Puhkus, mis algas eriti hästi väikese Belgia ringreisiga, oli üldiselt kodune ja vaikne, välja arvatud kaks õhtut, millest üks vajas veel veidi reisimist, aga tunduvalt vähem kui üle kanali ja läbi Prantsusmaa. Kahel hommikul ärkasin piisavalt vara, et turule jalutada ja endale head-paremat koju tuua. Kõik oli värske ja värviline ja maitses imehästi.
Neljapäeval tõmbasin saapad jalga ja võtsin taas ette tee bussijaama. Seekord sihtpunkt Manchester, kuhu jõudsin ka veidi liiga vara, seega jalutasin mööda õhtust kesklinna, kuna polnud varem muud kui bussijaama näinud. Olgu, paari tänavat olin, kui teel Glasgow'st tagasi oli vaja pea tund oodata ja pisike bussijaam üldse mitte põnev polnud. Mälu ja pisikese fotoga kaardist, mille oli arvutiekraanist igaks juhuks teinud, liikusin Academy poole. Veider, kuidas vahel kedagi tänaval nähes tead täiesti kindlalt, et näed teda hiljem keikkal, isegi kui too pole bänsisärkides ega muul moel ses suhtes äratuntav. Aga etteruttavalt - ta jõudis minust umbes kümme minutit hiljem kohale.
Kuna minu keikka oli keldrikorrusel ja teisel korrusel oli, hm, Funeral For A Friend vist, oli Academy fuajee pungil rahvast täis, aga oleks vaja olnud pimedat, et mitte ära tunda õige järjekord. Särkidest suurte juuste, kettide, kontsade, kitsate teksade ja värvideni oli kõik täiesti omal kohal ja oli tunne, nagu oleks taas Helsingis mõnd kohalikku bändi vaatamas. Otsapidi tagasi minevikku, veidi veider, aga sama lõbus.
Menüüs tol õhtul olid Crashdiet, Harcore Superstar ja 69Eyes, kellest esimest polnud kunagi näinud, teist kaks ja viimast n-ö pool korda Helsingis, seega tõotas tulla huvitav õhtu. Pisike Club Academy oli korralikult rahvastatud ja õiges meeleolus, hea oli kuulda karja rahvast Crashdieti laule kaasa laulmas. Ise teadsin nende kuuest loost kolme, millest üks on uuem ja teised kaks veel härra Leppardi ajast.
HCSS, keda viimati umbes aasta varem Rainbow's näinud olin, ja enne seda Rabakal, oli täpselt sama energiline ja tolle mõnusalt ülbe hoiakuga, mis nad laval nii kaasahaaravateks teeb. Jocke ei seisa paigal, tundub, et mitte kunagi. Ka nende puhul ei teadnud ma osa lugudest, neist uutest, aga vanemad "Wild Boys", "Someone Special", "We Don't Celebrate Sundays" olid ikka veel sama head kui tol esimesel korral. Ainus, mis nende seti umbes poole ajast ära rikkus, oli see, et Jocke mikri heli kadus. Ühe loo ajal polnud teda üldse kuulda ja sealt edasi pikemat aega vaid poolenisti. Helimeest oleks tahtnud lüüa natuke, ja ma polnud ainus.
69Eyes. Ohsapoiss. Selleks ajaks olin kuidagi sujuvalt esimesse ritta libisenud, Timo ette, ja naeratasin omaette, et keskooli viimastel aastatel oleks ma mida iganes teinud, et neid näha. Sellepärast olingi seal tegelikult, kõik need kolmi bändi olid nii tähtsad ja järelikult tähendavad siiani piisavalt palju, et isegi mitte mõelda, kas minna, vaid olla vaid veidi mures, kuidas keskööl tagasi koju saada kolme tunni kauguselt. Jyrki narmastega nahkjakk ja Elvise-olek, Jussi eksimatult äratuntav trummipeksmine ja trikitamine viisid veidi ajas tagasi, tõsi, aga ka reaalses ajas olles oli väga nauditav. Ja millal poleks mulle Jyrki mmmõnusalt mmmmadal hääl mitte meeldinud? Setis oli "Devils", "Brandon Lee", "The Chair", "Lost Boys", lühike akustiline osa ja palju uuemat kraami.
Veetsin tol päeval ja öösel umbes sama palju aega bussis kui kohalolles ja vajusin pool neli hommikul voodisse, unine, valutavate jalgadega (ei võinud ju tenniseid jalga panna?!), aga rahul ja õnnelik.
No comments:
Post a Comment