Wednesday, November 17, 2010

After dark

Pole juba õige ammu siia kirjutama sattunud. Põhjust nagu oleks olnud, aga pole jõudnud vist.

Kui pea kaks nädalat ajas tagasi rännata, leiab mind töölt selle kerge veidra ootusärevusega, mis kõhus ringi keerleb, ja pärast tööd otse koju kihutamas. Järgmise päeva tööriided kotti, seelik selga, tanksaapad jalga ja minek! Marssisin ja sahisesin läbi tänaval vedelevate sügislehtede bussipeatuse poole, et järgmised viiskümmend minutit peaasjalikult kesklinna ummikutes istuda ja uimaselt ringi vahtida. Seltsiks oli pakk kummikomme - ainus söök pärast töölõunat millalgi kella 10 ja 11 vahel hommikul.

Oldbury's püüdsin nii kiiresti kui võimalik tollest künkast üles marssida, vastutuult, ja üles jõudes püüdsin kõigest väest mitte köhida. Hinga siis veel läbi suu, eks, rumal laps. Dave õnneks pakkus klaasitäie mahla ja natuke aega hinge tõmmata, kuni ta meie piletid välja printis. Ja uuesti marss mäest alla.

Vana hää Civic lubas isegi mu Vana sisse (pärast seda, kui turvanaine pool minutit teda igast otsast uurinud oli ja kindlaks teinud, et objektiiv ei tule otsast ära). Awake By Design, keda (seekord täiesti juhuslikult) teist korda nägime, oli siis juba laval. Prooviesinemine nr 2, kas nad sobivad BB-s soojendama JB's või mitte. Minu poolt pöial püsti (põhjuste peale D. ainult naeris ja kiusas mind terve ülejäänud õhtu). Rootsi Pain of Salvation oli huvitav. Progressiivne ja kriitiline.

...Ja siis läksid minu häälepealad valla. Kuidagimoodi õlletopsi (sest ma olin otsustanud tol õhtul sünnipäeva tähistama hakata ja D. otsustas seepeale neile topse juurde tuua) ja kotti ja Vana tasakaalustades, sain kõigega hakkama. Ja oh, mida setlisti - "Bittersweet", millele pool saali kaasa laulis, kellegi toreda härrasmehe vokaaliga "I'm Not Jesus", "End Of Me" ja "Bring Them To Light", paar vana head Metallica lugu, sekka nende endi uut ja vanemat kraami, päris lõppeks Griegi alati toda lõug-pärani-silmad-punnis effekti tekitav "Hall of the Mountain King". Mmmm! Apocalyptica ON ja lemmik live-bände. Ja, ohoi, seekord mängis isegi trummar herra Siren tšellot (vist, aga ei luba et, "Beautifuli" ajal).




Sünnipäevaeelsel õhtul läksime suurema osaga tööseltskonnast otse töölt pubisse ja see pole kunagi parim idee. Aga sellegipoolest oli väga, väga vahva. Saime endale isegi jõulupeo laua kohta uurida ja juhatajat hoiatada, et me tuleme. (Me oleme niikuinii peaaegu igal reedel või laupäeval seal.) Ja kuna õhtu algas kell neli pärastlõunal, oli igati hea mõte pärast kümmet koju vaaruda. Magama sain ikka poole kahe kandis. Nojah.

Hommikul ärkasin veidralt vara ja lesisin oma toas, oodates, kuni korterikaaslased ja nende külalised sebimistega valmis olid ja hommikust sõid. Hiilisin korraks toast välja, aga nad püüdsid mu poole tee pealt kinni, soovisid kõik õnne ja pärisid plaanide kohta. Tol hetkel oli neid veel null. Kuna ilm oli, ütleme ausalt, täiuslik - sinine taevas ja ainult päike -, tegin pisikese linnatiiru, mille lõpetas suur ja hea chai latte. Mmmmm....

Kodus polnud palju aega enne kui Kelly teatas, et ta on 15 minuti pärast all ukse taga. Tõmbasin õhtuks kleidi selga, tõmbasin kingad jalga ja jalutasime linna (kus peaaegu vältisime jõuluparaadi). Kelly juures lükkasime juustupitsa ahju (mis suurepärane sünnipäevagurmee!) ja jätsime Dani ainult natukeseks linna meid ootama. Khm. Totu noormees, kui arvas, et me vara sinna jõuame. Pärast lühipeatust eelmise õhtu pubis, viisin nad Scruffy'sse. Rock ja metal pole kohe üldse nende teetass, seega kaks korrusetäit pikajuukselisi nahkjakkides härrasid polnud just nende tüüpiline seltskond. Mina olin omas õnnemullis muidugi. Sain Larry'ga enne keikkat paar sõna räägitud, nii nii tore oli teda jälle näha (nüüd kus teda enam BB-ga ei näe).


Paar lugu pärast keikka algust peaaegu käskisin Kelly'l ja Danil ära minna ja mind kuskil mujal oodata. Jube halb on piinelda tundide kaupa kohas, mis ei meeldi, tean omast käest väga hästi. Ja kuna paar tuttavat nägu oli publiku seas olemas, polnud hullu. Pärast rääkisin veel tsipa Annaga, keda ka enam BB-ga ei näe, et keikka oli tohutult palju parem kui veebruaris JB's (mis mulle tookord üldse mingit muljet ei jätnud).

Jalutasin tagasi pubisse oma kahe kaaslase juurde, kes mõnusasti õlleklaaside taga istusid, aga kuna too pubi uksed keskööl kinni pani, jalutasime järgmisse kohta. Ja selle jalutuskäigu alguses hoidsin telefoni totaka irvega kõrva ääres, sest D. helistas teiseltpoolt Atlandi ookeani, et head sünnipäeva soovida. Hiiii :)

Lõpetasime õhtu Actressis, kus oli - nagu ikka - mõnus rahvas, hea muusika ja seekord isegi toitsime end soojade wrappidega. Nämma. Jõudsin kahe eriti valusa varbaga kell pool kolm öösel koju - olin oma kontsadel head kümme ja pool tundi püsti seisnud siiski.

Päev vs õhtu

Pühapäeval sõin lõpuks oma juustukooki, mille oli varem valmis teinud ja mida teised juba üle poole ära söönud olid (minu loal ja käsul), vaatasin viimast F1 etappi, mis minu jaoks veidi kurvalt lõppes, sest hoidsin siiski Webberile mõlemat pöialt, ja ei teinud suurt midagi muud.

Jõuluaja lennud ja plaanid....ohsapoiss.

Ja - hõissa kuninglikud pulmad järgmisel aastal!!!

Sunday, October 24, 2010

Dirty windows and sunlight

Eelmise laupäeva linnatiiru tegin sellises riietuses (pluss sõrmedeta kindad), sest väljas oli päike ja hästi soe - oktoobri kohta. Õhtul piisas ka vaid kleidist ja jakist väljaminekuks ja isegi kell pool kolm öösel koju tulles polnud külm. Mmmõnus!


Järgmisel päeval oli natuke tegus, lõpetasin triikimise ja koristamise, natuke laisk ja siis marssisin kümne minuti kaugusel olevasse klubisse. Kell polnud veel viiski, aga soundcheckid olid tehtud, klubi avamiseks valmis. Tore kohake, kõik kohad suuri postreid ja lippe, fotosid ja CD toorikuid täis (nt nagu naiste tualeti pool seina). Viis pluss stiilile. Aga ajakava nähes polnud küll väga tahtmist järgmised viis ja pool tundi seal veeta, kuniks BB lavale läheb. Neli meist tahtsid süüa ka ja pärast n-ö ametlikku tutvustamist seekordsele trummarile ("I'm Paul, very nice...now get in the van!"), hüppasime ta valgesse minibussi ja parkisime poole minuti kaugusele meie maja peauksest - meie chippie oli ainus koht, kuhu ma oskasin neid sööma viia. Mina sain oma pizza, nemad oma kanad ja kõik hea mitu kõhutäit naerda.

Kilplane nagu ma olen, sõitsin nendega tagasi klubisse, ja alles siis tuli pähe tagasi koju minna paariks tunniks. Haarasime poolelt teelt paar Guinnessit kaasa ja minek.
Õhtu klubis oli lõbus. Kohal oli päris mitu tuttavat nägu ja kolmekesi ronisime - nagu truud fänniplikad ikka - otse lava ette. Polegi ammu ninapidi monitorides enam olnud. Aga mul oli vabandus - mul oli Vana. Õhtu lõppes kesköö paiku, asjad said pakitud tund hiljem ja kuigi mul oli vaid kümme minutit koju jalutada, aga ma lõdisesin külmas öös piisavalt ja nad ei tahtnud mul väga lasta üksi jalutada selles kandis (kuigi inimesi ümbruses oli null), viidi mind autoga kenasti koju ka. Esmaspäeva hommik polnud pärast kolme ja poolt tundi uneaega enam nii kena, aga plusspunkt mulle, et siiski tund tavalisest varem tööle jõudsin nagu vaja.

Pärast reedest väljasolemist, ei teinud ma terve eilse päeva mitte midagi. No peaaegu. Ajutööd leidus, aga välja ma end ei vedanud. Sadas ka. Ja õhtuks kogunes kogu see energia sinnamaani, et ma enam ei suutnud toas püsida. Tahtsin välja, aga just siis polnud kedagi kuskilt võtta, kellega kuhugi minna. Selle asemel oli paar toredat veebivestlust, palju head muusikat ja film.

Hommikul ootas vara-vara F1, mis lõppes...noh, mitte just kõige meeldivamalt minu maitsele.

Peaks vist välja minema. Null pilve ja palju päikest. :)






Wednesday, October 13, 2010

Sügis

Eile lõhnas väljas nagu sügis, niimoodi soojalt ja maas vedelevate puulehtede järele. Täna keerles kaela ümber sügiseselt jahe tuul, mitte enam soe ja paitav, vaid veidi karge juba. Aga päike pasitis siiski ja muutis kõik paar tundi enne loojangut kuldseks ja kollaseks ja rõõmsalt sügiseseks.

Veidi varem sain tööl lõpuks oma õige nimemärgi rinda. Siiani oli see mustale märgile kuldega kirjutatud, mis aeg-ajalt ikka maha kulus ja mida uuesti ja uuesti üle kirjutama pidi. Aga täna oli nimetseremoonia aeg - just midagi sellist, mida meie kergelt pöörane seltskond teeks. Väike aplaus ja rõõmuhõisked. Ja siis sebisin (õigemini lonkasin, sest parem jalg teeb väga palju valu, ei teagi miks, aga teeb ja lonkan ringi nagu haavatud jänes) edasi ja uuesti tööd tegema. Võikud ühe ja teise ja kolmanda koha lõunabuffeeks ootasid tegemist.

Reedese tööpäeva lõpuks olin ma sigaväsinud ja tahtsin ainult koju minna, et terve nädalavahetus vedeleda ja süüa ja filme vaadata. Aga millalgi keset nõudepesemist (oli minu kord tol nädalal) tuli äkkmõte üks kiire sõnum saata ja paar sõnumit hiljem olin teel koju, dušši alla ja bussi peale. Oma toa asemel vedelesin natuke Oldbury's, sõin Dudley's õhtust, pärast mida läksime Foundry'sse. Vana hää pubi, polnudki liiga kaua sinna enam sattunud. Keset head muusikat, õlleklaas käes ja paar head tuttavat nägu ümberringi, otsustati mu nädalavahetuse saatus. Ma võisin ainult pealt kuulata. Laupäeval võetakse mind Westonisse keikkale kaasa. Punkt. Aitäh, Dave, mul polnud plaaniski üldse mitte puhata sel nädalavahetusel.

Pikaksveninud ööle järgnes mõnusalt pikk uni, paar tundi autosõitu (taaskord peatusega Starbucksis maantee ääres) ja jälle uus linn. Mereäärne kohake eriti toreda sisustusega klubikesega - lillad seinad must-valgete detailidega jne. Aga kuna autosõidu ajal suutis mu kõht korralikult keerama hakata ja üldse oli kergelt halb olla, lesisin pärast kastide vedamist diivanil, Dave'i laenatud (ülilaheda disainiga ja hästi sooja) pusa sisse peitunult. Härra, kes söögi majja tõi, oli mu õhtu kangelane, sest meie chilli oli "vegetabletarian" (BB terminoloogia). Väike jalutuskäik, chippie (Nico jaoks), pood ja väike unepaus autos.



Keikka ise oli tore nagu ikka, välja arvatud soojendusbändi noor ja kergelt üleolev laulja, kes käitus, noh, ütleme nii, et lollilt siis. Nii ei teha bändile, kes on õhtu peaesineja, eriti kui ise oled esimene soojendusbänd, kellel on majas umbes neli fänni. Kasva veidi.

Kiirtee viis meid kõigepealt Bristolisse, kuhu paar endi autost maha jätsime - mõlemat ootas järgmisel päeval ees lend, üles Iirimaale, teisel Itaaliasse -, ja siis edasi kodu poole. Maandusime millalgi poole kuue paiku ja hoolimata kahest energiajoogist, mille endale (üsna suure vastumeelsusega) sisse kallasin, et mitte keset keikkat magama jääda, magasin pea terve tee. Ja siis magasin edasi kuni peaaegu lõunani. Paar filmi ja Simpsonid ja roheline tee ja lõunasöök. Laisk pühapäev, aga ikka veel mitte kodus. Oma tuba nägin taas pühapäeva õhtul. Niipalju siis nädalavahetusest kodus, keikkateta.

Ega seekord ka vaikselt olla saa. Võib-olla järgmine nädalavahetus...? Võib-olla mitte. Kes teab. Aga ei kaeble, ülitore oli. Isegi kui pidin kolm päeva samade riietega ringi lippama. Dušš oli mu parim sõber. :D

Tuesday, October 5, 2010

On wheels

Eelmisel laupäeval (kui, muuseas, möödus täpselt üks aasta päevast, mil siin bussijaamast hostelisse kõmpisin ja nullist alustasin) ei teinud peale linnatiiru ja interneti kingamaratoni eriti midagi. Puhkasin hilisest reede õhtust, mil paari töökaaslasega pubi-klubi tiiru tegime, ja ootasin sõnumit, mis lõpuks teatas, et ma pühapäeval Wakefieldi kaasa sõita saan.

Pühapäeval oli paar tundi autosõitu vahepeatusega Starbucksis (=chai latte=mina õnnelik) ja kastide tassimisega seekord klubisse nimega The Snooty Fox. Tundus too pisike ja õnnetu väljast ja tagantpoolt, aga kui sisse astudes kõlaritest Disturbed tervituseks karjub, siis ei saa miskit väga viltu olla. Pealegi oli klubi lagi T-särke täis ja seitel rippus paar kitarri. Riietusruumi polnud, seega süüa-juua ka mitte, aga õnneks oli üle tee kaks chippie't.

Tolle kena pühapäevase õhtu täitsid seega BB laval ja neiu Millie sünnipäeva tähistamine lava ees ja baarileti ääres (tal kaugelt rohkem kui mul). Pärast sai 20 minutit pitsat oodates jalgu kõlgutada, uuesti kaste tassida, neiu Millie kuidagi taksosse saada ja ise autosse vajudes kodu poole teele asuda. Kellaaegadest ei tea suurt midagi, aga pissipaus bensujaamas oli üliõigesti ajastatud. :D Jäin vist millalgi 4 ja 5 vahel hommikul magama. Olin suutnud esmaspäeva vabaks võtta ja nii ei teinud ka esmaspäeval peale mõne filmi ja sarja ("Antichrist", "Scrubs", "Simpsonid" ja miski põnev dok müütidest) vaatamise suurt midagi. Söök toodi ka sülle kätte. Mmmmõnus!

Pärast nelja täiesti tavalist päeva tööl jätsin tööriided nagisse rippuma, haarasin suure õlakoti ja marssisime kahe Danieli ja Kelly'ga bussijaama. Blackpool ootas....uuesti! Meile jäi kuutagusest külastusest väheseks, noh. Buss jäi üle tunni hiljaks ja oma pisikesse hotelli peretuppa jõudsime millalgi pärast kümmet õhtul, kui enamik väljasolevaid inimesi juba palju rõõmsamad ja vähem stabiilsed olid. Ise jõudsime keskööl välja ja pärast üht pubi ja kaht klubi millalgi viie paiku hotellituppa tagasi. Sinna vahele mahtus tantsu ja naeru ja saksakeelset vestlust võhivõõraga ja hulk fotosid Dani telefonis jne jne jne.

Laupäeval lahkusime hotellist tund aega pärast check-outi ja ees ootav päev vajas hilise õhtuni sisustamist. Ühele Danile tegi keegi tundmatu lind äkkrünnaku ja tekitas ta teksade säärele eriti jõleda ja suure pruuni laigu, tegime oma hullust nelikust toreda must-valge foto, käisime vaaterattal, sõime friikartuleid, seisime jalad pubis valuseks, meeletu uni oli, leidsime üles kino ja vaatasime filmi "Buried" (mina jään endiselt oma arvamuse juurde, et tegu on hea filmiga, mis siis, et mõni meessoost noor tola suutis idioot olla ja poole filmi ajal ainult poriseda ja toriseda), istusime taas hotellis ja käisime vist omanikule endiselt närvidele, sõime pubis õhtust (mulle jäätis, aitäh) ja külmetasime bussijaamas, oodates, mil juht ukse lahti suvatseb teha (miski probleem kellegi blondi neiu ja politseiga).

Ja kõige lõpuks, kui ma veidi pärast kolme öösel koduuksest sisse vajusin, püüdes eriti vaikselt kõike teha, tatsas minu toast meie külaline - Michael jälle - välja ja kolis oma voodipesu ja iseenda elutoa diivanile. Madrats katki ja July oli suutnud unustada, et ma kesk ööd saabun. Kolme karu tunne oli - kes mu voodis magand on?? Ja pühapäev? Jõudsin niikaugele kui poodi ja tagasi, et veidi süüa ja terve päev sarju-filme vaadata. Meeldiv ja vajalik.
...nüüd sulan ma oma GÜ sooja šokolaadisuflee sisse ära.

Saturday, September 25, 2010

Love without words

Power Struggle

Femininity

Kiss and Tell


Mistletoe Kisses



Daisy Girls





Monday, September 13, 2010

That day we said good bye but never forgot


And we do it all over again

Enne neljapäeval pärast tööd Windsorisse minemist polnud ideepoegagi, et neljapäeval pint ette võtta ja nädalavahetuseks tuju valmis seada. Aga tuli välja nii, et neli väsinud tööinimest jäid mõneks heaks tunniks sinnasamasse laua taha istuma ja jooki rüüpama ja juttu vestma.

Reedeks olid mul aga nii kindlad plaanid tehtud, et mitte kellegi mitte ükski teine plaan ei tekitanud mus mingit tahtmist midagi muud teha. Kodus oli seekord piisavalt aega endale veidi viisakam väljanägemine muretseda kui võileivalõhnaline tööriietes higipomm (nagu me tavaliselt päeva lõpus kõik oleme) - kleit ja kingad (needsamad lukkudega tapjaollused allpoolt). Polnud eal varem bussis numbriga 37 liigelnud ja mõni linnaosa tekitas pisikese kultuurišoki, aga see selleks. Kuidagi ummikutevaba minek oli ja jõudsin ilmselgelt liiga vara kohale, sest Route 44 uksed oli veel väga kinnised. Tagahoovis muidugi mitte ja sinna mind D. ka kenasti juhatas. Õdusas restoraninurgas oli soe ja mõnus, mõned tuttavad näod ja mõned uued. BB oli pärast kuuajast pausi ja uue setlistiga väga tore taas.

Kuna bussid lõpetavad vist igal pool liikumise liiga vara, siis haarati mind autosse kaasa ja õhtu lõppes kella 3 paiku india söögi tarbimisega ülal Oldbury's. Majatäis näljast ja väsinud rahvast. Pisike Stripe jooksis alla vaatama, mis toimub ja kes kohal on. Ta on liiga armas, noh!

Jõudsin laupäeval tsipa enne kella 2 päeval koju, leidsin külmkapist natuke süüa, broneerisin paar piletit, vahetasin riided ja marssisin jälle välja. Kesklinn oli rahvast pungil täis, sest reedest pühapäevani toimus meil artsfest, millest ma täiesti ilma jäin (v.a siis rahvamassis), aga polnud hullu. Mind ootas ees rongijaam ja pärast tund ja neliteist minutit kestnud sõitu hakkasin Sheffieldi avastama. Või siis teed rongijaamast Corporationi klubisse, mille tagauksel tervitas mind (nagu liiga tihti juhtub), suitsu tegev Jay. Klubi ise meenutas suuruselt kilukarpi ja sinnajäämise ja heliproovi asemel tegin Jane'ga väikese jalutuskäigu mööda miskit suuremat tänavat. Nägime ilmaratast, veidrat second-handi ja paari pubi, enne kui meid teavitati proovi lõppemisest.

Potsatasin mõnusalt diivanile istuma, papptaldrikul paar pisikest porgandit, hernest ja kartulit (kana jäi minust puutumata) ja lasin Jay'l endast paari minuti jooksul, tal eriti õnnelik ja idiootne ülepingutatud kunstniku ilme näol, portree joonistada. Päris vägev sai. Parem kui 10-sekundi ponnistused nii Jay'lt kui Dave'lt Claudiost. Haa!

All klubis aga jõudis The Mercy House lavale ja jäin neid vahtima. Just, vahtima, sest laulja oli blond, noh. Hahah. Lootusetu juhtum. Igatahes - kohtasin taas Millie't, keda tean SOS Festist, ja Phili, kes ka eelmisel õhtul (küll hullumeelse hilinemisega) kohal oli. Loopisime neiu Millie'ga natuke juukseid esireas, sest kuradi hea oli. Parem kui eelmisel õhtul minumeelest. Aga neetult vara lõppes kogu see asi, sest kell 11 pidi saal klubiõhtuks tühi olema. Aitasime Carmenil merchi kokku pakkida ja autosse tassida, lehvitasime ja kallistasime kõigile head aega ja jalutasime rõõmsalt klubisse tagasi. Mu oranž AAA käepael tagas mulle ilmselgelt igasuguse ligipääsu ka pärast keikkat. :D

Muusika, mida DJ suuremas ruumis mängis, oli väga, väga hea ja tantsida saime niimoodi peaaegu head kaks tundi - vahepausidega baarileti ääres ja õues n-ö värskes õhus. All fun and rock'n'roll. Veidi enne kella 2 öösel istusime autosse ja Millie hakkas mu bussijaama otsima. Kaugel oli too ja juba kesklinnast välja saamine oli paras ülesanne kõigi nende ringteede ja muu jamaga. Minut enne bussi väljumist nägime silti jaama nimega ja nii ma jooksin, keset ööd, saabastes, jooksin, et avastada, et buss hilineb. Ja korralikult. Õigemini - õige buss oli kuskil teepeal otsad andnud, selgitas Edi suunduva bussi juht, ja meile saadeti 50 minutit hiljem teine buss. Need 50 minutit veetsin katusealuses toolil istudes ja külmetades, väsinud ja näljane, hoides end toreda sms-vestlusega ärkvel (haha, leidus keegi, kes nii ajuvabal ajal nii ajuvaba juttu suutsis rääkida). Jõudsin kell pool kuus koju ja voodi tundus parim koht maailmas. Soe, noh!

Silmad hüppasid liiga vara lahti, natuke pärast üheksat hommikul, sest Daria sättis end tööle valmis ja segu föönist, kiiretest sammudest, köögihäältest ja hõikamisest erinevatest tubadest ei piisavalt vali, et mind äratada. Pff. Enne 10 saabus vaikus ja nii sain keskpäevani kerra tõmbunult teki all imelises teadmatuses magada. F1 suutsin ka edukalt ära unustada - selle asemel olin linnas söögijahil. Ülejäänud õhtu möödus "Criminal Mindsiga". :)
Kael on siiani valus ja väike väsimus on veel kontides, aga see-eest oli nädalavahetus 110% tore.
Kuhu, millal ja kuidas järgmine kord?