Sunday, November 15, 2009
Friday, November 13, 2009
November rain
Teel koju läbi nüüd avatud jõuluturu, mille tulukesteread vihmapiiskadelt ja lompidelt mitmekordselt tagasi peegeldusid, võitlesin ühena vihmavarjudearmees, kotis kingitus iseendale ja sooja sees hoidmas chai latte. Ühel hetkel puges hinge soe, mõnus tunne ja huulile kerge naeratus - mõtlesin, et keegi mõtleb mulle ehk tol hetkel. Aga võib-olla oli see tunne teest. Jalad läbimärjad, tatsasin rahulolevalt kodu poole.
July ja Daria laulsid sünnipäevalaulu, veidi hiljem sõime kooki, mis - olgugi, et veidi vildakas ja veidra välimusega, mida ma küll sulašokolaadi alla peaaegu edukalt peita suutsin - ei olnudki kõige hullem. Šokolaad siiski. Kuulasime tormi ja veidraid signaale ja pauke väljast.
Täna oli selle aasta kolmas reede kuupäevaga 13.



Dressed up to the eyesIt's a wonderful surprise
To see your shoes and your spirits rise
Throwing out your frown
And just smiling at the sound
As sleek as a shriek
Spinning round and round
Always take a big bite
It's such a gorgeous sight
To see you eat in the middle of the night
You can never get enough
Enough of this stuff
It's Friday, I'm in love
(The Cure - "Friday I'm in Love")
Thursday, November 12, 2009
The great disappointment
Wednesday, November 11, 2009

I search for life and sights to see.
Somewhere beyond this cold
Machinery
I'm stuck and cold.
I'm stuck and cold in marshland.
I'm stuck and cold where life is
Plentiful but nothing lives(Mortiis - "Marshlands")
Rõõmustasin töölt koju jalutades päikese ja kerge udu üle ja otsustasin viimaks minna avastama seda rohelist plekikest kaardil, mis tõotas olla park kahe minuti kaugusel. July teatas seepeale, et seal on surnuaed. Great success. Aga läksin ikka, sest ei püsinud toas olla.
Tänavalt paar sammu eemal, ses vaikses puhkekohas, kõlasid need sõnad (ülal) kuidagi kõhedalt - tõsi, elu oli küllaga, aga miski ei elanud.

Ja täna ründasid mind jõulud. New Streetil (Nele, kui sa mäletad, siis seal jupis, kus suvel olid toidufestivali letid reas...ja vahvlilõhn, mmm) oldi valmis seadmas puutarkesi nipet-näpet jõuluvidinate ja käsitööga, Victoria väljak on ajaga piiratud ja kuskilt selle äärest vahtis pimedusest vastu suur jõluvana pea - üsna kõhe, kui aus olla.
Enne seda, tegelikult, umbes tunnike, kui olin juhataja pangakaardiga arvutitüübile pangaautomaadist raha toomas ja kella poole viieses pimeduses, tuledes ja sagivate inimeste vahel siblimas, valdas mind mõneks lühikeseks hetkeks, oeh, jõulutunne. See veider ootus ja ärevus, mis tavaliselt umbes päev enne jõule kuidagi hinge poeb. Veider oli. Aga see kõik kadus viinamarjade ja tolle ülisuure plastist jõuluvana pea hulka. (Ja ei oota ma seda tagasi ka veel, sest tavaliselt ei mõtle ma neile pühadele enne vanemaks saamist, mis on veel ees, ja üldse enne detsembri keskpaika umbes.)
Oh, ja kuidagi nii novembrikuine on kuulata Katatoniat, Paradise Losti (neid loomulikult ka ühel teisel mõjuval põhjusel), Type O Negative'i, London After Midnighti, Sisters of Mercy't, End of Greeni - bass, sügavad, madalad meesvokaalid - hea. No ja siis Crash Love, millest ma siiski ei suuda ei üle ega ümber minna, album, mis ikka veel mu aknalauda oma kuldses säras ei kaunista.
Sunday, November 8, 2009
Friday, November 6, 2009
Sense the fire





Wednesday, November 4, 2009
Pieces
Raamatukogu treppide ees lehvisid mustad lipud, mis koos mustad puukirstudega pead pöörama panid ja hetke kõhedaks tegid. Punased moonid on lisaks mantlidele ja jakkidele vallutanud ka lambipostid ja plakatid. Lisaks härra Iommile astusin kogemata ka Ozzy'le peale - Ozzy, kelle plaadike oli tänavale ilmunud nädal-paar tagasi, kui härra ka seda linna külastas ja mina õndsas teadmatuses selle maha magasin - või töötasin pigem.
Kanali ääres jäädvustas keegi mees selle sillerdavat vett ja pooleldi ronitaimede taha peitunud punastest kividest müüre lõuendile - hapram, aga meisterlikum kui ükski digifoto eales olla saab. (Ja ometi ma ju armastan neid fotosid.) Jalutasin omas väikeses uduses maailmas, millesse ei tungi suurtes kogustes maailmauudiseid, vahtisin rõdudele ja akendesse. Võib-olla on see liiga naiivne ja lapsik, aga nii on mul praegu kõige parem. Ja need võib-olla mõttetud kirjatükid annavad vaid teada, et mul on hea olla. Või halb - oleneb sõnadest ja tujust.





