The great disappointment

Kui ma oma kirsitorti kell pool üks öösel torniks kokku ehitama hakkasin, oli mul piin ja piinlik seda kõike ise vaadata. Käed töötasid vana, tuttava rutiini ja rütmi järgi, aga materjal polnud see, mis varem. Mis võiks olla kergem, kui kirsitort? Aga mitte siin, sest pudelis olev valge vaht ei vääri isegi vahukoore kõrval seismist poeriiulil (mida ta tegi, aga kuna puudub mikser, jäi vahukoore variant ära), valmis tordipõhjad on peaaegu utoopia (ja valgele alusele ei tee ju kirsitorti), custard ei ole puding ja isegi selle oskasin ma ära soperdada. See on kõige suurem ja haledam hunnik õnnetust, millega ma kunagi hakkama saanud olen ja mida on isegi häbi miskikski söödavaks tordiks nimetada.

Kümme minutit hiljem tahtsin ma a) karjuda; b) nutta; ja c) see õudusunenägu rõdult alla visata ja püüda ära unustada. Ainus, millega ma hakkama sain, olid head šokolaadipõhjad. Kurat ja põrgu (ei vabanda väljenduse eest hetkel), miks ei oleks ma võinud jääda lihtsa, proovitud ja kindla šokolaaditordi juurde? Aga ei - sest kirsitort on sama proovitud, rohkemgi veel, ja sama kindel. Oli vähemalt.

Ja ma jooksin pärast esimese eriti ebaõnnstunud koogipõhja prügikasti viskamist nii suure entusiasmiga poodi jahu ja suhkru järele, et uuesti alustada.

Pagan, see on traagilisem kui mistahes Antiik-Kreeka tragöödia. Mulle vähemalt. Jah, see võib-olla kõlab kui üledramatiseeritud koka-wannabe enesehaletsuslik nutuhala blogiruumis, aga tegelikult on mul päris halb ja kurb hetkel. See pidi olema mu suurepärane sünnipäevatort, midagi, mida ma oskan ja enda arvates hästi. Ju siis mitte. Seekord oskasin ma selle ikka kuninglikult ära solkida.