Friday, November 13, 2009

November rain

Ilma novembrikuise sooja vihma ja tuuleta ei saa täna mitte, mida õhtupoole, seda tormisemaks kiskus. Õrnas vihmasabinas käisin töölt turul arbuusi ostmas ja peitsin end pärast pea pooleteiseks tunniks raamatupoodi, suutmata valida.

Teel koju läbi nüüd avatud jõuluturu, mille tulukesteread vihmapiiskadelt ja lompidelt mitmekordselt tagasi peegeldusid, võitlesin ühena vihmavarjudearmees, kotis kingitus iseendale ja sooja sees hoidmas chai latte. Ühel hetkel puges hinge soe, mõnus tunne ja huulile kerge naeratus - mõtlesin, et keegi mõtleb mulle ehk tol hetkel. Aga võib-olla oli see tunne teest. Jalad läbimärjad, tatsasin rahulolevalt kodu poole.

July ja Daria laulsid sünnipäevalaulu, veidi hiljem sõime kooki, mis - olgugi, et veidi vildakas ja veidra välimusega, mida ma küll sulašokolaadi alla peaaegu edukalt peita suutsin - ei olnudki kõige hullem. Šokolaad siiski. Kuulasime tormi ja veidraid signaale ja pauke väljast.

Täna oli selle aasta kolmas reede kuupäevaga 13.



Sain JJ sünnipäevaks - kaardil siiski seekord. :D








Dressed up to the eyesIt's a wonderful surprise
To see your shoes and your spirits rise
Throwing out your frown
And just smiling at the sound
As sleek as a shriek
Spinning round and round
Always take a big bite
It's such a gorgeous sight
To see you eat in the middle of the night
You can never get enough
Enough of this stuff
It's Friday, I'm in love

(The Cure - "Friday I'm in Love")

Thursday, November 12, 2009

The great disappointment

Kui ma oma kirsitorti kell pool üks öösel torniks kokku ehitama hakkasin, oli mul piin ja piinlik seda kõike ise vaadata. Käed töötasid vana, tuttava rutiini ja rütmi järgi, aga materjal polnud see, mis varem. Mis võiks olla kergem, kui kirsitort? Aga mitte siin, sest pudelis olev valge vaht ei vääri isegi vahukoore kõrval seismist poeriiulil (mida ta tegi, aga kuna puudub mikser, jäi vahukoore variant ära), valmis tordipõhjad on peaaegu utoopia (ja valgele alusele ei tee ju kirsitorti), custard ei ole puding ja isegi selle oskasin ma ära soperdada. See on kõige suurem ja haledam hunnik õnnetust, millega ma kunagi hakkama saanud olen ja mida on isegi häbi miskikski söödavaks tordiks nimetada.
Kümme minutit hiljem tahtsin ma a) karjuda; b) nutta; ja c) see õudusunenägu rõdult alla visata ja püüda ära unustada. Ainus, millega ma hakkama sain, olid head šokolaadipõhjad. Kurat ja põrgu (ei vabanda väljenduse eest hetkel), miks ei oleks ma võinud jääda lihtsa, proovitud ja kindla šokolaaditordi juurde? Aga ei - sest kirsitort on sama proovitud, rohkemgi veel, ja sama kindel. Oli vähemalt.
Ja ma jooksin pärast esimese eriti ebaõnnstunud koogipõhja prügikasti viskamist nii suure entusiasmiga poodi jahu ja suhkru järele, et uuesti alustada.
Pagan, see on traagilisem kui mistahes Antiik-Kreeka tragöödia. Mulle vähemalt. Jah, see võib-olla kõlab kui üledramatiseeritud koka-wannabe enesehaletsuslik nutuhala blogiruumis, aga tegelikult on mul päris halb ja kurb hetkel. See pidi olema mu suurepärane sünnipäevatort, midagi, mida ma oskan ja enda arvates hästi. Ju siis mitte. Seekord oskasin ma selle ikka kuninglikult ära solkida.

Wednesday, November 11, 2009





I search for life and sights to see.
Somewhere beyond this cold
Machinery

I'm stuck and cold.
I'm stuck and cold in marshland.
I'm stuck and cold where life is
Plentiful but nothing lives

(Mortiis - "Marshlands")



Rõõmustasin töölt koju jalutades päikese ja kerge udu üle ja otsustasin viimaks minna avastama seda rohelist plekikest kaardil, mis tõotas olla park kahe minuti kaugusel. July teatas seepeale, et seal on surnuaed. Great success. Aga läksin ikka, sest ei püsinud toas olla.
Tänavalt paar sammu eemal, ses vaikses puhkekohas, kõlasid need sõnad (ülal) kuidagi kõhedalt - tõsi, elu oli küllaga, aga miski ei elanud.

Ja täna ründasid mind jõulud. New Streetil (Nele, kui sa mäletad, siis seal jupis, kus suvel olid toidufestivali letid reas...ja vahvlilõhn, mmm) oldi valmis seadmas puutarkesi nipet-näpet jõuluvidinate ja käsitööga, Victoria väljak on ajaga piiratud ja kuskilt selle äärest vahtis pimedusest vastu suur jõluvana pea - üsna kõhe, kui aus olla.
Enne seda, tegelikult, umbes tunnike, kui olin juhataja pangakaardiga arvutitüübile pangaautomaadist raha toomas ja kella poole viieses pimeduses, tuledes ja sagivate inimeste vahel siblimas, valdas mind mõneks lühikeseks hetkeks, oeh, jõulutunne. See veider ootus ja ärevus, mis tavaliselt umbes päev enne jõule kuidagi hinge poeb. Veider oli. Aga see kõik kadus viinamarjade ja tolle ülisuure plastist jõuluvana pea hulka. (Ja ei oota ma seda tagasi ka veel, sest tavaliselt ei mõtle ma neile pühadele enne vanemaks saamist, mis on veel ees, ja üldse enne detsembri keskpaika umbes.)


Oh, ja kuidagi nii novembrikuine on kuulata Katatoniat, Paradise Losti (neid loomulikult ka ühel teisel mõjuval põhjusel), Type O Negative'i, London After Midnighti, Sisters of Mercy't, End of Greeni - bass, sügavad, madalad meesvokaalid - hea. No ja siis Crash Love, millest ma siiski ei suuda ei üle ega ümber minna, album, mis ikka veel mu aknalauda oma kuldses säras ei kaunista.

Sunday, November 8, 2009

Friday, November 6, 2009

Sense the fire

Olles Engelit nii kaua näha tahtnud, seisin ma - oodatult -, suu kõrvuni peas, lava ees, klõpsutasin mõned eriti hullu kvaliteediga fotod ja nautisin iga keharakuga neid nelja rootslast laval. Selleks ajaks oli meelest läinud külm, mille käes ma pool tundi enne uste avamist mööda Wolverhamptonit ringi marssisin, püüdes leida Starfucksi, mis oleks ka lahti, aga tulemustetga - ja Costasse ma ju ei lähe! Engel. Absolute Designi kuulates oskasin vaid unistada nende nägemisest, tahtmine kasvas ainult, kui "Sense the Fire" välja tuli - ja nüüd olid nad laval, küll pelgaks pooleks tunniks, aga siiski seal, minu nina ees. Alguses küll käputäie huilgava fänniga (mina kaasaarvatud muidugi), hiljem ja rahva kogunedes juba rohkematega. Pärast seti lidusin merch'i laua juurde, et nii meeldivalt täis tätoveeritud käsivartega noormehelt uurida, millal uus album ilmub. Ta ei teadnud. Tuurist rääkis küll veidi ja andis mulle lisaks särgile veel paar toredat meenet. Seejärel lidusin alla WC-sse, et särk selga tõmmata ja uuesti üles, sest Katatonia oli kohe-kohe lavale tulemas.



Nende loominguga ma nii tuttav pole, aga viimaselt albumilt, mida viimasel ajal piisavalt kuulanud olen, kõlas paar lookest, nt "Forsaken", vanematelt nt "My Twin" ja "Evidence" (üle mõistuse lummav), "Soil's Song" ja "July".


Paradise Losti ajaks olin päris tuntavalt väsinud teve nädala jooksul kella kaheksaks tööle minemisest ja viimaste ööde lühikestest unetundidest. Polnud ma kunagi isegi arvanud ega mõelnud sellele, et võiks seda kollektiivi kunagi päriselus ka näha. Aga - palun väga - seal nad olid, täies hiilguses, pakkumas rahvale uut ja vana materjali, kaasa arvatud "One Second", mis ka veidi judinaid tekitas. Lahkus bänd lavalt, lahkusin mina saalist, sest kell tiksus poolt ühtteist ja viimase bussini tagasi koju oli pool tundi. All soojemaid riideid selga toppides kuulsin aga ülevalt saalist midagi väga tuttavat ja jooksin tagasi - "Faith Divides Us - Death Unites Us", millest ma kohe üldse ilma jääda ei kavatsenud. Pärast seda tuli veel üks-kaks lugu, aga siis marssisin mina juba bussijaama poole.


Hommik oli veidi raske, jalad valutasid, aga emotsioonid olid ikka veel eelmisest õhtust kuskil lae all (Engel, noh!) ja väljas oli niiiiii ilus! Ma suudan ikka veel nii meeldivalt üllatuda ja rõõmustada hommikuste vaadete üle. Meeldiv. Ohh. Ja taas kord suutsid pikad-pikad mustavärvi juuksed mu põlvist nõrgaks teha (no mis teha, kui juba kord miski meeldima hakkab) - Engeli kitarristi ja Paradise Losti kitarristi ja ka trummari (herr Erlandsson) süü kõik puha! See selleks.



Niisiis otsustasin tänase päeva lihtsalt vegeteerida (pärast tööd muidugi), kirjutada hirmpikki blogisid, tegeleda eilsete fotodega...süüa peaks tegema. Jah, kui end liigutada viitsin, siis loivan üle koridori kööki...kohekohe...juba minemas...

Wednesday, November 4, 2009

Pieces

Broad Streeti kõrgemate majade taha kaduv päike muutis kõik vastutulijad mustadeks liikuvateks siluettideks. Ilm on viimasel paaril päeval tujukas olnud. Hommikul uputas päikesetõus mu toa kuldkollasesse, varajasel pärastlõunal, kui olin apelsine mahlapressi veeretamas, kallas väljas vihma ja oli hall, viimase tunni või kaks näitab päike end jälle, hajutades pilvi, mitte enam küll nii soojendav kui vaid nädalaid tagasi, veidi kahvatum ja madalamaid tiire tegev, aga sama kelmikalt klaasseintelt vastu särav. Brumi moodsamate kõrghoonete klasseinad ei häiri mind miskipärast - võib-olla on asi neid klaassein ümbritsevates soojades tänavakivides. Ma loodan, Annu, et sa ka paar hetke päikest näha said, ja mitte ainult linna pimeduses ja vihmas.

Raamatukogu treppide ees lehvisid mustad lipud, mis koos mustad puukirstudega pead pöörama panid ja hetke kõhedaks tegid. Punased moonid on lisaks mantlidele ja jakkidele vallutanud ka lambipostid ja plakatid. Lisaks härra Iommile astusin kogemata ka Ozzy'le peale - Ozzy, kelle plaadike oli tänavale ilmunud nädal-paar tagasi, kui härra ka seda linna külastas ja mina õndsas teadmatuses selle maha magasin - või töötasin pigem.

Kanali ääres jäädvustas keegi mees selle sillerdavat vett ja pooleldi ronitaimede taha peitunud punastest kividest müüre lõuendile - hapram, aga meisterlikum kui ükski digifoto eales olla saab. (Ja ometi ma ju armastan neid fotosid.) Jalutasin omas väikeses uduses maailmas, millesse ei tungi suurtes kogustes maailmauudiseid, vahtisin rõdudele ja akendesse. Võib-olla on see liiga naiivne ja lapsik, aga nii on mul praegu kõige parem. Ja need võib-olla mõttetud kirjatükid annavad vaid teada, et mul on hea olla. Või halb - oleneb sõnadest ja tujust.