DIY

Võtsin kätte ja tegin endale koti eile õhtul. :) Ei midagi uhket, tahtsin lihtsalt kätt proovida.

Muus osas on sel nädalavahetusel Kataloonia F1 etapp, seega istun paar head tundi teleka ees täna ja homme ja püüan nohust lahti saada.

Nokk kinni, saba lahti

Päike! Väljas on päike ja natuke pilvi ja mitte ühtegi vihmapiiska ega sünget halli vaipa peakohal.Soojem on ka. Peaaegu kevadine tunne oli täna. Peaaegu. Seega täitsa tore ju. Aru ma ei saa ainult, miks peab alati mingi totter tasakaal olema positiivse ja negatiivse vahel. Sain eelmisel kolmapäeval pärast kaht ja poolt nädalat sooja vee tagasi ja kerge telefonipaanika oli vaid üleöö alla andnud laadija süü, mille tore härra telefonipoes nagu naksti välja vahetas (mõni selline pisiasi lihtsalt suudab vahel täiesti jubeda päeva/nädala kordi paremaks teha). Aga siis tulevad agad - et mu käed ikka veel korda ei saa, kuigi tsipa parem on nüüd (pikk jutt ja ei midagi tõsist, aga kergelt piinav on küll) ja siis veel hommikul üles ärgata iga liigutuse peale põrgulikult valutava ülaseljaga. Phähh. Väikesed asjad, eks, ei tohiks ju nii väga häirid ja tuju rikkuda, aga kui neid pisiasju järjest koguneb, vajub meeleolu tunduvalt allapoole. Tahad või mitte.

Igatahes - tänase päikesega on raske nukker olla. Kreemipotsikud kõrval ja selja taga kolm patja, püüdes end mitte väga liigutada pärast tööpäeva, on päris ok olla. Sukeldun ehk taas kas raamatusse (Graham Greene The End Of the Affair) või telesarja (The Killing taani originaalversioon) või otsin Mansoni uue albumi kuskilt üles ja kuulan seda (positiivsuse tipp, muidugi). Kuu aja pärast on suvi ja Soome ja puhkus ja sõbrad ja pere. :)

Superheroes and super food

Viimasel ajal on päevad umbes nii välja näinud:

Pärast aprilli üht nädalat päikest ja erilist sooja on üks pilv teist taga ajanud ja vihma kallanud. Hiliskevade kohta liiga külm ja hall. 8-10 kraadi pole teps mitte ilm, millega maikuud tervitada, eriti veel kolmepäevast nädalavahetust (sest esmaspäeva on veidi hilinenult 1. mai vaba päev), mil võiks ju tavalisest rohkem väljas olla. Oma Londoni-päeva plaani olen ammu maha matnud, sest vihma ja tuult trotsides ei kõla seal terve päev ringijalutamine just kõige mõnusamalt. Pealekauba püüan penne lugeda-koguda, et suvine kahenädalane puhkus korralikult ära veeta kodus ja ülelahe. Can't wait!!!

Seega kogu selle vabatahtlikult kohustusliku koonerdamisega pole suurt midagi teinud ega kuskil käinud ega millega hakkama saanud väga. V.a Marveli The Avengers Assmeble, mis on ajuvabalt vägev film. Mõned aastad tagasi oleks ma end hetkel väga veidralt vaadanud, sest koomiksikangelaste filmid pole kunagi mu suurte lemmikute hulgas olnud. Erandiks ehk siis Heath Ledgeriga Batman. Aga mõned nädalad - kuud isegi - tagasi, kui treilier kinodesse jõudis ja kuidagi erilist kihvt tundus, ja Thor ka vaadatud (mmmmmm), siis otsustasin kaualubatud hittfilmile ka võimaluse anda. Filmivaatamisele eelneva nädala pühendasin kodutööle ehk vaadatud said Iron Man, Iron Man 2, Captain America ja The Incredible Hulk. Ja siis oli reede õhtu, IMAX-i suuuuuuur kinolina, 3D prillid ja - ohsapoiss KUI hea see oli. Sai naerda ja hinge kinni hoida ja sõrmi väänata ja kõike seda. Muidugi pole ühegi taolise filmi süžee just maailma parim, aga selles polegi nende mõte.

Terve vihmane ja külm, hall nädal hiljem ootas kerge üllatus. Tee Lasani, kuhu ma viimased paar aastat kangesti minna olen tahtnud. Viie minuti kaugusel minu korterist, aga peateelt nurga taha ära peidetud, ei aimakski, et Gordon Ramsay parima Briti restorani tiitli võitnud koht seal end peidab. Tagasihoidlikult, aga elegantselt, nii seest kui väljast.

Õdusalt hämaras baaris sai menüüdega vaid paar minutit oodata, kuni maitre d' läbi üllatavalt väikese restoraniruumi ülakorrusele lauda juhatas. Reede õhtul olid pea kõik lauad täis, kuid mõnusalt vaikne oli siiski. Teenindus oli kiire, kuid anti piisavalt aega menüüga tutvuda ja valikuid teha, vaikne ja asjalik, üdini professionaalne, meeldiv, sõbralik. Enne eelroogi tuli kelner tagasi ja hoiatas, et lauda tuuakse kalakoogid, mis mulle ei sobiks süüa. Ma uurisin selle asemel musta nelinurkset matti taldrikut, millel need pisikesed korvid seisid ja mõtlesin endamisi, et vesikressi näiliselt juhuslik asetus on ilmselt viimase millimeetrini paika pandud.

Eelroaks väikesed sibula ja magusa maisi pakorad, mida kergelt vürtsika tomatikastmega serveeriti. Ma veidi kahetsen nüüd, et ei võtnud kaasa telefoni, et paar pilti klõpsata ja oma pearoog üles kirjutada, sest hetkel ei suuda ma meenutada muud, kui et ühes armsas pisikeses potis oli vürtsikas kastmes lillkapsas ja teises läätsed. Öeldu keegi veel, et need kaks on igavaimad toiduained, mida leida võib, ja ma võin sellele julgelt vastu vaielda. Maitsekombinatsioonid olid uued, üllatavad ja ülimalt meeldivad. Portsjonid näiliselt väikesed ja kerged, aga vägagi toitvad. Interjöör ja meeleolu ning tohutult maitsev õhtusöök ei tahtnud kuidagi ära minna lasta. Eriti veel, kui magustoidumenüü lõpust vaatas mulle vastu kann india chaid. Ohh. Kui ma alati väidan, et SB chai on teiste kohvikettide omadest peajagu üle, siis Lasani oma oli veel pool pead kõrgemal. Intensiivse, kuid mitte liiga tugeva maitsebuketiga tee, tükk pruuni suhkrut ja veidi piima oli kui kirss tordil. Sain proovida ka lauda tellitud pistaatsiajäätist, mis erineb itaallaste pistaatsiajäätisest kui päev ja öö. Siinne oli kerge, suussulav ja kerge mündimaitsega. Taevalik oli ainus sõna, millega seda kirjeldada võisin, ja sõin oma pallikest nii aeglaselt kui suutsin.

Kelnerite ja maitre d' hoolivate naeratuste saatel välja jalutades mõtlesin omaette, et see peab olema Birminghami üks parimaid restorane ja peakokk Aktar tõesti vääris eelmise suve Great British Menu üht neljast võtjakohast. Kesklinna San Carlo, mis on fotode ja juttude järgi kuulsuste üks lemmikuid - minu sünnipäeva ajal oli meist paari laua kaugusel keegi jalgpallur (ärge küsige, kes, ma tõesti ei mäleta enam) -, Jaime Oliveri itaalia koht ja pisike india restoran Bilash (nende naan on siiani parim) olid kõik sel skaalal samuti väga kõrgel, kuid Lasan jättis isegi hommikuks naeratuse näole ja - teate seda tunnet, kui sööte midagi nii head, et ei taha kunagi enam mitte midagi süüa, et need maitsed ära ei kaoks? - vot selle tunde jättis ka.

(Vaadake siit ja siit)

Nüüd olen ma toidust nii palju rääkinud, et kõht läheb tühjaks. :)

Amaryllis

Ilmaga panin eelmine kord küll puusse. Mõned nädalad tagasi oli soe, nii 19 kraadi soe, 5-6 päeva järjest,  ja siis läks uuesti vihamseks, jahedaks ja halliks kõik kätte. Ja millegi huvitava ega põnevaga pole ka hakkama saanud. Mõned filmid on ära vaadatud, viimati The Cabin In The Woods, kus pööratakse kõik praeguse aja tüüpilisele õudukale omane suht peapeale, Wrath Of The Titans (oli okei) ja The Devil Inside (jura). 

Ahaa, sain lõpuks kauaoodatud-otsitud ehetepuu endale. :)

Ja kodust sain pakiga (lisaks kommidele) lille, mis öösiti rõdul "õitseb".

Ühel hommikul jäi tööle minnes teepeal järgnev silma ja kell pool seitse olen sellega täitsa nõus.

Pole liiga pikka aega ühtegi uut albumit kuulanud, aga nüüd sain lõpuks Shinedowni Amaryllise mängima. Hea ja hoogne ja ülltavalt vähe ballaade on. Võib-olla natuke ühetooniline on, aga vähemalt läbi ja lõhki Shinedown, ja Brenti võiks ma kaua-kaua-kaua kuulata. :)

Uued tuuled

Miks teha täna seda, mida võib homse varna lükata? Kunagi oli ühes mu enimloetud Miki Hiire koomiksis see lause vist pealkirjaks. Teepeal koju tuli meelde. Olen endale suvest saati pea iga päev korranud, et blogi võiks kirjutada, ja nii on mööda lennanud sündmused ja reisid ja igat sorti suvalised mõtted, mida on jagada saanud vaid need, kes ise kohal või teiselpool telefoni- või internetiliine. Nüüd lõpuks jõudsin. Oli vaja vabandust rõdule istuma tulla - täna on esimest korda kevadine tunne. Õhk pole enam külm ja kerge, vaid õrnem, soojem, ja hakkab raskeks muutuma, nii nagu ta suvepoole ikka on. Ja kiriku ümber õitsevad krookused.

Praeguseks jäävad siia selle aasta fotod, kogu eelneva võtan järgemööda ette ja tuletan meelde. Nii mõnus - ja natuke kurb - on vaadata kuudetaguseid fotosid ja mälestustetulva alla mattuda.

Tallinn, 1.01.2012. Külm ja päikseline, igati tore algus uuele aastale.

Hetke lemmikkaelakett.

Sama vana koht, sama vana vaade, mis selliste õhtutega ikka veel ilus on.

Vana hea lemmik uuesti telekas.

Restoran Leamington Spas, kuhu sisse ei läinud, aga ukseesine oli lihtsalt nii armas.

Korraks sai lumegi maha, veebruari alguses, nii paariks päevaks sentimeeter-kaks.

Ilus-armas-magus-imetore pakk kodust sõbrapäevaks. :)

Jahedaks kisub ja kõht on tühi, seega praeguseks kõik. Varsti saab veel. Ja veel. Ja veel.

Reading

Hetkel kaaslaseks olev raamat:

Kui välja arvata kõik pikad lõigud finants- ja börsimaailmast, mille futuuridest, optsioonidest ja positsioonidest ei tea ma mitte midagi, ja huvipuuduse tõttu ei kipu uurima ka, mõnus lugemine. Kuna ise pole kriitik, siis jätan nende töö neile ja nemad võrdlevad Faulksi romaani Thackeray ja Dickensiga, mis annab piisavalt aimu, ma arvan, millega tegu. Pöial püsti ja edasi lugema, püüan puhkuse ajaks uue raamatu ette võtta.

Pendulum mängib hetkel raadios. Nädala pärast on nad ka lavalt nähtud. Põnev, põnev. Ma pole siiani päris kindel, kas nad mulle meeldivad või ei hooli ma neist väga. Igatahes nende elektrooniline pool meenutab mulle praegu reede õhtut, mil taas Subway's ringi sebisime ja tantsisime ja juukseid loopisime. (Kelly nimelt tahtis headbangi õppida. Õppida?! Oehjah, neiule isegi ei meeldi muusika, millega see tegevus tavaliselt seostub. Igatahes loopis ta oma head veidi ette-taha ja vahtis, silmad pärani, noormehi, kelle tehnika palju parem oli. :D Endale sain kerge kaelavalu...mmm)

Eilne lühike linnaskäik (sest kõht oli tühi ja toitu oli vaja) muutus pooleldi jumalikuks ja pooleldi põrgulikuks, sest toidufestival on taas linnas, mis tähendab loendamatuid lette kõikvõimalikuga, mis lõhnab ja näeb (kuigi mitte alati) taevalikult. Jaanalinnu-, känguru- ja krokodilliburgerid ei köitnud väga, aga juustuletid, küpsised-koogid, hispaania paella lõhnad seevastu - need I say more?

Täna sajab, sajab, sajab... Suvest pole haisugi. Pff. Mõne päeva pärast olgu olla, mitte siin, tõsi, vaid kodus. :)