Power Struggle
Femininity
Kiss and Tell
Mistletoe Kisses
Daisy GirlsSaturday, September 25, 2010
Monday, September 13, 2010
And we do it all over again
Enne neljapäeval pärast tööd Windsorisse minemist polnud ideepoegagi, et neljapäeval pint ette võtta ja nädalavahetuseks tuju valmis seada. Aga tuli välja nii, et neli väsinud tööinimest jäid mõneks heaks tunniks sinnasamasse laua taha istuma ja jooki rüüpama ja juttu vestma.
Reedeks olid mul aga nii kindlad plaanid tehtud, et mitte kellegi mitte ükski teine plaan ei tekitanud mus mingit tahtmist midagi muud teha. Kodus oli seekord piisavalt aega endale veidi viisakam väljanägemine muretseda kui võileivalõhnaline tööriietes higipomm (nagu me tavaliselt päeva lõpus kõik oleme) - kleit ja kingad (needsamad lukkudega tapjaollused allpoolt). Polnud eal varem bussis numbriga 37 liigelnud ja mõni linnaosa tekitas pisikese kultuurišoki, aga see selleks. Kuidagi ummikutevaba minek oli ja jõudsin ilmselgelt liiga vara kohale, sest Route 44 uksed oli veel väga kinnised. Tagahoovis muidugi mitte ja sinna mind D. ka kenasti juhatas. Õdusas restoraninurgas oli soe ja mõnus, mõned tuttavad näod ja mõned uued. BB oli pärast kuuajast pausi ja uue setlistiga väga tore taas.
Kuna bussid lõpetavad vist igal pool liikumise liiga vara, siis haarati mind autosse kaasa ja õhtu lõppes kella 3 paiku india söögi tarbimisega ülal Oldbury's. Majatäis näljast ja väsinud rahvast. Pisike Stripe jooksis alla vaatama, mis toimub ja kes kohal on. Ta on liiga armas, noh!
Jõudsin laupäeval tsipa enne kella 2 päeval koju, leidsin külmkapist natuke süüa, broneerisin paar piletit, vahetasin riided ja marssisin jälle välja. Kesklinn oli rahvast pungil täis, sest reedest pühapäevani toimus meil artsfest, millest ma täiesti ilma jäin (v.a siis rahvamassis), aga polnud hullu. Mind ootas ees rongijaam ja pärast tund ja neliteist minutit kestnud sõitu hakkasin Sheffieldi avastama. Või siis teed rongijaamast Corporationi klubisse, mille tagauksel tervitas mind (nagu liiga tihti juhtub), suitsu tegev Jay. Klubi ise meenutas suuruselt kilukarpi ja sinnajäämise ja heliproovi asemel tegin Jane'ga väikese jalutuskäigu mööda miskit suuremat tänavat. Nägime ilmaratast, veidrat second-handi ja paari pubi, enne kui meid teavitati proovi lõppemisest.
Potsatasin mõnusalt diivanile istuma, papptaldrikul paar pisikest porgandit, hernest ja kartulit (kana jäi minust puutumata) ja lasin Jay'l endast paari minuti jooksul, tal eriti õnnelik ja idiootne ülepingutatud kunstniku ilme näol, portree joonistada. Päris vägev sai. Parem kui 10-sekundi ponnistused nii Jay'lt kui Dave'lt Claudiost. Haa!
All klubis aga jõudis The Mercy House lavale ja jäin neid vahtima. Just, vahtima, sest laulja oli blond, noh. Hahah. Lootusetu juhtum. Igatahes - kohtasin taas Millie't, keda tean SOS Festist, ja Phili, kes ka eelmisel õhtul (küll hullumeelse hilinemisega) kohal oli. Loopisime neiu Millie'ga natuke juukseid esireas, sest kuradi hea oli. Parem kui eelmisel õhtul minumeelest. Aga neetult vara lõppes kogu see asi, sest kell 11 pidi saal klubiõhtuks tühi olema. Aitasime Carmenil merchi kokku pakkida ja autosse tassida, lehvitasime ja kallistasime kõigile head aega ja jalutasime rõõmsalt klubisse tagasi. Mu oranž AAA käepael tagas mulle ilmselgelt igasuguse ligipääsu ka pärast keikkat. :D
Muusika, mida DJ suuremas ruumis mängis, oli väga, väga hea ja tantsida saime niimoodi peaaegu head kaks tundi - vahepausidega baarileti ääres ja õues n-ö värskes õhus. All fun and rock'n'roll. Veidi enne kella 2 öösel istusime autosse ja Millie hakkas mu bussijaama otsima. Kaugel oli too ja juba kesklinnast välja saamine oli paras ülesanne kõigi nende ringteede ja muu jamaga. Minut enne bussi väljumist nägime silti jaama nimega ja nii ma jooksin, keset ööd, saabastes, jooksin, et avastada, et buss hilineb. Ja korralikult. Õigemini - õige buss oli kuskil teepeal otsad andnud, selgitas Edi suunduva bussi juht, ja meile saadeti 50 minutit hiljem teine buss. Need 50 minutit veetsin katusealuses toolil istudes ja külmetades, väsinud ja näljane, hoides end toreda sms-vestlusega ärkvel (haha, leidus keegi, kes nii ajuvabal ajal nii ajuvaba juttu suutsis rääkida). Jõudsin kell pool kuus koju ja voodi tundus parim koht maailmas. Soe, noh!
Silmad hüppasid liiga vara lahti, natuke pärast üheksat hommikul, sest Daria sättis end tööle valmis ja segu föönist, kiiretest sammudest, köögihäältest ja hõikamisest erinevatest tubadest ei piisavalt vali, et mind äratada. Pff. Enne 10 saabus vaikus ja nii sain keskpäevani kerra tõmbunult teki all imelises teadmatuses magada. F1 suutsin ka edukalt ära unustada - selle asemel olin linnas söögijahil. Ülejäänud õhtu möödus "Criminal Mindsiga". :)
Reedeks olid mul aga nii kindlad plaanid tehtud, et mitte kellegi mitte ükski teine plaan ei tekitanud mus mingit tahtmist midagi muud teha. Kodus oli seekord piisavalt aega endale veidi viisakam väljanägemine muretseda kui võileivalõhnaline tööriietes higipomm (nagu me tavaliselt päeva lõpus kõik oleme) - kleit ja kingad (needsamad lukkudega tapjaollused allpoolt). Polnud eal varem bussis numbriga 37 liigelnud ja mõni linnaosa tekitas pisikese kultuurišoki, aga see selleks. Kuidagi ummikutevaba minek oli ja jõudsin ilmselgelt liiga vara kohale, sest Route 44 uksed oli veel väga kinnised. Tagahoovis muidugi mitte ja sinna mind D. ka kenasti juhatas. Õdusas restoraninurgas oli soe ja mõnus, mõned tuttavad näod ja mõned uued. BB oli pärast kuuajast pausi ja uue setlistiga väga tore taas.
Kuna bussid lõpetavad vist igal pool liikumise liiga vara, siis haarati mind autosse kaasa ja õhtu lõppes kella 3 paiku india söögi tarbimisega ülal Oldbury's. Majatäis näljast ja väsinud rahvast. Pisike Stripe jooksis alla vaatama, mis toimub ja kes kohal on. Ta on liiga armas, noh!
Jõudsin laupäeval tsipa enne kella 2 päeval koju, leidsin külmkapist natuke süüa, broneerisin paar piletit, vahetasin riided ja marssisin jälle välja. Kesklinn oli rahvast pungil täis, sest reedest pühapäevani toimus meil artsfest, millest ma täiesti ilma jäin (v.a siis rahvamassis), aga polnud hullu. Mind ootas ees rongijaam ja pärast tund ja neliteist minutit kestnud sõitu hakkasin Sheffieldi avastama. Või siis teed rongijaamast Corporationi klubisse, mille tagauksel tervitas mind (nagu liiga tihti juhtub), suitsu tegev Jay. Klubi ise meenutas suuruselt kilukarpi ja sinnajäämise ja heliproovi asemel tegin Jane'ga väikese jalutuskäigu mööda miskit suuremat tänavat. Nägime ilmaratast, veidrat second-handi ja paari pubi, enne kui meid teavitati proovi lõppemisest.
Potsatasin mõnusalt diivanile istuma, papptaldrikul paar pisikest porgandit, hernest ja kartulit (kana jäi minust puutumata) ja lasin Jay'l endast paari minuti jooksul, tal eriti õnnelik ja idiootne ülepingutatud kunstniku ilme näol, portree joonistada. Päris vägev sai. Parem kui 10-sekundi ponnistused nii Jay'lt kui Dave'lt Claudiost. Haa!
All klubis aga jõudis The Mercy House lavale ja jäin neid vahtima. Just, vahtima, sest laulja oli blond, noh. Hahah. Lootusetu juhtum. Igatahes - kohtasin taas Millie't, keda tean SOS Festist, ja Phili, kes ka eelmisel õhtul (küll hullumeelse hilinemisega) kohal oli. Loopisime neiu Millie'ga natuke juukseid esireas, sest kuradi hea oli. Parem kui eelmisel õhtul minumeelest. Aga neetult vara lõppes kogu see asi, sest kell 11 pidi saal klubiõhtuks tühi olema. Aitasime Carmenil merchi kokku pakkida ja autosse tassida, lehvitasime ja kallistasime kõigile head aega ja jalutasime rõõmsalt klubisse tagasi. Mu oranž AAA käepael tagas mulle ilmselgelt igasuguse ligipääsu ka pärast keikkat. :D
Muusika, mida DJ suuremas ruumis mängis, oli väga, väga hea ja tantsida saime niimoodi peaaegu head kaks tundi - vahepausidega baarileti ääres ja õues n-ö värskes õhus. All fun and rock'n'roll. Veidi enne kella 2 öösel istusime autosse ja Millie hakkas mu bussijaama otsima. Kaugel oli too ja juba kesklinnast välja saamine oli paras ülesanne kõigi nende ringteede ja muu jamaga. Minut enne bussi väljumist nägime silti jaama nimega ja nii ma jooksin, keset ööd, saabastes, jooksin, et avastada, et buss hilineb. Ja korralikult. Õigemini - õige buss oli kuskil teepeal otsad andnud, selgitas Edi suunduva bussi juht, ja meile saadeti 50 minutit hiljem teine buss. Need 50 minutit veetsin katusealuses toolil istudes ja külmetades, väsinud ja näljane, hoides end toreda sms-vestlusega ärkvel (haha, leidus keegi, kes nii ajuvabal ajal nii ajuvaba juttu suutsis rääkida). Jõudsin kell pool kuus koju ja voodi tundus parim koht maailmas. Soe, noh!
Silmad hüppasid liiga vara lahti, natuke pärast üheksat hommikul, sest Daria sättis end tööle valmis ja segu föönist, kiiretest sammudest, köögihäältest ja hõikamisest erinevatest tubadest ei piisavalt vali, et mind äratada. Pff. Enne 10 saabus vaikus ja nii sain keskpäevani kerra tõmbunult teki all imelises teadmatuses magada. F1 suutsin ka edukalt ära unustada - selle asemel olin linnas söögijahil. Ülejäänud õhtu möödus "Criminal Mindsiga". :)
Kael on siiani valus ja väike väsimus on veel kontides, aga see-eest oli nädalavahetus 110% tore.
Kuhu, millal ja kuidas järgmine kord?
Saturday, September 4, 2010
Phototime
Blurry vision 
New hoodie
Nothing new
Memories of Barcelona
Memories of Barcelona
Saturday morning candywrapperTo Blackpool and back
Eelmisel reedel, pärast kiiret tiiru Robanna'sse ja siis koju, et tööriided millegi normaalsema vastu vahetada, koperdasin, aeg-ajalt Dave'i käsivarrest haarates, et mitte ninali kukkuda, uute kingadega kino poole. Läksime "The Expendables'i" vaatama. Oli ja ei olnud ka. Jason Statham oli tore, Sly oli piisavalt jõle ja muus osas tüüpiline action. Selle vahega, et natuke sürr oli Bruce Willist, härra kuberneri ja Sly'd korraga ekraanil näha, ühes stseenis. Broad St. oli reede õhtu ja kella üheksa kohta veidralt surnud ja tühi, aga ega polnud plaanis sinna pidama ka jääda. Scruffy's oli palju meeldivam seltskond ja oi kui hea muusikavalik! Kilkasin ja särasin nagu totu.
Peeaproov uute kingade ja kleidiga seljataga, vedasin end järgmisel hommikul tsipa pärast kella seitset linna, et töökaaslastega kokku saada. Piisavalt uimane oli olla, aga sellest ülesaamise eest hoolitses piisavalt hullumeelne seltskond. Buss väljus üheksast, kolm ja pool tundi ja üks vahepeatus hiljem jättis see meid keset Blackpooli veidrat bussijaama maha. Sebisime end kahte taksosse ja sõitsime hotelli...
...mis ei andnud väga hotelli mõõtu välja, kui, pärast kolmest trepist ülesronimist, oma seitsmele inimesele mõeldud tuba nägime. Katusealune toake kahe kaheinimese- ja kolme üheinimesevoodiga, katuseaken, üks pisike vannituba ja mittetöötav telekas. Kaks voodit olid katki ja loksusid või kukkusid pooleks, kui neile istuda. Hmm. Otsustasime möbleerida ja suuremad-tervemad voodid kokku lükata ühte toa otsa, enne kui uuesti välja läksime - otse Pleasure Beach'i lõbustusparki. Alustuseks läbikäidav õuduste maja, kus igasugused veidrad ja filmidest tuttavad koledused pimedatest koridoridest välja kargasid, ja siis, käepeal randme ümber, edasi.
Järjekorrad olid pikad ja tuul oli metsik, aga see ei paistnud väga kedagi takistavat. Võtsime poole kambaga kohad järjekordades sisse ja lasime end edasi-tagasi-üles-alla loksutada ja loopida. Infusionil jäime tsipa enne lõppu kinni, no nii heaks 20 minutiks, kuni elektrikut ootasime. Enne, järjekorras, olime vihmast läbi ligunenud, nüüd sadas uuesti, tuul oli jäine ja niiviisi seal lõksus istuda oli ka üsna tobe. Aga ega's miskit - kui lõpuks välja saime, marssisime otse edasi järgmisele. Süda tagus hullupööra ja närvid olid tsipa krussis - seda siis enne, kui ise sisse istusime ja asjad läbi tegime. Nende paari minuti ajal oli adrenaliinitase kõrgustes, kurgud karjumisest kähedad ja silmad säramas. Kes aimu tahab saada - vaadake siia.
Viis ja pool tundi hiljem vedasime end, osad läbiligunenutena, tagasi hotelli, et veidi sooja saada ja end õhtuks valmis seada. Kleit ja kingad taas. Taksod linna. Geiklubi. Eeh...nojah. Okei. Muusika oli nagu, ma eeldan, (gei)klubis ikka ehk siis minu igapäevasest repertuaarist tsipa mööda. Ja too olevus kuldses kleidis, kes end Stella Artois'ks nimetas - ei-ei, vaadake, Stella on "a thing of beauty". Too härra-daam ei olnud. Aga naljad olid enam-vähem viisakalt naljakad ja piisavalt solvavad. Mingi hetk ronisime sealt klubist välja ja asusime uut peatuspaika otsima. Üks parimatest aga lasi vaid 8 naela eest uksest sisse ja selle jätsime seega seljataha. Lõpetasime miskis pubis sama tobeda muusikaga, aga rohke tantsuga.
Meie juhataja on too kena hätta esiplaanil. :D
Hotellis tagasi, ei läinud enamik meie toa seltskonnas mitte teps magama. Kõigepealt osalesid mõned neist wrestling-matšis, järgnes küpsisesõda, mille tulemuseks oli küpsisepuru voodites, põrandal ja seintel - jah, see jäi seinte külge kinni. Kella 4 paiku hommikul ronisime viiekesi üle piirete randa. Randa polnud, oli vaid kivitrepp alla vette. Nojah. Vähemalt leidsime pisikese kala. Ja teist ööd järjest sain umbes-täpselt kolm ja pool tundi und. Hommikusöögile marssisin mina pidžaamas - top ja lühikesed püksid -, suures valges pluusis ja saabastes. Viisakamad inimesed hotellis - ehk siis kõik peale meie seltskonna - jätsid vist mõneks sekundiks söömise pooleli, kui meie sisse astusime. Poisid tegid oma tavalisi lolle nalju. Ja pärast minu täiesti haledast esitust piljardis, jätsime suuremad kotid sinna ja rändasime ise uuesti välja.
Maandusime paar tundi hiljem pubis, et jalkat vaadata. Kohas, kuhu pidama jäime, oli umbes kuus suurt ekraani, ühel neist F1 (wohooo!), teised näitasid umbes kolme erinevat jalkamängu. Vot see on pubi, ma ütlen! Odav ka. Ehhee. Seega nägin ära Webberi teise koha ja natuke pallimängu. Joanne tutvustas mind seal maailma parimale joogile - Goldschläger, mis on läbipaistev ja mille pudelis hõljub kuldleheke. Jook ise lõhnab ja maitseb nagu kaneel. Ohsapoiss. Asi lõppes sellega, et Kelly, Danny ja mina jooksime piisavalt lõbusas tujus bussijaama, et tagasi Birminghami jõuda. Kelly'l olid kõigi piletid ja jooksma hakkasime - teadmata suunas - pool tundi enne bussi väljumist. Ohoi.
Õnneks oli too esmaspäev vaba.
Eile jõudsin pärast tööd mõne töökaaslasega taas kinno. "The Last Exorcism" seekord ja, kuulge, see oli väärtusliku pooleteise tunni reedese õhtu raiskamine. Ei soovita. Suures pettumuses läksime pubisse. Jõudsin õhtul veel väikest Stripe'i ja poisse enne tuuri algust vaatama minna. Öiste busside puudumisel toodi mind hoopis hommikul autoga linna tagasi, kus enne kojutulekut sain eriti suures - ja paradiisi meenutavas - muusikapoes ringi vaadata. Claudiol oli miskeid trummijubinaid vaja, meie Eliga olime tüüpilised naised ja vahtisime hõbedaselt säravaid trummikomplekte ja naersime. Aga neil oli terve suuuuuuuur ruum maast laeni kitarre täis!!! Oo, laupäevahommikune rõõm.
Subscribe to:
Posts (Atom)