ainult linna pimeduses ja vihmas.

Raamatukogu treppide ees lehvisid mustad lipud, mis koos mustad puukirstudega pead pöörama panid ja hetke kõhedaks tegid. Punased moonid on lisaks mantlidele ja jakkidele vallutanud ka lambipostid ja plakatid. Lisaks härra Iommile astusin kogemata ka Ozzy'le peale - Ozzy, kelle plaadike oli tänavale ilmunud nädal-paar tagasi, kui härra ka seda linna külastas ja mina õndsas teadmatuses selle maha magasin - või töötasin pigem.

Kanali ääres jäädvustas keegi mees selle sillerdavat vett ja pooleldi ronitaimede taha peitunud punastest kividest müüre lõuendile - hapram, aga meisterlikum kui ükski digifoto eales olla saab. (Ja ometi ma ju armastan neid fotosid.) Jalutasin omas väikeses uduses maailmas, millesse ei tungi suurtes kogustes maailmauudiseid, vahtisin rõdudele ja akendesse. Võib-olla on see liiga naiivne ja lapsik, aga nii on mul praegu kõige parem. Ja need võib-olla mõttetud kirjatükid annavad vaid teada, et mul on hea olla. Või halb - oleneb sõnadest ja tujust.