Mugin ühe käega ananassitükke süüa, teises käes on tass chaid, läpakas balansseerib põlvepeal ja ise vahin välja hämarasse pärastlõunasse. Täna on terve päev väljas vihma lõhn olnud. July tuli ja näitas suure õhinaga oma uut väikest Nikoni Coolpix kaamerat. Tjah, ja mina vahin Vanaga tõtt ja mõtlen, et võiks eilsest paar udust ülesvõtet arvutisse tõmmata. Ehk on mõnel arusaadavalt peale jäänud ka mõni Dream Evili ja Hammerfalli onu, keda eile JM-ga Wolverhamptonis vaatamas käisime.
Nagu ikka sellistel puhkudel, jooksin töölt koju, sahmerdasin kiirkorras end valmis ja jooksin tagasi linna bussi peale. Tund ja 45 minutit hiljem asusime JM-ga Wolvesis otsima pubi, kus end maha istutada ja väikese joogi-söögiga kostitada. Polnud just suur üllatus, et igal nurgal ja pubis oli pikajuukselisi ja nahktagides tüüpe näha.
The Slade Room oli üsna pisike klubi päris väikese lavaga. Aga rahvast oli tolle ruumi jaoks just piisavalt. Lavale astusid eile õhtul kõigepealt Tribe, seejärel Dream Evil ja lõppeks Hammerfall, kellest mitte ühegi loominguga ma varem kursis polnud. Algas hästi ja aina paremaks läks. Eriti kui DE ajal kolmveerand rahvast "we are metal" skandeeris. Kogu asjal oli vaid üksainus suur AGA. Ma pidin 22.50 bussi peal olema, et linna tagasi saada. Seega nägin Hammerfalli setist vaid esimese poole. Oh, transpordi valud. Aga nii palju kui nägin, oli pöidlad püsti...või siiski horns up.
Südaööl mööda New Streeti bussijaama poole kiirustades leidsin end äkitselt KISSimaailmast. Särgid ja näomaalingud ja kõik muu taoline. Eh...ahjaa, eile õhtul oli KISS B'hami LG Arenal. Bussijaamast JM-ga (kes oli endale miski hilisema bussi B'hami sebinud ja seega ka kogu Hammerfalli seti ära sai näha, fänni õigus siiski ju) välja astudes rääkisime paar sõna mõnusate habemik-onudega (ok, ühel kolmest oli habe) juttu. Nood olla just Wolverhamptonisse teel. Tulid KISSilt. Linnadevahetus, eh. Igatahes, pärast selgitamist onule, et ma pole mitte rootslane, jätsime nad takso otsinguile ja jalutasime ise siia. Korterisse st. JM-i järgmine buss edasi Coventry'sse läks kell 3. Öösel jah. Sain imeilusad 3 tundi magada.
Sellest tulenevalt jõudsin hommikul tööle läbi Starbucksi, olles kuskil sügava väsimuse maailma imeilusal chai pilvekesel. Aga nagu me öösel mõlemad kinnitasime ja paika panime, on need rasked, tapva väsimusega hommikud tõestus sellest, et eelmine õhtu oli korralikult hea olnud. Vot. Ja meelde ei jää ju mitte rasked silmalaud hommikul vaid siiski eelnev õhtu keikkal. :)
Nagu ikka sellistel puhkudel, jooksin töölt koju, sahmerdasin kiirkorras end valmis ja jooksin tagasi linna bussi peale. Tund ja 45 minutit hiljem asusime JM-ga Wolvesis otsima pubi, kus end maha istutada ja väikese joogi-söögiga kostitada. Polnud just suur üllatus, et igal nurgal ja pubis oli pikajuukselisi ja nahktagides tüüpe näha.
The Slade Room oli üsna pisike klubi päris väikese lavaga. Aga rahvast oli tolle ruumi jaoks just piisavalt. Lavale astusid eile õhtul kõigepealt Tribe, seejärel Dream Evil ja lõppeks Hammerfall, kellest mitte ühegi loominguga ma varem kursis polnud. Algas hästi ja aina paremaks läks. Eriti kui DE ajal kolmveerand rahvast "we are metal" skandeeris. Kogu asjal oli vaid üksainus suur AGA. Ma pidin 22.50 bussi peal olema, et linna tagasi saada. Seega nägin Hammerfalli setist vaid esimese poole. Oh, transpordi valud. Aga nii palju kui nägin, oli pöidlad püsti...või siiski horns up.
Südaööl mööda New Streeti bussijaama poole kiirustades leidsin end äkitselt KISSimaailmast. Särgid ja näomaalingud ja kõik muu taoline. Eh...ahjaa, eile õhtul oli KISS B'hami LG Arenal. Bussijaamast JM-ga (kes oli endale miski hilisema bussi B'hami sebinud ja seega ka kogu Hammerfalli seti ära sai näha, fänni õigus siiski ju) välja astudes rääkisime paar sõna mõnusate habemik-onudega (ok, ühel kolmest oli habe) juttu. Nood olla just Wolverhamptonisse teel. Tulid KISSilt. Linnadevahetus, eh. Igatahes, pärast selgitamist onule, et ma pole mitte rootslane, jätsime nad takso otsinguile ja jalutasime ise siia. Korterisse st. JM-i järgmine buss edasi Coventry'sse läks kell 3. Öösel jah. Sain imeilusad 3 tundi magada.
Sellest tulenevalt jõudsin hommikul tööle läbi Starbucksi, olles kuskil sügava väsimuse maailma imeilusal chai pilvekesel. Aga nagu me öösel mõlemad kinnitasime ja paika panime, on need rasked, tapva väsimusega hommikud tõestus sellest, et eelmine õhtu oli korralikult hea olnud. Vot. Ja meelde ei jää ju mitte rasked silmalaud hommikul vaid siiski eelnev õhtu keikkal. :)
Muuseas, Wolverhamptoni Broad Street on poole toredam kui B'hami Broad Street. Siinne on ööklubimaailma, pikk ja lai ja üsna ebameeldiv mulle. Wolvesi omal on eilne tore klubike, tätokasalong ja kariibi söögikoht.
No comments:
Post a Comment