Sunday, May 9, 2010

One minute science/Insanity Pulse


Love it, love it, love it!!! Suurimad tänud ja kummardused R.-le, kes mulle lõpuks selle albumi vähemalt tänaseks hoida ja kuulata andis. Mm.

Aga nüüd teine tähtis osa postitusest. Ma mõtlen ilmselt iga kahe päeva tagant ümber ja muudan plaane ja ei tea ise ka, mida teen. Alguses oli kõik paigas ja siis paisati kõik segamini. Igatahes nüüd, enne kui lõpuks check-ini ära teen, kirjutan üles ka, et igasuguseid segadusi vältida.
Ma siiski kaon neljaks päevaks Soome avarustesse (just nimelt kaon, sest avastasin eile õudusega, et mu armas-kallis roosa Sony Ericsson ei tööta. Niuks. Sellega peab midagi ette võtma.)
Pühapäeval olen Tallinnas - päeval sugulaste poolt ülevaatamiseks ja õhtupoole ehk, ma loodan, kostitavad Laura ja Nele mind enda juures. Esmaspäeval liigun Pärnusse, et järgmisel päeval taas lennata.

Mm...lähen naudin nüüd muusikat edasi. Kohe nii ei raatsi seda ketast tagasi anda. Muusika jääb arvutisse, jah, ma tean, aga füüsiliselt plaati käes hoida on hoopis teine asi ju. Ja seda albumit ei saa enam kuskilt. Pfft. Seega mida kiiremini ma klaviatuurist eemale saan, seda kauem aega saan neljaleheküljelist bookleti lapata-lugeda. Ihii. Ahh...
Näeme nädala pärast! xo

Thursday, May 6, 2010

Today smells of rain and cocoa butter

Mugin ühe käega ananassitükke süüa, teises käes on tass chaid, läpakas balansseerib põlvepeal ja ise vahin välja hämarasse pärastlõunasse. Täna on terve päev väljas vihma lõhn olnud. July tuli ja näitas suure õhinaga oma uut väikest Nikoni Coolpix kaamerat. Tjah, ja mina vahin Vanaga tõtt ja mõtlen, et võiks eilsest paar udust ülesvõtet arvutisse tõmmata. Ehk on mõnel arusaadavalt peale jäänud ka mõni Dream Evili ja Hammerfalli onu, keda eile JM-ga Wolverhamptonis vaatamas käisime.

Nagu ikka sellistel puhkudel, jooksin töölt koju, sahmerdasin kiirkorras end valmis ja jooksin tagasi linna bussi peale. Tund ja 45 minutit hiljem asusime JM-ga Wolvesis otsima pubi, kus end maha istutada ja väikese joogi-söögiga kostitada. Polnud just suur üllatus, et igal nurgal ja pubis oli pikajuukselisi ja nahktagides tüüpe näha.

The Slade Room oli üsna pisike klubi päris väikese lavaga. Aga rahvast oli tolle ruumi jaoks just piisavalt. Lavale astusid eile õhtul kõigepealt Tribe, seejärel Dream Evil ja lõppeks Hammerfall, kellest mitte ühegi loominguga ma varem kursis polnud. Algas hästi ja aina paremaks läks. Eriti kui DE ajal kolmveerand rahvast "we are metal" skandeeris. Kogu asjal oli vaid üksainus suur AGA. Ma pidin 22.50 bussi peal olema, et linna tagasi saada. Seega nägin Hammerfalli setist vaid esimese poole. Oh, transpordi valud. Aga nii palju kui nägin, oli pöidlad püsti...või siiski horns up.

Südaööl mööda New Streeti bussijaama poole kiirustades leidsin end äkitselt KISSimaailmast. Särgid ja näomaalingud ja kõik muu taoline. Eh...ahjaa, eile õhtul oli KISS B'hami LG Arenal. Bussijaamast JM-ga (kes oli endale miski hilisema bussi B'hami sebinud ja seega ka kogu Hammerfalli seti ära sai näha, fänni õigus siiski ju) välja astudes rääkisime paar sõna mõnusate habemik-onudega (ok, ühel kolmest oli habe) juttu. Nood olla just Wolverhamptonisse teel. Tulid KISSilt. Linnadevahetus, eh. Igatahes, pärast selgitamist onule, et ma pole mitte rootslane, jätsime nad takso otsinguile ja jalutasime ise siia. Korterisse st. JM-i järgmine buss edasi Coventry'sse läks kell 3. Öösel jah. Sain imeilusad 3 tundi magada.

Sellest tulenevalt jõudsin hommikul tööle läbi Starbucksi, olles kuskil sügava väsimuse maailma imeilusal chai pilvekesel. Aga nagu me öösel mõlemad kinnitasime ja paika panime, on need rasked, tapva väsimusega hommikud tõestus sellest, et eelmine õhtu oli korralikult hea olnud. Vot. Ja meelde ei jää ju mitte rasked silmalaud hommikul vaid siiski eelnev õhtu keikkal. :)
Muuseas, Wolverhamptoni Broad Street on poole toredam kui B'hami Broad Street. Siinne on ööklubimaailma, pikk ja lai ja üsna ebameeldiv mulle. Wolvesi omal on eilne tore klubike, tätokasalong ja kariibi söögikoht.

Thursday, April 29, 2010

Thank you, mum!






Pakike jõudis kohale. Nii armas!!! :)

Sunday, April 25, 2010

Sundayplans



Windfinder näitab praegu väljas 18 soojakraadi olevat. Eile umbes samal ajal oli 19 nende andmeil. Väga suvistes riietes (lühikesed püksid ja lühikeste varrukatega pluus) oli mõnusalt soe küll. Lähen uurin lähemal ajal, kuidas täna on. Päike igatahes paistab taas. (Parandus pool tundi hiljem: vihma sajab! Niipalju siis välja minemisest...)

Need kuuldused, et ma varsti korraks koju põikan, muutuvad järjest kindlamaks. Praeguste, veel mitte 100% kindlate, aga aina enam meeldivamate plaanide järgi peaks ma pühapäeval numbriga 16. mai Tallinna jõudma, sealt esmaspäeval Pärnusse edasi liikuma, et kuskilt teisipäeval tagasi Londoni poole lennata. Olen üpris kindel, et nii ka jääb.

:)




Vaatasin reede õhtul kaks ja pool filmi ära. Esimene oli enam-vähem okei thriller nimega "Untraceable", warm-upina igatahes sobis, et veidi hiljem "Paani labürint" ette võtta. Ise ei oska ju heade ideede peale tulla, seega vaatasin soovituse peale ja ei kahetse kohe üldse mitte. Vägaväga hea. Faun on oma sarvede, tulnukanäo ja pikkade jäsemetega samaaegselt kõige koledam ja graatsilisem tegelane. Vahva tegelane. Ja samas kõige hirmsam olevus, keda ma filmides üldse näinud olen, on too silmadeta tegelane. Uhh.

Olin 95% kindel, et veel üht filmi püüda vaadata on ilmselge lollus ja ma jään esimese kümne minuti jooksul magama. Jõudsin 32. minutini, sest siis jäi film end puhverdama (online's vaatasin) ja ei liikunudki edasi. Siis jäin magama ka. (Et kell 6 hommikul telefonikõnele vastata...oh üllatust!)

Eilne õhtu möödus "Zodiac" filmiga. Soovitan täitsa. Jake Gyllenhaal ja Robert Downey Jn. (Too, kusjuures, oli filmivõtetel kohati ise sama täis kui tema mängitud karakter, ajakirjanik Avery, ja kadus mõneks ajaks üldse nagu tina tuhka, mispärast ka tema tegelane pidi ümber kirjutatama.)

Wednesday, April 21, 2010

The mising frame

Jalutasin eile töölt koju, jakihõlmad lahti ja tuules lehvimas, sest soe oli. Jäin täiesti tahtmatult vahtima mööda sõitvat onu korralikul tsiklik ja onu vahtis vastu ka. Vägev ratas oli. Naeratasin. Ja see polnud mitte üks vähestest kordadest viimase paari nädala jooksul.

Kerides aega tagasi pea kaks nädalat, eelmisele postitusele järgnevasse päeva (ehk olen tõesti kirjutamisega veidi laisk olnud), leiab mind pärast tööpäeva lõppu nii mõne oma poe kui teiste meie B'hami poodide kolleegidega Briar Rose's kerget joogipoolist kurgust alla kallamas ja ühe nende sünnipäeva tähistamas. Oli reede, oli palgapäev, oli too sünnipäev ja lisaks sellele tähistasin omasoodu Nele sünnipäeva ka. Ja täitsa kenasti kohe. Lisaks oli üle tee pubis veel keegi, kellele minna tere ütlema ja kellega pitsat õgida.

Tol esmaspäeval ärkasin naeratusega, mis ei kadunud enne uuesti teki alla jõudmist - isegi tööl kaks tundi kraanikausside ääres rabeledes (oli minu nädal nõusid pesta). Mõned tunnid hiljem seisin palju meeldivamas kohas - O2 ukse taga, veel imelühikeses järjekorras, kuulasin pleierit, kannatamatult oodates, et aeg kiiremini edasi liiguks ja aeg-ajalt kotist piletit piiludes. Piletit, millele oli trükitud "AFI". Olin nii ligidal - ja mitte ainult ajaliselt, sest kui uksed lõpuks (3-minutilise hilinemisega) avati, sebisin end kiiremas korras otse lava ette, vasskule ja esimesse ritta piirde äärde.

Pool tunnikest hiljem olid esimestena laval The Dear and Departedm, kellest ma ausalt väga palju ei mäleta peale selle, et nad üsna raadiosõbralikud on, samas miski väikese erineva kõlaga. Pärast neid möllasid laval Sick Of It All, otse New Yorkist, pika tegutsemisajaga hardcore bänd, kelle laulja mingil hetkel ruumi keskel seisnud entusiastid pooleks jagas ja siis üksteisele otsa õhutas jooksma. Pit, pit, pit!

Tsipake pärast poolt kümmet õhtul "sain oma unistuse kätte". Sain jah. Mõni elektrooniline südamelöök ja punased tuled laval ja siis lülitas mu aju end mingile teisele režiimile, mis suutis vaevu mulle selgeks teha, et hei, Hunter, Adam ja Jade jalutasid just lavale. Err...mmmhmh. Samasuguse suu-kõrvuni-häälepaelad-valla olekuga läks õhtu edasi hetkest, kui Davey lavale jooksis ja "Medicate" algas. Seti jooksul jooksid (väga õige sõna, muuseas, sest need noored hinged lihtsalt ei püsi laval paigal; Hunger hüppab, Jade tantsib ja Davey jookseb ringi) nendest kõige-kõigematet lugudest läbi - "The Leaving Song Pt II", "Beautiful Thieves", lõpupoole "Girl's Not Grey" ja "Silver and Cold". Mõlema soojendusändi laulja sai ka oma külalislaulja momendi, kumbki ühe looga.
Mul pole mõtet nii pikalt seletada, kui ülalpool pilvi ma hõljusin ja endale mõttes korduvalt nuiaga pähe virutasin, püüdes endale selgeks teha, et ma tõesti-tõesti näengi nüüd neid, siin ja praegu ja täiesti reaalselt kohe. Kuldne trummikomplekt ja kuldsed valguspaiskavad kastid lavaservas, täistätoveeritud käsivarred - paari meetri kaugusel, näpista end palju tahad. Kokkuvõtteks siis niipalju, et härrad oskavad lava otsast otsani täita, nii iseenda kui muusikaga, milles ei tule karvavõrdki pettuda. Miks peakski? Ei läinud ma sinna vigu otsima, vaid nautima. Ja mu jänkud said ka niiviisi autorite kohalolu tunda. :D

Ülejäänud nädal, hõlju vaimselt kuitahes kõrgel, polnud kehale üldse mitte nii mõnus. Veel neli päeva vähemalt kolm tundi ahjude küürimist ja nõudepesu ei tahtnud seljale mitte väga meeldida ja niiväga oleks tahtnud seda seljamassaaži, mida natu-natuke eelneval nädalavahetusel tunda sai. Seega olin reedeks üks suur väsimus ja keerasin end teki alla kerra, et laupäeval siiski vara ärgata ja F1 kvalifikatsioone jälgida (no olen jah veidi hull tugitoolisportlane). Ei läinud mitte õnneks. Aga see-eest oli taas üks igati meeldiv nädalavahetus laupäeva pärastlõunase poeskäimisega - jõudsime tagasi paari kilekoti ja kahe pitsaga. Kilekottidest oli näha õllet, sest tähistada oli vaja. Oli nii veider nädal olnud - minu algusest lõpuni armas esmaspäev, kolmapäevane teade, et herr Peter Steele on meie hulgast lahkunud (RIP ja maani kummardus), too hull vulkaan ja kõik muu. Pluss - oli vaja tähistada Laura sünnipäeva ka siinpool.

Ja esmaspäeval oli väike, veidi imelik aga samas täitsa üht klaasikest vääriv aastapäev.

Tegelikult ei juhtu praegu üldse väga palju. Levivad jutud (tõepõhjaga), et viibin varsti mõned päevad Soomes ja siis veel jutud (küll veel kahtluse all), et ka päeva Eestis. Eks näis, mis ja kuidas ja millal saab. Seniks naudin sooja ilma ja valgeid õhtuid.

12. aprill oli suurepärane ja 12. mai tuleb ka tore!

(MySpace'i blogis on keikkast pikemalt. Ja fotosid pole, sest eelmine kord teatati O2-s, et mu Vana on professionaalne kaamera, mida ta tegelikult pole, ja sisse lastakse vaid nood rahakotist pisemad digid.)

Thursday, April 8, 2010

16

Windfinder näitab praegu Birminghamis 16 kraadi sooja olevat. Töölt koju jalutades tundus küll umbes nii palju.
Ja nii edasi nädalavahetusse. Vahva!

Wednesday, April 7, 2010

20/20


Tõmbasin poolteist nädalat tagasi akendelt lumehelbed ära ja otsisin aknapesuvedeliku välja. Jah, kevad. Ja kevadega tuli uus töö, millega olen praeguseks nii kaugele jõudnud, et training on tehtud ja täna veetsin mõne töökaaslasega kaks head tundi toiduhügieenikoolitusel. Done and dusted! Võileiba kellelegi? Kusjuures, puuviljadega jätkan ikkagi, sest hommikuti tööle jõudes (st kell 7) ootab mind ees ports magustoite, mida teha ja riiulitele lükata. Hee.

Täna koju jõudes ootas toas ees nii-nii tore ümbrik. Väike ja valge teine, aga ma teadsin esimesest hetkest, kust see pärit on ja mida sisaldav. Varsti-varsti!
Eile koju jõudes ootas mind ees eriti roosa ja nii-nii tore ümbrik, mille sisu kohta polnud mul esialgu aimugi. Hee - suur Kalevi šokolaad ja pühadetervitused kodust! :)
Ja need pühad, mille puhul meil kokku neli vaba päeva oli töölt (reede, nädalavahetus ja esmaspäev), möödusid mitte midagi tehes. Mitte midagi asjalikku see tähendab. Pikad-pikad uned, külaline + pitsad ja filmid ja veidi pühadešokolaadi. Mmmmmõnus! (Korterikaaslastel oli ka külaline, kellega nad eriti valjult elutoas klubimuusikat kuulasid ja see segas tsipake filmivaatamist...eriti kui püüad S. Kingi loomingul põhinevat õudukat vaadata. Hmm.)

Külalistest rääkides, kevadega tuli Merli ka! Tuli ja oli mõnusad kolm päeva - millest hommikud ja varased pärastlõunad veetsin ma tööl ja ülejäänud aja püüdes midagigi linnast näidata. Ei kukkunud just väga hästi välja ja ööelu jäi üldse nägemata, sest me olime mõlemad liiga väsinud, et end välja tirida. "Black Books" oli piisav meelelahutus. :D Ehk jäi tal midagigi vähemalt siit meelde.