Jalutasin eile töölt koju, jakihõlmad lahti ja tuules lehvimas, sest soe oli. Jäin täiesti tahtmatult vahtima mööda sõitvat onu korralikul tsiklik ja onu vahtis vastu ka. Vägev ratas oli. Naeratasin. Ja see polnud mitte üks vähestest kordadest viimase paari nädala jooksul.
Kerides aega tagasi pea kaks nädalat, eelmisele postitusele järgnevasse päeva (ehk olen tõesti kirjutamisega veidi laisk olnud), leiab mind pärast tööpäeva lõppu nii mõne oma poe kui teiste meie B'hami poodide kolleegidega Briar Rose's kerget joogipoolist kurgust alla kallamas ja ühe nende sünnipäeva tähistamas. Oli reede, oli palgapäev, oli too sünnipäev ja lisaks sellele tähistasin omasoodu Nele sünnipäeva ka. Ja täitsa kenasti kohe. Lisaks oli üle tee pubis veel keegi, kellele minna tere ütlema ja kellega pitsat õgida.
Tol esmaspäeval ärkasin naeratusega, mis ei kadunud enne uuesti teki alla jõudmist - isegi tööl kaks tundi kraanikausside ääres rabeledes (oli minu nädal nõusid pesta). Mõned tunnid hiljem seisin palju meeldivamas kohas - O2 ukse taga, veel imelühikeses järjekorras, kuulasin pleierit, kannatamatult oodates, et aeg kiiremini edasi liiguks ja aeg-ajalt kotist piletit piiludes. Piletit, millele oli trükitud "AFI". Olin nii ligidal - ja mitte ainult ajaliselt, sest kui uksed lõpuks (3-minutilise hilinemisega) avati, sebisin end kiiremas korras otse lava ette, vasskule ja esimesse ritta piirde äärde.
Pool tunnikest hiljem olid esimestena laval The Dear and Departedm, kellest ma ausalt väga palju ei mäleta peale selle, et nad üsna raadiosõbralikud on, samas miski väikese erineva kõlaga. Pärast neid möllasid laval Sick Of It All, otse New Yorkist, pika tegutsemisajaga hardcore bänd, kelle laulja mingil hetkel ruumi keskel seisnud entusiastid pooleks jagas ja siis üksteisele otsa õhutas jooksma. Pit, pit, pit!
Tsipake pärast poolt kümmet õhtul "sain oma unistuse kätte". Sain jah. Mõni elektrooniline südamelöök ja punased tuled laval ja siis lülitas mu aju end mingile teisele režiimile, mis suutis vaevu mulle selgeks teha, et hei, Hunter, Adam ja Jade jalutasid just lavale. Err...mmmhmh. Samasuguse suu-kõrvuni-häälepaelad-valla olekuga läks õhtu edasi hetkest, kui Davey lavale jooksis ja "Medicate" algas. Seti jooksul jooksid (väga õige sõna, muuseas, sest need noored hinged lihtsalt ei püsi laval paigal; Hunger hüppab, Jade tantsib ja Davey jookseb ringi) nendest kõige-kõigematet lugudest läbi - "The Leaving Song Pt II", "Beautiful Thieves", lõpupoole "Girl's Not Grey" ja "Silver and Cold". Mõlema soojendusändi laulja sai ka oma külalislaulja momendi, kumbki ühe looga.
Mul pole mõtet nii pikalt seletada, kui ülalpool pilvi ma hõljusin ja endale mõttes korduvalt nuiaga pähe virutasin, püüdes endale selgeks teha, et ma tõesti-tõesti näengi nüüd neid, siin ja praegu ja täiesti reaalselt kohe. Kuldne trummikomplekt ja kuldsed valguspaiskavad kastid lavaservas, täistätoveeritud käsivarred - paari meetri kaugusel, näpista end palju tahad. Kokkuvõtteks siis niipalju, et härrad oskavad lava otsast otsani täita, nii iseenda kui muusikaga, milles ei tule karvavõrdki pettuda. Miks peakski? Ei läinud ma sinna vigu otsima, vaid nautima. Ja mu jänkud said ka niiviisi autorite kohalolu tunda. :D
Ülejäänud nädal, hõlju vaimselt kuitahes kõrgel, polnud kehale üldse mitte nii mõnus. Veel neli päeva vähemalt kolm tundi ahjude küürimist ja nõudepesu ei tahtnud seljale mitte väga meeldida ja niiväga oleks tahtnud seda seljamassaaži, mida natu-natuke eelneval nädalavahetusel tunda sai. Seega olin reedeks üks suur väsimus ja keerasin end teki alla kerra, et laupäeval siiski vara ärgata ja F1 kvalifikatsioone jälgida (no olen jah veidi hull tugitoolisportlane). Ei läinud mitte õnneks. Aga see-eest oli taas üks igati meeldiv nädalavahetus laupäeva pärastlõunase poeskäimisega - jõudsime tagasi paari kilekoti ja kahe pitsaga. Kilekottidest oli näha õllet, sest tähistada oli vaja. Oli nii veider nädal olnud - minu algusest lõpuni armas esmaspäev, kolmapäevane teade, et herr Peter Steele on meie hulgast lahkunud (RIP ja maani kummardus), too hull vulkaan ja kõik muu. Pluss - oli vaja tähistada Laura sünnipäeva ka siinpool.
Ja esmaspäeval oli väike, veidi imelik aga samas täitsa üht klaasikest vääriv aastapäev.
Tegelikult ei juhtu praegu üldse väga palju. Levivad jutud (tõepõhjaga), et viibin varsti mõned päevad Soomes ja siis veel jutud (küll veel kahtluse all), et ka päeva Eestis. Eks näis, mis ja kuidas ja millal saab. Seniks naudin sooja ilma ja valgeid õhtuid.
12. aprill oli suurepärane ja 12. mai tuleb ka tore!
(MySpace'i blogis on keikkast pikemalt. Ja fotosid pole, sest eelmine kord teatati O2-s, et mu Vana on professionaalne kaamera, mida ta tegelikult pole, ja sisse lastakse vaid nood rahakotist pisemad digid.)
Kerides aega tagasi pea kaks nädalat, eelmisele postitusele järgnevasse päeva (ehk olen tõesti kirjutamisega veidi laisk olnud), leiab mind pärast tööpäeva lõppu nii mõne oma poe kui teiste meie B'hami poodide kolleegidega Briar Rose's kerget joogipoolist kurgust alla kallamas ja ühe nende sünnipäeva tähistamas. Oli reede, oli palgapäev, oli too sünnipäev ja lisaks sellele tähistasin omasoodu Nele sünnipäeva ka. Ja täitsa kenasti kohe. Lisaks oli üle tee pubis veel keegi, kellele minna tere ütlema ja kellega pitsat õgida.
Tol esmaspäeval ärkasin naeratusega, mis ei kadunud enne uuesti teki alla jõudmist - isegi tööl kaks tundi kraanikausside ääres rabeledes (oli minu nädal nõusid pesta). Mõned tunnid hiljem seisin palju meeldivamas kohas - O2 ukse taga, veel imelühikeses järjekorras, kuulasin pleierit, kannatamatult oodates, et aeg kiiremini edasi liiguks ja aeg-ajalt kotist piletit piiludes. Piletit, millele oli trükitud "AFI". Olin nii ligidal - ja mitte ainult ajaliselt, sest kui uksed lõpuks (3-minutilise hilinemisega) avati, sebisin end kiiremas korras otse lava ette, vasskule ja esimesse ritta piirde äärde.
Pool tunnikest hiljem olid esimestena laval The Dear and Departedm, kellest ma ausalt väga palju ei mäleta peale selle, et nad üsna raadiosõbralikud on, samas miski väikese erineva kõlaga. Pärast neid möllasid laval Sick Of It All, otse New Yorkist, pika tegutsemisajaga hardcore bänd, kelle laulja mingil hetkel ruumi keskel seisnud entusiastid pooleks jagas ja siis üksteisele otsa õhutas jooksma. Pit, pit, pit!
Tsipake pärast poolt kümmet õhtul "sain oma unistuse kätte". Sain jah. Mõni elektrooniline südamelöök ja punased tuled laval ja siis lülitas mu aju end mingile teisele režiimile, mis suutis vaevu mulle selgeks teha, et hei, Hunter, Adam ja Jade jalutasid just lavale. Err...mmmhmh. Samasuguse suu-kõrvuni-häälepaelad-valla olekuga läks õhtu edasi hetkest, kui Davey lavale jooksis ja "Medicate" algas. Seti jooksul jooksid (väga õige sõna, muuseas, sest need noored hinged lihtsalt ei püsi laval paigal; Hunger hüppab, Jade tantsib ja Davey jookseb ringi) nendest kõige-kõigematet lugudest läbi - "The Leaving Song Pt II", "Beautiful Thieves", lõpupoole "Girl's Not Grey" ja "Silver and Cold". Mõlema soojendusändi laulja sai ka oma külalislaulja momendi, kumbki ühe looga.
Mul pole mõtet nii pikalt seletada, kui ülalpool pilvi ma hõljusin ja endale mõttes korduvalt nuiaga pähe virutasin, püüdes endale selgeks teha, et ma tõesti-tõesti näengi nüüd neid, siin ja praegu ja täiesti reaalselt kohe. Kuldne trummikomplekt ja kuldsed valguspaiskavad kastid lavaservas, täistätoveeritud käsivarred - paari meetri kaugusel, näpista end palju tahad. Kokkuvõtteks siis niipalju, et härrad oskavad lava otsast otsani täita, nii iseenda kui muusikaga, milles ei tule karvavõrdki pettuda. Miks peakski? Ei läinud ma sinna vigu otsima, vaid nautima. Ja mu jänkud said ka niiviisi autorite kohalolu tunda. :D
Ülejäänud nädal, hõlju vaimselt kuitahes kõrgel, polnud kehale üldse mitte nii mõnus. Veel neli päeva vähemalt kolm tundi ahjude küürimist ja nõudepesu ei tahtnud seljale mitte väga meeldida ja niiväga oleks tahtnud seda seljamassaaži, mida natu-natuke eelneval nädalavahetusel tunda sai. Seega olin reedeks üks suur väsimus ja keerasin end teki alla kerra, et laupäeval siiski vara ärgata ja F1 kvalifikatsioone jälgida (no olen jah veidi hull tugitoolisportlane). Ei läinud mitte õnneks. Aga see-eest oli taas üks igati meeldiv nädalavahetus laupäeva pärastlõunase poeskäimisega - jõudsime tagasi paari kilekoti ja kahe pitsaga. Kilekottidest oli näha õllet, sest tähistada oli vaja. Oli nii veider nädal olnud - minu algusest lõpuni armas esmaspäev, kolmapäevane teade, et herr Peter Steele on meie hulgast lahkunud (RIP ja maani kummardus), too hull vulkaan ja kõik muu. Pluss - oli vaja tähistada Laura sünnipäeva ka siinpool.
Ja esmaspäeval oli väike, veidi imelik aga samas täitsa üht klaasikest vääriv aastapäev.
Tegelikult ei juhtu praegu üldse väga palju. Levivad jutud (tõepõhjaga), et viibin varsti mõned päevad Soomes ja siis veel jutud (küll veel kahtluse all), et ka päeva Eestis. Eks näis, mis ja kuidas ja millal saab. Seniks naudin sooja ilma ja valgeid õhtuid.
12. aprill oli suurepärane ja 12. mai tuleb ka tore!
(MySpace'i blogis on keikkast pikemalt. Ja fotosid pole, sest eelmine kord teatati O2-s, et mu Vana on professionaalne kaamera, mida ta tegelikult pole, ja sisse lastakse vaid nood rahakotist pisemad digid.)
No comments:
Post a Comment