Time to dare

Avastada ühel mõnusal õhtul üle hoovi korrus allpool selline vaade on päris meeldiv, peab tõdema. Kunagi kuulsin isegi kedagi seda armsat pilli mängimas, vähemalt ma arvan, et oli toosama. Ja siis kuulda ja kuulata hommikul, kuidas keegi peakohal bassi mängib. Kuskohas need härrad varem olnud on, ah?! Ja kes nad sellised üldse on, on veel parem küsimus.

Las need härrad hetkel olla. Eelmisel pühapäeval, päris pikaks veninud õhtut külaliste seltsis (hästi palju poola keelt, aga õnneks üks mitte küll puhastverd inglane, kuid ilusasti seda keelt kõnelev), vedasin...hm, ei, see pole õige sõna. Tõttasin hoogsal sammul...kurat, ei, see kõlab nagu "Kevade" või miskit taolist. Igatahes läksin nii kiiresti kui ma seda saabastes ja tomatiks muutumata suudan, Stephen Kingi romaan ja Vana kenasti kotti pakitud, rongijaama, et seal kolm minutit enne väljumist rongiistmesse langeda, sügavalt hinge tõmmata ja omaette naeratada. Glasgow, I'm on me way. Vahepeatus Prestonis, umbes täpselt 56 minutit või nii naeruväärselt kalli veepudeliga ja siis läks sõit edasi Glaaasgooooosse...mitte enam nii mugavalt. Rong oli usteni rahvast täis ja kahe vaguni vaheliste uste vahel veetsin minagi mõnusad tund ja kümme minutit viie kaaskannatajaga. Toosama veepudel päästis mu elu. Ja pleier, otseloomulikult.

Glasgow'sse jõudsin kell kuus õhtul, olles teise poole tollest rongisõidust isegi istudes ja magades veetnud, The Cathouse jäi nägemata, sest ma jalutasin otseteed viis minutit eemal olevasse klubisse, kus tõrges tädi mind sisse ei tahtnud lasta. No kuule, kümme minutit?! Pff. D. viis mu siis ümber nurga tagauksest sisse ja ma võtsin nõuks toda tädi terve õhtu vältida. No nii igaks juhuks.

Armsad naerusuised tervitused, mugav tugitool ja käed tööd täis, sest herr B. lasi mul kuus koopiat õhtusest playlistist kirjutada. "The Clansman"!!! Ok, rahu...ainult rahu. Whipiduuu! Khm. Lavale astus esimesena ootamatu kohalik soojendusbänd, kelle kaks üpris värisevate häälte ja kätega poissliiget pärast alla tulid ja B.-d näha soovisid. Küsisid, kas "The Clansman" ka esitusele tuleb. Vahetasime D.-ga kiire pilgu ja kehitasime õlgu. Vot ei tea. Eks kuuleb, näeb. Turbyne'i ehk õige soojendaja ajal toimus allkorrusel pidu. Või, noh, õigemini kaks härrat magasid, üks istus niisama ja kaks ülejäänud olid kuskil üleval bändi vaatamas. Sama siin. Ja hoplaa, päris hää oli. Hea karjuv vokaal ja üks instrumentaallugu. Täitsa hea meel oli, et neid veel näha saab.

BB oli muidugi hoopis teine tera. Kogunenud hulk šotlasi viibutasid rusikaid ja laulsid täiel rinnal kaasa, mida lugu edasi. No ja kui aeg jõudis kahe Maidenini, eriti "The Clansmanini", siis võite ise arvata, mis juhtus. Kogu entusiasm ja õhku visatud käed ja rahvapoolne vokaal kahekordistus. See lugu seal maal. Oiiiii, need olid minutid, mida mitte poleks tahtnud maha magada.

Aga et tegu oli pühapäevase ja vanusepiiranguta üritusega, lõppes kogu asi varem kui mõni keikka üldse alata jõuab. Minupoolne panus (sest "you're a part of the community now, Ev," ütles B.) oli kogu bäkkari toiduvarude kokku ja bussi pakkimine. :D Veidi aeg edasi ja mind ootas liiga õhukese padja, ent see-eest sooja tekiga Travelodge'i voodi, hea pikk uni (väljumine oli kell 12 järgmisel päeval) ja hommikul soe dušš!!! Soe vesi! Ma pidin pool riiki läbi sõitma, eks, et sooja vett saada. Ei kurda samas.

Esmaspäev veeres ratastel Newcastle'isse, kus aitasin Annal särke lahti pakkida ja sorteerida, kiire söök ja...ootamine. Ja veel ootamist. Ja siis veel ja veel ja...no pagana päralt, kuskohas on helimees?! Selle asemel, et end kella kuueks kohale vedada, ilmus too kangelane tsipa enne seitset (uste avamisajaks oli algselt just 19.00). Vähe prooviaega, aga see-eest suurepärane muusika kõlaritest. Bäkkar oli seekord, oh üllatust, köögis. :D

Turbyne oli taaskord hea, ent mitte just kõige huvitavam kohalolijatele, mulle tundus. Umbes kolmandiku BB setist olid onud saalis ikka veel üsna tuimad ja tagasihoidlikud. Esmaspäeva õhtu, saan aru, aga siiski. Maideni lugudeks oli vähemalt poolel publikust õige ind ja hoog sees, "The Clansman" sai ka siin erilise poolehoiu ja sealt kuni lõpuni läks juba päris hoogsalt. Oh, nii hea oli!

Särgid üle loetud, asjad kokku pakitud, joogid bussi veetud ja minek. Ei mingit hotelli seekord, vaid neli tundi sõitu tagasi koju, kus kaks härrast veel edasi sõitma pidid. Sõit järjes külmemaks muutuvas bussis möödus peamiselt magades, mis siis, et "300" DVD-mängijasse lükati. "Pole tüdrukute film," ütles D. Nojah, ilmselgelt mitte. Uni oli. Seega magasin, nina külm nagu kesktalvel väljas bussi oodates.

Majas polnud ka parem, kusjuures, sest küte oli välja lülitatud ja gaasiga oli niisamagi probleem. Hmm. Nii tõmbasin end kell pool viis hommikul teki sisse kerra ja mängisin urus peidus olevat lumejänest. Soojem hakkas igatahes.

Ja sellise toreda minituuri lõpuks, küll mõned head päevad hiljem, näitas BBC4 eile õhtul alustuseks doki "Heavy Metal Britannia" - poolteist tundi briti heavy metali ajalugu (Brum!) -, siis pool tundi parimaid live-palu BBC stuudiost ja lõppeks Iron Maideni keikka-klippe aastast 2008. Oi kui neid härrasid ka kunagi oma silmaga näha saaks...Selline ületamatu rahutus tekkis sees, vaadates-kuulates lugusid nagu "Fear of the Dark" ja "Wasted Years". I want the road!

Blah-di-blah. Pikemalt veel, kui see võimalik on, on miipleissi blogis.