We need to sleep, we need to rest

Pärast lühikest netitiiru ja tundes, et ma nüüd kohe chipside ja veggieburgeri söömisest lõhken, mõtlesin, et teen ühe lühikese, tunniajase uinaku, enne kui uuesti asjalikuks (või ka mitte) hakkan. Loomulikult äratas mu viieteist minuti pärast koputus uksele ja July, kes minumeelest üldsegi juba poolel teel Londonisse olema pidi, kes siis pärast imekiiret nõupidamist Dariaga ja arusaamatuste lahendamist leidis, et tal polnudki minuga rääkida vaja. Nojah, venisin tagasi voodisse sooja, suure, mõnusa tekikuhja alla. Natuke veel.

Teadmata arvu minutite pärast äratas mu veider plärin, millest ma lõpuks unesegasena aru sain, et tegu oli mu telefoniga, mis sahtlipõhjas keset käevõrusid põrises. Ma ei tea, kui jubedalt ma "jah" kõne vastu võttes krooksatasin, aga ilmselt päris arvestatavalt, sest isa sai kohe aru, et ma unemaal aega veetsin.

Kui ma lõpuks millalgi uuesti silmad lahti venitasin ja avastasin, et kell oli umbes pool kuus hommikul, raadio mängis läpakas ikka veel ja mul olid veel koduriided seljas, püüdsin mahlaklaasi mitte ümber ajamata tolle raadio kinni klõpsata, saatsin arvuti samuti unelasse ja pöörasin ise ööriietes teise külje. Lõppkokkuvõtteks tuli umbes neliteist tundi peaaegu häirimatut ja peaaegu unenägudeta und. Ilmselt teadmine, et tänane laupäev on töölt vaba, lükkas mu organismi maratonune režiimile ja ma isegi ei püüdnud sellele kordki vastu hakata.

Nüüd küsimus: Kuhu ma mandariinid jätsin?

Rock'n'Roll suicide

Selliseid kirju EI OLE TORE saada! Jah, kõlakaid oli juba ammu, aga naiivne blond mina julgen ju alati loota, et kuskil ja kuidagi on veel lootust. Pähh. Millegipärast hakkan ma tollel juuni teisel nädalavahetusel ilmselt üht korralikku vihmast ilma igatsema (nagu Rabakal viimastel kordadel ikka).

Kallid sõbrad!
Järgmise suve hakul jäävad telgid pakkimata ja ootama rabarokkimiseks paremaid aegu. Festival Rabarock 2010 jääb ära, põhjuseks jätkuv depressioon majanduses ja Eesti Vabariigi kultuurivaenulik poliitika. Olukorras, kus publiku ostujõu kahanemise tingimustes tõsteti kontserdipiletite käibemaksu neli korda, ei pea me võimalikuks eelmiste aastate tasemel festivali korraldada. Otsus ei olnud kerge, aga peame pausi selle nimel, et aastal 2011 teiega taas kohtuda.

Teie Rabarock

Halb.

2007 - Kui kõik sai alguse...

2008 - Üks parimaid Rabaka fotosid siiski! :D



2009 - (P)äikest ja vihma

Vaatasin "Almost Famousit" paar päeva tagasi. See film on üks parimaid. Alati.
Eile kuulasin Guns'n'Rosesit ja Rammsteini ja tantsisin mööda tühja korterit ringi, tegin süüa ja küpsiseid. Täna mängib Bowie. Selline tunne on, et tahaks oma Zara (truuks ma neile jään) velvetpüksid jalga tõmmata ja Penny moodi mööda tühja saali tantsida. Lihtsalt niisama.



Väljas sajab ja on tormine ja tuul on hull, siis paistab päike ja vahepeal on kõik korraga.
The boys are back in town...and out of town again.
Sain Merlilt armsa kaardi ja veel armsama kirja. Saksa perelt sain sama armsa kirja ja pean nüüd oma saksa keele teadmised kokku kraapima, et vastata...või kasutada Berliinis üles kasvanud korterinaabri abi. Haa!

A kilty pleasure

Lappasin uut Hammerit ja sealt vaatas nii mõnigi tore tuttav live arvustus vastu. Küll mitte samadelt keikkatelt, kus minul au olla oli, aga samad bändid ja sama tuur siiski. DevilDriverist läksin esimese hooga lugemata mööda, nagu kõigest muust tegelikult, sest lugemiseni jõuan teise tiiruga, aga märgates paksu trükiga nime Metsatöll, ei saanud ju kuidagi edasi lehte keerata. Tegelikult sai, aga parandasin selle vea kiiresti. Uudishimu tappis.

Ensiferum

Metsatöll

Scala, London

Given that Ensiferum are one of the more, shall we say,
streamlined members of the folk/battle metal contingent, it's rather a pleasant surprise to find the earthier Metsatöll [8] playing a support slot tonight. Hailing from Estonia, the band utilise traditional instrumentation (e.g. pipes) with impressive effect, dipping into the uplifting 'knees up' vibe of bands such as Turisas or even Korpiklaani, before moving into darker, more primal territories. It makes for an unusual, but not unwelcome, combination.
/---/

Dayal Patterson

Metal Hammer, no 199, December 2009

Meeldiv.

Ja muuseas, kas Mr Brennani kena vokaal ei meenuta siin mitte väga Chrisi (Malice in Wonderland)? Või kujutan ma asju ette...

The curious case of the mysterious towel

"Vaatame seda tolmuimeja asja homme," pakkus July, sest kell oli midagi üheksa paiku õhtul. Ma olin täitsa hea meelega nõus, sest teist õhtut järjest olin ma peaaegu püstijalu magama jäämas. Aga siiski napsasin laualt tollesama tolmuimeja kasutusjuhendi ja uurisin tabelist, mis sel viga võiks olla. Kaks minutit hiljem konstrueeris July nimet masinat lahti ja kiskus sealt igasuguseid huvitavaid tolmurulle välja ja loputas filtreid. Lootustandev. Ehk nüüd on sellest tehnikajubinast kasu ka - eelmisel nädalavahetusel harja ja mopiga mööda korterit ringi möllamine andis vaid keskpäraseid tulemusi.

Aga üllataval kombel ei lõpetanud me tolmuimeja parandamisega. Edasi oli vaja küttesüsteem korda ajada - paneelil õiged programmid sättida, kõik küttekehad üle vaadata, mis mingi programmiga töötab, kuidas, millal jne. Sama sooja veega. Klõpsutasime nuppe, arutasime, ja saime lõpuks asja korda ja peaaegu selgeks. Ma pole vist kordagi ühtegi elektroonika-alast kasutusjuhendit nii põhjalikult lugenud ja uurinud ja järginud.

"Nonii, mis veel parandada on?" pärisin küllaltki lõbusalt, sest uni oli selleks ajaks ammu unustusse vajunud. Kell oli 22.30. Parandada polnud midagi, aga meie rõdul ootas hunnikusse vajununa üks märg kreemjas rätik, mis meie rõduukse taha täiesti müstiliselt sattunud oli. Viskasime kulli ja kirja, kes ülemiste naabrite juurde seda pakkuma läheb. July kaotas, aga ma läksin ikkagi kaasa - see oli liiga lõbus, et maha magada. Kahju, et kaamerat kaasas polnud, kui me, märg rätt kahe näpu vahel, ülemiste naabrite ukse taga kella helistasime, üritades kõigest väest mitte naerukrampidesse surra. Onu, kes ukse lahti tegi, vaatas meid veidi üllatunult ja teatas, et see pole tema rätik. Nähh. Loogika ajas meid järgmise ukse taha, kust see tuulega meie rõdule vabalt lennata oleks saanud, aga neid polnud kodus. Hmh. Küsisime ka oma naabrilt, aga - oodatult - polnud see ka tema rätik. Hmm. Müstika. Igatahes lõbus oli.

Ja no ropendamaajavalt vastik on, kui pühapäevaks äratuskell üldse kinni vajutada, aga silmad kell pool üheksa lahti löövad. Grr, urr ja pähh. Magada tahtsin.

Cool breeze and autumn leaves

Nii põnev kui Hammer ka polnud, jätsin selle lahtiselt voodile, tõmbasin tennised jalga ja marss välja. Kuigi jõululaat on tore ja väärt fotodele jäädvustamist, oli kell kaks päeval selle jaoks liiga vara. Pealegi - milline õige jõululaada tunne saabki tekkida, kui väljas särab (üle mitme päeva) päike ja sooja 12 kraadi? Just. Mitte mingi. Poole tunni jalutuskäigu kaugusel ootas vesi. Polnud küll Kadrioru park ega Pirita rannaäärne, aga oli piisavalt puid, muda ja vesilinde, et üsna koduselt ümber veehoidla jalutada.

Leidsin oma pikakoivalise, sihvaka, õlal tolkneva kotiga enda üles.

Õhtuti möllab akende taga tuul, kolistab ja loksutab kõike, mida ta rõdudele lohakile jäetuna leiab.

Ja hästi, hästi suur kalli Kristile, kes oli nii armas ja helistas. Berliinist. Kade olen natuke. Ja põnev on, sest ta näeb homme Devildriverit ja Behemothi - ja Scar Symmetry't! Damned hell, mate, mul nii hästi ei läinud. :D

Loveable, vol 2

Tänane esimene pakk ootas mind toas. Teine pakk saabus enne kella kaheksat õhtul, kui kuller alt helistas ja teatas, et meie korterinumbriga pakk ootab all. Jooksin lifti, keegi noormees tormas samal ajal trepist alla - mõlemad suundusime üle õue fuajeesse, kus ootasid letil reas mitu väiksemat pruuni paberiga pakikest. Üks oli mulle. Amazon.co.uk. Pingutasin oma mälu nii palju kui suutsin, aga mitte ei suutnud meenutada, kas ma tõesti olen sealt midagi tellinud. Üks plaan oli, aga see jäi pooleli. Kas ma olen hakanud unes amazonist asju tellima?

Siiski mitte. Pigem on mu tore venna mulle sünnipäevakingi saatnud (ja nii imeliselt on see samal päeval esimese pakiga minuni jõudnud). Feels like a second birthday! Hiiiii, nii tore!

Loveable

Te olete lihtsalt sõnatuksvõtvalt armsad!

Kui tänane eriti mõnus päike kojutulles soojendas, siis kodus pakki lahti harutades ma lausa sulasin. Aitähaitäähaitähaitähaitäh!

Saturday's treats

Ma olin peaaegu kindel, et kui keikka algusajaks on märgitud kell kuus õhtul, peab sinna vähemalt pool tundi hiljaks jääma. Ja lõppeks polnud isegi sellest kasu, sest templit käele lüües rääkis piletilaua naine, et DSI oli äsja kohale jõudnud, seega läheb veel aega, kuni nad oma soundchecki ära teevad. Nii kaua ootasin baaris koos ülejäänud (vähese) rahvaga. Templi sain käele veidi vähema piletirahaga, sest KIK, õhtu teine nelik laval, oli lahkelt oma listi kohti jaganud. Tänud.

Seitsme paiku (vist ja seegi on harjumatult vara) astus lavale pikkade, vööni ulatuvate imeilusate rastade ja mustade läätsedega onkel, kes kohati nii väga herr Mortiisi ja tsipa isegi trolli meenutas (mingil imelikul kombel), kes tegi head häält. Surnud filmistaar või mitte, kellegi luukere tal igatahes statiivi küljes oli. Metallist õnneks.

KIK, kellest ma, nagu eelnevast koosseisust, ei teadnud ma ka suurt midagi peale paari väike pealiskaudselt kuulatud loo MySpace'is. Kodune töö tegemata, ma tean, ja see pole mitte esimene kord. Aga see vaid teeb meeldiva üllatuse toredamaks, sest nad oli paganama head. Eriti kolmehäälne vokaalijupp. Ohh. Nende multifunktsionaalne sündi-kitarri-lauluonu on Eddie's (kus keikka toimus, pool tundi jalutada kodust) iga-laupäevane DJ ja kui ta ka eile seda auväärset tööd tegi, siis kiidusõnad, sest kõlaritest kõlas headust Sisters of Mercy'st KMFDM-ni.

Enne oma seti koperdasid DSI tüübid (onud on nende kohta natuke palju öelda) piisavalt klubis ringi ja olles neid eelnevalt kaks korda Trash Festil näinud, ei tekitanud nad enam üldse mingit elevust - väljaspool lava siis. Wannabe-Cat...ee, see tähendab Ash siis, potsatas mu kõrvale toolile istuma ja jäigi sinna, ülejäänud bänd sabas, kõik sinna laua juurde kogunemas ja kannatlikult õllet rüübates oma korda ootamas. Itaaliakeelne blablabla.

Too oma hambaauke demonstreeriv härrasmees on enne digimuutumist (digital warrior, siiski ;)) st juuste sirgendamist ja meiki hoopis teine tera - jooksis eelnevalt nii julgelt ka mööda klubi ringi. Täitsa kenad lokikesed olid.


Olgu Dope Stars Inc'i tüübid kes iganes, kui nõmedad tahes (uskudes Motherstone'i poisse ja nende julma naeru, mil iganes keegi "Victor Love" ütles), laval on nad igatahes väga meeldivad. Kõik vanad hääd, tantsulised, digitaalset ja instrumentaalset muusikat. 10.000 Watts is never enough! Pealegi oli eelnimetatud Mr Love'il Bowie särk seljas, mis minu silmis alati plusspunkte teenib. Nii et sünnipäeva-keikkaks oli seda küll hea nimetada - kolm toredat koosseisu ühes õhtus. Uus kleit, uus aasta, uus juuksevärv, uus klubi, uus ja vana muusika. Suurepärane.

Chocolate

Me ju kõik teame seda juba niigi. :D

November rain

Ilma novembrikuise sooja vihma ja tuuleta ei saa täna mitte, mida õhtupoole, seda tormisemaks kiskus. Õrnas vihmasabinas käisin töölt turul arbuusi ostmas ja peitsin end pärast pea pooleteiseks tunniks raamatupoodi, suutmata valida.

Teel koju läbi nüüd avatud jõuluturu, mille tulukesteread vihmapiiskadelt ja lompidelt mitmekordselt tagasi peegeldusid, võitlesin ühena vihmavarjudearmees, kotis kingitus iseendale ja sooja sees hoidmas chai latte. Ühel hetkel puges hinge soe, mõnus tunne ja huulile kerge naeratus - mõtlesin, et keegi mõtleb mulle ehk tol hetkel. Aga võib-olla oli see tunne teest. Jalad läbimärjad, tatsasin rahulolevalt kodu poole.

July ja Daria laulsid sünnipäevalaulu, veidi hiljem sõime kooki, mis - olgugi, et veidi vildakas ja veidra välimusega, mida ma küll sulašokolaadi alla peaaegu edukalt peita suutsin - ei olnudki kõige hullem. Šokolaad siiski. Kuulasime tormi ja veidraid signaale ja pauke väljast.

Täna oli selle aasta kolmas reede kuupäevaga 13.

Sain JJ sünnipäevaks - kaardil siiski seekord. :D

Dressed up to the eyesIt's a wonderful surprise
To see your shoes and your spirits rise
Throwing out your frown
And just smiling at the sound
As sleek as a shriek
Spinning round and round
Always take a big bite
It's such a gorgeous sight
To see you eat in the middle of the night
You can never get enough
Enough of this stuff
It's Friday, I'm in love
(The Cure - "Friday I'm in Love")

The great disappointment

Kui ma oma kirsitorti kell pool üks öösel torniks kokku ehitama hakkasin, oli mul piin ja piinlik seda kõike ise vaadata. Käed töötasid vana, tuttava rutiini ja rütmi järgi, aga materjal polnud see, mis varem. Mis võiks olla kergem, kui kirsitort? Aga mitte siin, sest pudelis olev valge vaht ei vääri isegi vahukoore kõrval seismist poeriiulil (mida ta tegi, aga kuna puudub mikser, jäi vahukoore variant ära), valmis tordipõhjad on peaaegu utoopia (ja valgele alusele ei tee ju kirsitorti), custard ei ole puding ja isegi selle oskasin ma ära soperdada. See on kõige suurem ja haledam hunnik õnnetust, millega ma kunagi hakkama saanud olen ja mida on isegi häbi miskikski söödavaks tordiks nimetada.

Kümme minutit hiljem tahtsin ma a) karjuda; b) nutta; ja c) see õudusunenägu rõdult alla visata ja püüda ära unustada. Ainus, millega ma hakkama sain, olid head šokolaadipõhjad. Kurat ja põrgu (ei vabanda väljenduse eest hetkel), miks ei oleks ma võinud jääda lihtsa, proovitud ja kindla šokolaaditordi juurde? Aga ei - sest kirsitort on sama proovitud, rohkemgi veel, ja sama kindel. Oli vähemalt.

Ja ma jooksin pärast esimese eriti ebaõnnstunud koogipõhja prügikasti viskamist nii suure entusiasmiga poodi jahu ja suhkru järele, et uuesti alustada.

Pagan, see on traagilisem kui mistahes Antiik-Kreeka tragöödia. Mulle vähemalt. Jah, see võib-olla kõlab kui üledramatiseeritud koka-wannabe enesehaletsuslik nutuhala blogiruumis, aga tegelikult on mul päris halb ja kurb hetkel. See pidi olema mu suurepärane sünnipäevatort, midagi, mida ma oskan ja enda arvates hästi. Ju siis mitte. Seekord oskasin ma selle ikka kuninglikult ära solkida.

I search for life and sights to see.
Somewhere beyond this cold
Machinery

I'm stuck and cold.
I'm stuck and cold in marshland.
I'm stuck and cold where life is
Plentiful but nothing lives

(Mortiis - "Marshlands")

Rõõmustasin töölt koju jalutades päikese ja kerge udu üle ja otsustasin viimaks minna avastama seda rohelist plekikest kaardil, mis tõotas olla park kahe minuti kaugusel. July teatas seepeale, et seal on surnuaed. Great success. Aga läksin ikka, sest ei püsinud toas olla.
Tänavalt paar sammu eemal, ses vaikses puhkekohas, kõlasid need sõnad (ülal) kuidagi kõhedalt - tõsi, elu oli küllaga, aga miski ei elanud.

Ja täna ründasid mind jõulud. New Streetil (Nele, kui sa mäletad, siis seal jupis, kus suvel olid toidufestivali letid reas...ja vahvlilõhn, mmm) oldi valmis seadmas puutarkesi nipet-näpet jõuluvidinate ja käsitööga, Victoria väljak on ajaga piiratud ja kuskilt selle äärest vahtis pimedusest vastu suur jõluvana pea - üsna kõhe, kui aus olla.
Enne seda, tegelikult, umbes tunnike, kui olin juhataja pangakaardiga arvutitüübile pangaautomaadist raha toomas ja kella poole viieses pimeduses, tuledes ja sagivate inimeste vahel siblimas, valdas mind mõneks lühikeseks hetkeks, oeh, jõulutunne. See veider ootus ja ärevus, mis tavaliselt umbes päev enne jõule kuidagi hinge poeb. Veider oli. Aga see kõik kadus viinamarjade ja tolle ülisuure plastist jõuluvana pea hulka. (Ja ei oota ma seda tagasi ka veel, sest tavaliselt ei mõtle ma neile pühadele enne vanemaks saamist, mis on veel ees, ja üldse enne detsembri keskpaika umbes.)

Oh, ja kuidagi nii novembrikuine on kuulata Katatoniat, Paradise Losti (neid loomulikult ka ühel teisel mõjuval põhjusel), Type O Negative'i, London After Midnighti, Sisters of Mercy't, End of Greeni - bass, sügavad, madalad meesvokaalid - hea. No ja siis Crash Love, millest ma siiski ei suuda ei üle ega ümber minna, album, mis ikka veel mu aknalauda oma kuldses säras ei kaunista.

Weekend

Sense the fire

Olles Engelit nii kaua näha tahtnud, seisin ma - oodatult -, suu kõrvuni peas, lava ees, klõpsutasin mõned eriti hullu kvaliteediga fotod ja nautisin iga keharakuga neid nelja rootslast laval. Selleks ajaks oli meelest läinud külm, mille käes ma pool tundi enne uste avamist mööda Wolverhamptonit ringi marssisin, püüdes leida Starfucksi, mis oleks ka lahti, aga tulemustetga - ja Costasse ma ju ei lähe! Engel. Absolute Designi kuulates oskasin vaid unistada nende nägemisest, tahtmine kasvas ainult, kui "Sense the Fire" välja tuli - ja nüüd olid nad laval, küll pelgaks pooleks tunniks, aga siiski seal, minu nina ees. Alguses küll käputäie huilgava fänniga (mina kaasaarvatud muidugi), hiljem ja rahva kogunedes juba rohkematega. Pärast seti lidusin merch'i laua juurde, et nii meeldivalt täis tätoveeritud käsivartega noormehelt uurida, millal uus album ilmub. Ta ei teadnud. Tuurist rääkis küll veidi ja andis mulle lisaks särgile veel paar toredat meenet. Seejärel lidusin alla WC-sse, et särk selga tõmmata ja uuesti üles, sest Katatonia oli kohe-kohe lavale tulemas.

Nende loominguga ma nii tuttav pole, aga viimaselt albumilt, mida viimasel ajal piisavalt kuulanud olen, kõlas paar lookest, nt "Forsaken", vanematelt nt "My Twin" ja "Evidence" (üle mõistuse lummav), "Soil's Song" ja "July".

Paradise Losti ajaks olin päris tuntavalt väsinud teve nädala jooksul kella kaheksaks tööle minemisest ja viimaste ööde lühikestest unetundidest. Polnud ma kunagi isegi arvanud ega mõelnud sellele, et võiks seda kollektiivi kunagi päriselus ka näha. Aga - palun väga - seal nad olid, täies hiilguses, pakkumas rahvale uut ja vana materjali, kaasa arvatud "One Second", mis ka veidi judinaid tekitas. Lahkus bänd lavalt, lahkusin mina saalist, sest kell tiksus poolt ühtteist ja viimase bussini tagasi koju oli pool tundi. All soojemaid riideid selga toppides kuulsin aga ülevalt saalist midagi väga tuttavat ja jooksin tagasi - "Faith Divides Us - Death Unites Us", millest ma kohe üldse ilma jääda ei kavatsenud. Pärast seda tuli veel üks-kaks lugu, aga siis marssisin mina juba bussijaama poole.

Hommik oli veidi raske, jalad valutasid, aga emotsioonid olid ikka veel eelmisest õhtust kuskil lae all (Engel, noh!) ja väljas oli niiiiii ilus! Ma suudan ikka veel nii meeldivalt üllatuda ja rõõmustada hommikuste vaadete üle. Meeldiv. Ohh. Ja taas kord suutsid pikad-pikad mustavärvi juuksed mu põlvist nõrgaks teha (no mis teha, kui juba kord miski meeldima hakkab) - Engeli kitarristi ja Paradise Losti kitarristi ja ka trummari (herr Erlandsson) süü kõik puha! See selleks.

Niisiis otsustasin tänase päeva lihtsalt vegeteerida (pärast tööd muidugi), kirjutada hirmpikki blogisid, tegeleda eilsete fotodega...süüa peaks tegema. Jah, kui end liigutada viitsin, siis loivan üle koridori kööki...kohekohe...juba minemas...

Pieces

Broad Streeti kõrgemate majade taha kaduv päike muutis kõik vastutulijad mustadeks liikuvateks siluettideks. Ilm on viimasel paaril päeval tujukas olnud. Hommikul uputas päikesetõus mu toa kuldkollasesse, varajasel pärastlõunal, kui olin apelsine mahlapressi veeretamas, kallas väljas vihma ja oli hall, viimase tunni või kaks näitab päike end jälle, hajutades pilvi, mitte enam küll nii soojendav kui vaid nädalaid tagasi, veidi kahvatum ja madalamaid tiire tegev, aga sama kelmikalt klaasseintelt vastu särav. Brumi moodsamate kõrghoonete klasseinad ei häiri mind miskipärast - võib-olla on asi neid klaassein ümbritsevates soojades tänavakivides. Ma loodan, Annu, et sa ka paar hetke päikest näha said, ja mitte ainult linna pimeduses ja vihmas.

Raamatukogu treppide ees lehvisid mustad lipud, mis koos mustad puukirstudega pead pöörama panid ja hetke kõhedaks tegid. Punased moonid on lisaks mantlidele ja jakkidele vallutanud ka lambipostid ja plakatid. Lisaks härra Iommile astusin kogemata ka Ozzy'le peale - Ozzy, kelle plaadike oli tänavale ilmunud nädal-paar tagasi, kui härra ka seda linna külastas ja mina õndsas teadmatuses selle maha magasin - või töötasin pigem.

Kanali ääres jäädvustas keegi mees selle sillerdavat vett ja pooleldi ronitaimede taha peitunud punastest kividest müüre lõuendile - hapram, aga meisterlikum kui ükski digifoto eales olla saab. (Ja ometi ma ju armastan neid fotosid.) Jalutasin omas väikeses uduses maailmas, millesse ei tungi suurtes kogustes maailmauudiseid, vahtisin rõdudele ja akendesse. Võib-olla on see liiga naiivne ja lapsik, aga nii on mul praegu kõige parem. Ja need võib-olla mõttetud kirjatükid annavad vaid teada, et mul on hea olla. Või halb - oleneb sõnadest ja tujust.